K, 5.10.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid altkäemaksukahtlustuse saanud Ain Seppikust: Seppik hakkas hallitama peast

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid altkäemaksukahtlustuse saanud Ain Seppikust: Seppik hakkas hallitama peast
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 6
Ain Seppik ja Jüri Ratas Keskerakonna XIII kongressil.
Ain Seppik ja Jüri Ratas Keskerakonna XIII kongressil. Foto: Priit Simson

LUGU AHJUALUSEST JA TEMA «PEREKONNAST»: Ain Seppik ja ta pojad said prokuratuurilt kahtlustuse altkäemaksu andmise asjus. Kõne all on 100 000, millest ära jõuti maksta 25 000. Teadagi. Prokuratuur uurib ja küllap me saame ükspäev sotti, mis seal otsustatakse. Heidame pilgu selle küllaltki hallitanud Seppiku minevikku. Ja räägime, miks altkäemaksukahtlustus üldse imestama ei pane. Null imestust, kirjutab Juku-Kalle Raid. Asi selles, et Seppik on tavaline ahjualune. See, kes ronib ahju alt välja, paneb kinni kogu leeme ja kaob käbedalt ahju alla tagasi. Saame ka teada, kuidas ta nõukogudevastalised alaealised kinni saatis. Ehk krabati vennal nüüd tagumikust kinni?

Sõnamees Aapo Ilves kirjutas kunagi, et kala hakkab mädanema linnapeast. Täiesti õigus. Kui me vaatame kaht viimast Tallinna linnapead, ei jää üle muud kui nõustuda. See on Itaalia maffiast ja vene oligarhidest eeskuju võttev keskerakondlik bande, teisisõnu «perekond». «Klann». Mul ei tule rohkem maffia-alaseid kutsungeid meelde, aga eks see «perekond» seletab meile mentaalselt kõik ära. Ain Seppik on kõige ehtsam «perekonna» sigitis. Ka Seppik hakkas mädanema peast – ja juba õige ammu.

«Perekonna» tunnused

«Perekond» on ebaseaduslikkuse piiril töötav grupp, mille ainus ülesanne peale raha teenimise on hoida omasid. Pakkuda neile kinnisvara. Ehitamisvõimalusi. Võimalusi panna kummalistel asjaoludel püsti oma ärisid, olgu see või viineriputka. Kohti omavalitsustes, nõukogudes, riigifirmades. Ja kui «perekonna» mõne liikme vastu tekib organisatsiooni seisukohalt ebaterve huvi, tuleb tõmbuda ringkaitsesse. Kui keegi «perekonnast» on sunnitud taanduma või lausa kohalt lendab, tuleb tekitada uus võimalus, vapustav hüvitis vms. Keskerakond, kirjeldatud perespordi Eesti meister, tasub truuduse eest alati heldelt: ainukeseks asjaks, mis loeb, on ustavus «perekonnale».

See kõik käib ka Ain Seppiku kohta, kes töötas aastaid Savisaare parema jala saapana.

Käparditest ametnikud, kes sule sappa saavad, lahkuvad ebamaiste hüvitisega, sa võid sahkerdada kinnisvaras ning siis mõneks ajaks kaduda. Sa võid olla Elmar Sepp ja Mailis Reps, Oliver Kruuda, Kalev Kallo, Abiratas või see Kutser, kelle eesnime ei mäleta. Sa võid olla erakonda vahetav amööb, näiteks Kaljulaid. Või Vakra, kes teise tegelase koolitöö pihta pani ja enda oma pähe esitas, aga faktist hoolimata toimetas nagu kärbes edasi linnaosavanemana, pärast Tallinna Soojuse juhina ning nüüd keskkonnaameti peadirektorina. 

Erakonnavahetus «perekonnale» ei loe. Kui juba kord «perekonnas», siis «perekonnas». Peale selle imbuvad «omad» võõrsilt aeg-ajalt koju tagasi. See kõik käib ka Ain Seppiku kohta, kes töötas aastaid Savisaare parema jala saapana; reformerite putkasse astumine midagi ei muutunud, kui välja arvata oravate niigi ära mäkerdatud kuuereväärile lärtsatatud suurem tükk tuvisitta.

