ELU25 ⟩ ​Kultuuripartnerluse sihtasutuse juht Meelis Kubits Juku-Kalle Raidile: viielised maailma ei muuda!

KULTUURIELU TELGITAGUSTEST LAVALE AJAJA: Meelis Kubitsat teati pikka aega suhtekorraldaja ja PR-guruna. Tina tänaval Fred Jüssi keldrist fakse saates hakkas pihta tema suhtekorraldaja karjäär, mis kasvas üha pikemaks nagu väga pikk faks. Täna on Meelis siirdunud kultuurivaldkonda ning üritab Eesti kultuuri kaasata järjest rohkem erakapitali. Põhilisemaid asju, mida Kubits praegu veab, on Kultuuripartnerluse SA, mille mõtteks on mitmekesistada kultuuri rahastamist ning sellega ka kodanikuühiskonda. (Mahukat persoonilugu Meelis Kubitsaga otsi ka detsembrikuu KesKusist.)

Juku-Kalle Raid: Viimastel aegadel oled sa olnud kultuuri puudutavates ühiskondlikes keskpunktides pidevalt. Aga hakkame varasemast. Kas aktiivne olid juba lapsena? Kas klassivanemana töötasid?

Meelis Kubits: Ma olin mingil hetkel klassis söögiraha koguja. Kui jõudsime sellisesse vanusesse, et usaldati, et noh, keegi pidi täitma mingit funktsiooni.

JKR: Suur osa su tööst on olnud PR ja suhtekorraldus. Mõned aastad tagasi oli selline huvitav tendents, kõik ülikoolid pritsisid välja sadu suhtekorraldajaid, see oli kohutavalt populaarne.

MK: Ja mis on väga sümpaatne, riik maksab selle kõik kinni, meil on neid väga vaja. (Teeb väljapeetud pausi.) Ma olin irooniline.

Aga ma sain olla selle ala laineharjal – kus ettevõtjad said aru, et kui sa tahad oma kaupa müüa, kui sa tahad olla poliitikas, siis näilisuse efekt on domineeriv. Et kui sind ei näe PR-is, kui sa ei ole pildil, siis ei ole sul ka kaupa. Väga lihtne. Me saime sellest edust osa. Peaasi et toode ise ära ei kaoks. Mõnede aktsiate puhul välismaal näeme, et toodet pole ollagi. Tesla, palju ta täna maksab? Kordi ja kordi rohkem Henry Fordi poolt 100 aastat tagasi asutatud suur tööstusvabrik. See on puhas kommunikatsioon. Näilisuse fenomen.

JKR: Kuidas sa sinna kommunikatsiooni sattusid?

MK: Sõber andis vihje, et see on amet, mis võiks mulle sobida. Meil eraettevõtlus pulbitses, kõik tahtsid rikkaks saada, olid nõus selleks tegema palju tööd. Ja puudus igasugune pakkumine, et kuidas sellele tootele mingi kelluke juurde istutada, et see kaup ka ka müüma hakkaks. Poliitiline konkurents oli olemas, ettevõtete konkurents oli olemas. Kui ajalehed kirjutasid mingist pangast halvasti, siis õhtul mindi ja võeti raha pangast välja. Kui kirjutas hästi, tuli raha juurde.

Minu sattumine sinna, algus Fred Jüssi keldris, oli veel juhuslikum. Sihuke 12-ruutmeetrine ruum. Jüssi oli teinud oma keldri korda, üüris välja ja mina hakkasin kohe sealt fakse saatma. Esimene klient oli Keila pank, mis paigaldas kümme uut pangaautomaati. (Eneseirooniaga.) See oli väga suur uudis. Ma olin väga uhke, kui raadiost kuulsin seda. Et nii saabki! Saadad faksiga BNS-ile ja tunni aja pärast kuuled raadiost. Võimas.

Palace'i hotell oli maailma keskpunkt, paarikümne ruutmeetri peal toimetasid Carl Danhammer, Sposato, Kaur Kender ja siis tuli kappadi-kappadi vastu Meelis Lao seitsme turvamehega.

JKR: Selles mõttes oli huvitav, sa ei pruukinud kunagi teada, kuhu mingi asi jõuab, kuhu lendab.

MK: Aga nad lendasidki. Alles hiljaaegu meenutasime, kuidas Palace'i hotell oli maailma keskpunkt, umbes 2001, ja kus hetkel järsku viibisid paarikümne ruutmeetri peal Carl Danhammer, Sposato, Kaur Kender ja siis tuli veel kappadi-kappadi vastu Meelis Lao seitsme turvamehega. Elu kees ja asjad juhtusid.

