:format(webp)/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
/nginx/o/2009/01/26/123419t1h342f.jpg)
Lumenirust suvepealinnast Otepääle sõites oli raske uskuda, et talvepealinn oma tiitlit väärib, aga selle Lõuna-Eesti ühe põndaku pealae majadega katnud linnake oli lumme uppunud. Põhjuse Otepääle minna andis murdmaasuusatamise maailmakarikavõistluste etapp.
Otepääl korraldatud murdmaasuusatamise rahvusvaheline suursündmus ei haisenud enesekiituse järele, sest võistlus kujunes taaskord enamaks kui suusakuulsuste omavaheliseks mõõduvõtmiseks.
See oli rahvapidu, kuhu kahe päeva jooksul kogunes korraldajate esitatud andmete järgi 22 000 külastajat ja stardiprotokollide alusel umbes poolteistsada sportlast, kellest vähemalt poole nimed on tugitoolikehakultuurlastele pähe kulunud ja näod tunduvad nii tuttavad, et suusastaadionil nende lähedusse sattununa tuli ennast tagasi hoida, et mitte terekätt anda või õlale patsutada.
Lukas Bauerile võinuks tõesti näiteks seletada eestlaste rahvanalja, kuidas Luukas õlut teeb, nagu spordiajakirjanik Enn Hallik mullu teha tahtnud. Nüüd teame, et Bauer Otepääl 15 kilomeetri klassikasõidus teistele õlut pruuliski. Mis siis veel Jaak Maest või Andrus Veerpalust rääkida, need tunduvad ootamatult vastujuhtununa lausa sugulasena.
Vähemalt niisama palju kui sportlasi oli kohal hooldemehi ja treenereid, lisaks kümneid ajakirjanikke, mõni nendestki teleekraanilt tuttav, ning tosinate kaupa tähtsaid kutsutud külalisi, kellele terekätt juba ulatama ei tõtta. Lõpuks korraldajad, kes silma ei paistnud, ning väike armee igasuguseid turvajaid, meedikuid, päästjaid, sõdureid ja politseinikke, kes lausa silma torkasid.
Olgu öeldud, et tööd ei paistnud turvajatel olevat, sest suusastaadioni publik sarnaneb kõige vähem jalgpallifännidega, keda aeg-ajalt ikka ohjata tuleb.
Suusapublik on kaine, tema keskmine vanus on värskesse õhku toodud laste hulka arvestades ehk 25 eluaastat ning lausa hämmastav, kui vähe see publik suitsetab. Nägin Otepääl sigaretti sõrmede vahel vaid mõnel mehel.
Selle rahvakogunemise kõige silmatorkavamad tegelased sportlaste järel olid telemehed.
Kaameraid jagus staadionile silmade kõrgusele ja neid tõsteti peade kohale, neid võis kohata raja serval metsas ning osa neist rändas telemeeste õlgadel. Pilt läks Otepäält, mis ingliskeelses kirjapildis küll “Otepaeae”, läinud nädalavahetusel üle maailma.
See tõi meelde, et võrratult lihtsam olnuks inglise keeles kirjutada Nuustakut, nagu Otepääd 1922. aastani tunti, kuid kes “nuustakus” elada tahaks. Uhkem on ikka “karu pääl” olla.
Samal ajal on otepäälaste eneseuhkust hea kogeda: tänavad olid külaliste ootel lumest puhtaks lükatud, rahvas lahke ja sõbralik, ehkki 22 000 külalist nädalavahetuse kohta tähendab linnakese rahvastiku paisumist kümme korda. Kui Pärnu tahaks mõnel suvisel nädalavahetusel proportsionaalselt samaga vastata, tuleks meil linna meelitada korraga 430 000 külalist, peaaegu kogu Tallinn või neli Tartut.
Ajakirjaniku teekond spordivõistlusele algab pressikeskusest, sealt saab kaelakaardi, mis lubab veidi vabamalt võistluspaigas liikuda, ja stardiprotokollid, et teada, kes millise numbri all starti läheb. Aga mitte ainult, see on ka ajakirjanike suhtlemis- ja kokkusaamispaik. Et asi laabuks ja kõht ei koriseks, anti Otepää pressikeskuses võileibade ja maiustuste kõrvale mineraalvett, kohvi ja õlut.
Rootsi suusakoondis pakkus ajakirjanikele mälestuseks värvilist ühispilti suurel postkaardil, mispeale kogenumad kolleegid rääkisid, et “jaa, aasta-aastalt läheb nännikott üha kõhnemaks”.
Legendaarne Tehvandi tõus on väsitav jalgsigi minnes. Sellest ülesminekuks kulub treenimata jalamehel tubli veerandtund ja reielihastesse lööb magus valu, süda hakkab peksma ning keha nõuab kopsude tõhusamat tööd.
Sportlased, nii mehed kui naised, võtsid seda tõusu suuskadel paarkümmend sekundit, neist paremate minekut nähes hakkas enda treenimatuse pärast hale.
Samal ajal on Tehvandi pealvaatajatele magnet, kus piirde ääres seisab, röögib, plaksutab, lehvitab lippe, kolistab kelli ja pasundab mitusada vaatajat mitmes reas, lapsed kõige ees, siis naised ja siis pikemad inimesed.
Staadionil on lihtsam ja ruumi rohkem.
Võtsin Tehvandi mäelt tagasi jõudes koha sisse staadioni serval, kui algas meeste start. Alati kirjutatakse kuulsustest. Teen erandi.
Kui esimese numbri all startis Eesti rahvusliku grupi noorsportlane Morten Priks, tõusis tribüünidelt ja piirete äärtest võimas häältekoor, mida on raske kirjeldada. Ühendades naiste heledad hüüded meeste jämeda ergutuskisa ja plastpasunate madala jörinaga, tõusis rahva hääl kasvades võimsaks kooriks, mis jäljendas trompetitest, tuubadest ja kontrabassidest kantud pikka akordi.
Usun, et sellist häälekõla kuulavad meelsasti kooridirigendidki ja ultramodernsed sümfoonikud leiavad kuuldust inspiratsiooni.
Rahva võimas, positiivsest emotsioonist kantud müha lõi südame alt läbi ja sealtmaalt unustasin, et olen töötav ajakirjanik, ning minust sai osake Otepää arvukast suusapublikust, kes ergutades parasjagu silme eest möödalibisevat sportlast, jälgis silmanurgast hiigelekraane, et teada saada, kuidas meie meestel ja liidritel vaheajavõtukohtades on läinud.
Ehkki ergutasime kõiki sportlasi, kogusin koos teistega uut õhku kopsudesse, et Eesti lootuste staadionile jõudes veel kõvemini möirata, jalgu trampida, käsi kokku lüüa ja pasundada …
Uskuge, seda tasub kogema minna.