Seppik, «perekonna» kauka valvur

Oodata entusiasmiga seda, et «perekond» ning «perekonna» liikmete käitumine ja stiil muutuvad, on sama hea kui vaadata, kuidas liim kuivab. Ain Seppik oli inimene Savisaare Keskerakonna kauka juures, läbi tema ja mõne temasuguse kogu see perekonna finantspull käis. Valvas pilk, süsteemikindel inimene. Ikkagi nõukogude miilitsatöötaja ning nõukogudeaegne alaealiste kiusaja, millest veidi allpool.

Seppiku reformerite putkasse astumine «perekonnas» midagi ei muutunud, kui välja arvata oravate niigi ära mäkerdatud kuuereväärile lärtsatatud suurem tükk tuvisitta.

Savisaarele meeldis üle kõige võim, mille kehtestamiseks on vaja raha, et seda oma loomakarjale jagada. Kui minna juhiga vastuollu, kaob võimalus heaks eluks. Üksikutele ärimeestele võis ju näida, et tänu rahale pääsevad nad «perekonna» lauda istuma. Tegelikult oli «perekond» nende jaoks nagu katusepakkuja. Ja kotike maffiakullaga oli perekonnalaekuri voodi all.

Aga näide perekonna igapäevasest tööst: 2005 otsustas Ain Seppik, et politseil on suur ruumikitsikus. Eelmistest riigikogu valimistest oli jäänud võlg, paari aasta pärast terendasid uued. Valimised. Pole saladus, et Keskerakonna rahaasju ajas Seppik. Parajasti oli Oliver Kruudal (K-Kohuke) samuti kibe kolimise aeg käes. Kommivabrik Kalev asus Tallinnast Harjumaale Jüri valda. Kruuda murdis pead, mida teha tühjaks jääva legendaarse peahoonega Pärnu maanteel. Ning siis tuli Kruudale meelde politsei ruumikitsikus ja Seppikule tühjaks jääv kommivabriku maja. Diil sündiski ja seejärel pidi politsei Kruudale maja kasutamise eest iga kuu soolast renti maksma. Kruuda aga toetas laia joonega «perekonda». Raha kantud, kohukesed rahul.

«Perekonna» teed võivad ristuda ka perekonnaga. Ain Seppiku poeg Sulev (keda kahtlustatakse koos isaga ka praeguses kaasuses) sebis endale 2005. aasta paiku Viimsis 36-hektarilise krundi, ent saavutas üsna pea olukorra, mil (havi käsul, isa tahtel?) krundile lubatust neli korda suuremat ehitusmahtu lubava detailplaneeringu hankis. Seejärel kadus taas pliidi alla, jättes endast maha kümneminutilise uudise.

Diil sündis, politsei maksis Kruudale Kalevi kommitehase maja eest iga kuu soolast renti. Kruuda aga toetas laia joonega «perekonda». Raha kantud, kohukesed rahul.

Seppik ja ühtne Venemaa

2007 tormas Seppik koos teiste samalaadsete tolvanitega – Vladimir Velmani ja Kalev Kalloga – Moskvasse Ühtse Venemaa kongressile. Sõsarpartei või nii, mida on kohe ERITI LAHE meelde tuletada täna, kui me näeme, mil moel Venemaa igasugusest poliitilisest normaalsusest üle sõidab.

Enne kongressi omandas partei Ühtne Venemaa ideoloogilise doktriini staatuse nn suveräänse demokraatia teooria, mille esitas avalikkusele Putini administratsiooni juhi asetäitja Vladislav Surkov. Pika sisutühja terminitega pikitud sõnamulina võiks kokku võtta tõdemusega, et Venemaa on talle ainuomase demokraatia vormi. Vasturääkivate eelduste mulinast sai välja lugeda Ühtse Venemaa ja president Putini tõsist kavatsust föderaalse riigi asemele rajada vene rahvuse unitaarriik.

2007 tormas Seppik Moskvasse Ühtse Venemaa kongressile. Sõsarpartei või nii, mida on kohe ERITI LAHE meelde tuletada täna, kui me näeme, mil moel Venemaa kõigist üle sõita tahab.  