JKR: Ka kultuur nõuab suhtekorraldust. Kuna sa sinnakanti hakkasid kalduma, mida me nimetame siis kultuurisuhtluseks?

MK: Oma rasvased näpud ajasin ma sinna peenesse seltskonda kuskil 2010ndate alguses. (Muigab.) Aitasin korraldada ühte suurt kontserti, mis kujunes selle kontserdi toetamiseks. Lapsepõlvesõber ütles selle järel kuldsed sõnad. «Laubre ja vennad Rebased peavad värisema, sest turule on saabunud uus tegija, kes ei ei taotle kasumit.» (Naerab.)

Aga suures plaanis hakkas see siiski eneseimetlusest pihta. Läksime ju 2011 juunis Odessasse sünnipäeva pidama ja võtsime lennuki. Üritus kasvas suureks: Raivo Raidami soovitusel kaasasime ka kultuuritegelasi, keda Odessas teati. Anne Veski niikuinii, aga ka Enn Vetemaa, Arvo Valton. See oli selline show, et peame pidu. Pärast tekkis mingi vastutus, siis kutsusime Odessa siia. Tekkis missioon. Ja siis sain aru, et oot-oot, kui ma tahan siin midagi toimetada, siis need prioriteedid peab paika saama. Siis hakkasime seda nimetama kultuuridiplomaatiaks. Et teeme Eesti suuremaks ja atraktiivsemaks – turistide jaoks, investorite jaoks. See on kõik olnud hästi loogiline, umbes kümme aastat kestnud areng. Kui Odessasse lendasime, poleks ealeski ette kujutanud, et ma loobun ja lähen PR-turult ühel hetkel ära. Arvasin, et kukun sealt toolilt ühel hetkel pressiteadet koostades maha.

Selle tegevuse hinnalipik on laias laastus 1 miljon eurot. See on olnud kultuurikorraldus, lennukite rentimine, majutused jne, aga ka honoraride maksmine, konfidentsiaalsed toetused.

JKR: Tavalisest PR-ist saame kõik aru. Keegi kas toodab midagi või pakub mingit teenust, see tuleb viia publikuni. Tore. PR võtab sellest oma protsendi. Aga kuidasmoodi saab hakkama kultuurikorraldaja? Kuidas sa sellega ära elad?

MK: Viimased kümme aastat oli mul kaks tegevust. Üks tegevus oli läbi nõuandmise teenida raha. Ja teine tegevus oli see raha, mida ma seal teenisin, mida tol ajal oli väikeettevõtja kohta küll ja veel, päris mitu miljonit, panna mittetulundustegevusse. Mida me võisime hellitavalt nimetada rahvadiplomaatiaks. Seda tegevust sai kõike finantseeritud Corpores igapäevaselt tööd tehes. Selle tegevuse hinnalipik on laias laastus 1 miljon eurot. See on olnud kultuurikorraldus, lennukite rentimine, majutused jne, aga ka honoraride maksmine, konfidentsiaalsed toetused. Ma ei ole sellest kunagi ka liiga avalikult rääkinud. Ma arvan, et ühiskonnas, kus inimesed virutavad kohvimasinaid… ei pruugita sihukest asja eriti mõista.

Kui me räägime kultuuri toetamisest selle sõna jätkusuutlikus võtmes, siis selleks olengi loonud kultuuripartnerluse sihtasutuse. Et muuta tegevus professionaalsemaks ja leida sinna ka majanduslik sisu. Kus me räägime mingist jaefondist, kuhu iga inimene meie ümber saaks panna paarsada eurot ja suuremad tegijad jällegi mõne nulli võrra rohkem. Tekiks mingi sünergia. Nii nagu head annetajad päästavad siin vähiravifondi kaudu inimesi. Nüüd ma selle majandusliku mudeli otsimisega tegelen. Mul väga palju variante ei ole, arvan, et mul on paar kuud aega.

JKR: See on selline nõukaajast pärit mentaliteet, kus arvati, et kultuur ei tohtinud kindlasti kokku saada rahaga.

MK: (Naerab.) Ja pikkadeks aastateks paigutati kultuur sahtlisse, mille peale kirjutati punase ja rasvase kriidiga «vaesus». Mina kirjutasin pressiteateid neil aastail. Siis, kui ma jõudsin natukenegi siia ääremaale, konflikti enam ei näinud, aga ma ei näinud ka mingit suur sünergiat. Selle sünergia loomisega oleme nüüd proovinud tegeleda.

JKR: Eraettevõtlus on hakanud järjest rohkem kultuuri toetama. Saades aru, et see on see sama koht, kus me elame. Selle asja nimi on keskkond. Kus kultuur ja ettevõtlus eksisteerivad koos, mitte ei ole kaks eraldi planeeti.