Ja sihukest paska arutasid sõsarpartei kongressil ka Seppik, Velman ja Kallo, keda «perekond» muidugi hiljem hoolsalt sitast puhtaks küürida üritas.

Muuseas, järgmisel, 2008. aastal, algas Vene-Gruusia sõda ning Venemaa okupeeris osa Gruusiast.

Seppik vangistab nõukogudevastalised alaealised

2003. aastal süttis nn Ain Seppiku süümeskandaal. Asi selles, et lisaks miilitsa ameti pidamisele oli ta ka Eesti NSV ülemkohtunik.

Seppik valetas ühes intervjuus silmagi pilgutamata, et pole kunagi Eesti NSV ülemkohtunikuna kedagi poliitilistel põhjustel vangi mõistnud. Kui selgus, et ta 1985. aastal siiski karistas nõukogudevastaseid noori karmide vangla-aastatega, pidi ta lõpuks tagasi astuma. 

1985. aastal mõistis ta Eesti NSV Ülemkohtu kohtunikuna kolmeks aastaks vangi kolm 16–19-aastast noorukit. Noorukitele pandi süüks eriti küünilisi ja jõhkraid huligaansusi: majaseintele nõukogudevastaste loosungite sodimist ja Balti jaama naabruses asunud 1924. aasta kommunistlikust 1. detsembri riigipöördekatsest osavõtnute ausamba süütamist. Alaealised Peeter Bötker ja Toomas Ild said karistuseks kolm, Kaido Siider kaks aastat vabadusekaotust üldrežiimiga kasvatusliku töö koloonias, Toivo Paabo aga kaks aastat vabadusekaotust tingimisi.

Noorukitele pandi süüks nõukogudevastaseid loosungeid ja Balti jaama naabruses asunud 1924. aasta kommunistliku riigipöördekatse monumendi süütamist. Seppik pani kutid rahulikult kinni.

Niisiis! Noori süüdistati fašismis ja – pange tähele! – selles, et nad tahtsid süüdata (!) Balti jaamas seisnud rauast ja betoonist kommarite monumenti! (Monumendil kujutatud mõne inimese suuruse seltskonna kohta räägiti nõukaajal salaja, et see on maailma ainus monument, kuhu mahtusid peale KÕIK revolutsioonist osavõtjad.)

Kui Seppik oli sunnitud seetõttu ministritoolilt uttu tõmbama, oli kohe oli platsis «perekond» Savisaarega eesotsas. Oma lemmik paranoiaga – fašismiohuga. 1995. aastal Eesti riigikohtu poolt täielikult rehabiliteeritud Seppiku kunagiste ohvrite kohta oli Savisaarel oma parteikaaslast kaitsma viskudes «perekondlik» arvamus.

«Tunnustust tuleb avaldada siseministrile, kes kohtunikuna ligi kakskümmend aastat tagasi julges fašismi propageerinud noorukeid nimetada õige nimega,» hüüdis Savisaar.

Seppikut sisaldav ahjualuse lugu lõppes teisiti: kokk ei saanud mitte mõmmigi, kogu kuld rändas «perekonna» kätte.

Lõpetuseks

Muinasjutt ahjualusest on teatavasti moraaliga: pliidi alt välja roninud päss pani mitu korda kogu supi nahka ja tekitas kokale paksu jama. Lõpuks aga viis koka ahju alla ning kinkis talle kärukeeramise eest hunniku varandust.

Seppikut sisaldav lugu lõppes teisiti: kokk ei saanud mitte mõmmigi, kogu kuld rändas «perekonna» kätte. No ja pisipisike osa sellest, nagu võib selguda, ka altkäemaksuks, mida prokuratuur täna menetleb.

Kogu selle möga meenutuseks edastan aga hoopis, mida ütles Ain Seppik korruptsiooni kohta ise – aastal 2009:

«Korruptsioon on mitmetahuline nähtus, millel on palju vorme ning mõnigi neist üsna raskelt tuvastatav.»

Nii rääkiski Ain Seppik välja, kuidas ta seda teeb.

Märksõnad
Tagasi üles