MK: Ma väga usun, et teatud mõttes oleme sellises murdehetkes. Mitte just võibolla täna, aga neil aastatel. Mul on väga lahedaid näiteid ettevõtjatega, kes ei ole varem kultuuri juures olnud, aga nüüd on siia tulemas. Käisime ühel kontserdil, ühel plaadiesitlusel, mida nüüdne kultuurisõber toetas. Kui lahku läksime, siis ta ütles, et kurat, ma saan aru, miks sa seda teed. Jube hea tunne on. See on minu meelest parim definitsioon, et jube hea tunne on. Et kui see tunne tekib. Siis on sada protsenti.

Kultuuripartnerluse sihtasutusest kujuneb emaettevõte. Siia alla ja juurde tekib ettevõtete, eraisikute, perekondade fonde – kes valivad omale sobivad nišid, keda ja mida toetada. Mis valdkonnad on neile huvitavad. Keegi toetab noori muusikuid, keegi noori kunstnikke. Hansa Grupi Noore Muusiku Fond näiteks on täielik edulugu. Rahastaja on seal alles alguses, kuid poole aastaga on nii palju ägedaid asju juhtunud.

Oluline, et on mingi struktuur, mis on paindlik ja mis ei oleks riigiga seotud. Kui mõni kultuuritegelane võtab endale vabaduse aeg-ajalt midagi öelda ja on näiteks kulka või kultuuriministeeriumi nõela otsas, siis on keeruline mögiseda. Hakkad mögisema, sulatad oma eelarve ära. Sellepärast on see erasektori tulek kultuuri juurde ülioluline.

Kultuuriminister võetakse alumisest sahtlist, nõus. See on probleem ja selle vastu on ka eraraha toomine kultuuri juurde üks retsept. 

JKR: Kultuuriministeeriumis toimub väga kentsakaid asju. Meil on üsna tükk aega sinna potsatanud ministreid, keda sa kultuuriga mitte kuidagi ei suuda siduda.

MK: (Vaidleb.) Ma arvan, et kultuuriministeeriumis ei toimu veidraid asju. Erakondade kontorites toimub. Sest kui ma näen neid kultuuriministeeriumis töötavaid tegelasi, kellega puutun vahetevahel kokku, siis – päris mitmed inimesed hoiavad ära päris suuri lollusi. Mis poliitikasse puutub, siis kellelgi ei ole justkui seda aega, et kriitiliselt hinnata ministri kanditatuuri. Teisipäeval astub minister tagasi ja kolmapäeva hommikul on uut vaja.

JKR: See tegelane, kes pannakse kultuuriministriks, võetakse partei töölaua alumisest sahtlist.

MK: Kultuuriminister võetakse alumisest sahtlist, nõus. See on probleem ja selle vastu on ka eraraha toomine kultuuri juurde üks retsept. Kui meil on tugev kodanikuühiskond, ei pea ülitugevad tegijad käima müts käes ennast alandades riigilt raha küsimas, sest juhul kui nad midagi kobisevad, siis võetakse viimane ka neilt ära. Kui sul on olemas eraraha ka juures, saad natuke vabamalt hingata.

Ülitugevad tegijad ei peaks käima müts käes riigilt raha mangumas, et juhul kui nad midagi kobisevad, siis võetakse viimane ka neilt ära.

JKR: Poliitikas on nii, et sinna «klassikalises mõttes» mitte sobivate inimeste lauas toimub palju põnevamaid asju.

MK: (Noogutab.) Viiemehed maailma ei muuda. Võivad juhtida ettevõtet, aga omavad ja muudavad ikkagi inimesed, kes saavad igasuguseid hindeid.

Aga veel kultuuri rahastamisest. Kultuuri rahastamise mõte ettevõtjal hakkab pihta mingist mütoloogilisest missivõistlusest. Kõigepealt oli missivõistlus, siis oli motokross, siis tuldi saali, korvpall, jalgpall jne. Ja siis, kui midagi hakkas üle jääma, või hakkas sinna latva ka midagi jõudma (koputab sõrmega otsaette), siis sa jõuad hariduse ja kultuuri juurde.

Rain Lõhmus annetas 3–4 aastat tagasi Rahvuskultuuri Fondile 90 000 LHV aktsiat, mis tänases vääringus on umbes 4 miljonit eurot. Me näeme lähema viie aasta jooksul kümneid analoogseid asju. Kõik ei ole rahalises mõttes nii mahukad, aga neid tuleb juurde ning kokku teeb see suuri asju.