ARVUSTUS ⟩ Pinget kruviv miniseebikas abikaasast tüdinud naisele

Connie Nielsen põnevusseriaalis «Minu lähedal» (Close To Me) Foto: Viaplay

Viaplay draamamüsteeriumis «Minu lähedal» (Close To Me) sulavad kokku põhjamaine ja britipärane krimiseriaal. Veelgi enam segunevad selles üheks ülekeenud supiks aga igal pool tuttavad tunded, mida kütavad üles keskeakriis ja ummikusse jooksnud paarisuhted.

Briti ajaviitekirjaniku Amanda Reynoldsi samanimelisel romaanil põhinev kuueosaline sari paneb killuhaaval kokku mõistatust nimega Jo Harding (Connie Nielsen) – naine, abikaasa ja pereema, kes ärkab õnnetu kukkumise tagajärjel haiglavoodis mälukaotusega, mis on ühe tugeva hoobiga pühkinud tema peast tervelt aasta jagu mälestusi. Sealhulgas kõik, mis seostub õnnetuse, abikaasa, suureks sirgunud laste ja töökohaga. Tohtrid hoiatavad, et mälu taastumine võtab aega ning enne seda võib naine kogeda ebameeldivaid kõrvalmõjusid, nagu näiteks segadustunne, impulsiivsus ja paranoia. Ideaalne pinnas psühholoogiliseks põnevusdraamaks – kõiki neid nähtusi kogeb läbi korduvate ja osast osasse pikenevate mälusähvatuste elavalt ka vaataja. 

Kohe esimesest hetkest on selge, et naise abikaasa Robi tegelaskuju (Christopher Eccleston) on publiku jaoks välja mängitud kui üks kahest: kas ideaalne abikaasa või kogu kurja juur. Sellel noateral balansseerib lugu kavalate võtetega kuni lõpliku paljastuseni ja vaatajaga mängitakse vaat et läbinähtavat mängu, mis võib küll kohati panna staažikama ja seriaalipinge kruvimise nõksudega harjunud sarjavaataja silmi pööritama, aga elamust siiski ei sega. Vastupidi – pidev kaalukeele kõikumine kisub vaataja üha enam peategelase segadusseajavasse reaalsusesse ning eks ole ju eluski nii, et mõnikord jäädki mõne inimese tõelises olemuses kõhklema. Siit ka selgitus arvustuse pealkirjale: palju ei saa reeta, ent sari annab tõeliselt nauditava võimaluse ennast emotsionaalselt praadida just neil naistel, kel parasjagu meestest ühel või teisel põhjusel villand on saanud. 

Nagu paljudele pandeemiasarjadele- ja filmidele omane, toimub tegevus põhiliselt ühes paigas – paari ruumikas ja jõuka väljanägemisega äärelinnaelamus, mille seinte vahelt kõik algas ning ka lõpeb. Ühele kõnealusele seinale on krimidraamade parimate klišeede kohaselt üles joonistatud ka peategelase puuduvate mälestuste ajajoon, millele hakkavad ilmuma üha kurjakuulutavamad ülestähendused ning seda pea õudusfilmilikult raputavate hetkedeni välja. Et isegi segast lugu veelgi peadpööritavamaks ajada, hakkavad peategelasele meenuma valusad lapsepõlvemälestused, mis koos viimase aasta üksikasjadega ühes tema teadvuses pinnale uhutakse. 

Siinkohal ilmnebki sarja tugevaim külg: vaatamata seebikalikult jaburale sündmuste käigule (kui halb aasta ühel mälukaotusega naisel ometi olla saab?) on süžee nii peenelt ja osavalt läbi punutud, et isegi pisut lahmivaks kujunev lõppvaatus säilitab põnevuse ja koost ei lagune. Tunnustust väärib ka kogu loo tuntav moraalne poolehoid haavatavas seisus naise suhtes, mis annab sarjale tähendusliku lisakihi. Mälukaotusest saab siin justkui füüsiline manifest ja metafoor pettunud abielunaise soovile «kõik halb» unustada. 

Nordic noir'ina tuntud põhjamaiselt tumedates toonides, moodsalt minimalistlikud, psühholoogiliselt täpsed ja kohati ka ühiskondliku sõnumiga laetud seriaalid on saanud eeskujuks sarjategijatele üle ilma. Skandinaavia seriaalide rahvusvaheline menu on tõestanud, et rahvas üle maailma ihaleb oma tubaselt õdusaid õhtuid veeta sellised kargeid krimisarju vaadates.

Viaplay kõnealust uut originaalsarja vaadanuna võib naljatamisi oletada, et ka britid on seda trendi märganud ja tahtsid ka pirukast osa saada, olgugi et inglaste endi maiku seriaalid on neile omase kuiva huumori ning aristokraatlikkusega jätkuvalt maailma armastatuimad. Ka klassikaline whodunnit-tüüpi mõrvamüsteerium on ju teadupärast briti teletegijate leivanumber, mida meie ERRgi ikka sisse on ostnud ning millega turvaliselt oma Jupiteri veebikanalit polsterdab.

Ent tõesti, ehkki tegu on täiesti inglise seriaaliga – sarja aluseks olevast romaanist kuni stsenaristi, lavastaja ja näitlejateni välja – mõjub «Mulle lähedal» kummalisel kombel väga põhjamaiselt. Huvitav on jälgida, kuidas need kaks sarjalaadi omavahel üheks looks põimuvad. Ehk on põhjuseks peaosatäitja Taani päritolu ning asjaolu, et tema heledapäine tegelane ekraanil valdavalt hubases hygge-rõivastuses esineb. Teisalt võib asi olla ka selles, et sarja tootis Stockholmis baseeruv Nordic Entertainment Group, mis pidas juba eos silmas põhjamaade publikut, et seriaal edukalt oma Viaplay platvormi tellijate maitsega klappima panna. Seda nii visuaalselt kui ka sisuliselt. 

Mis puudutab Eesti vaatajat, siis saab sari minult soovituse küll. Iseäranis võiks meie vaatajale meeldida selle omamoodi must huumor, mida sarja päris palju sisse on kirjutatud. Pilku innustavad peale heitma ka välismaised kriitikud – Rotten Tomatoes portaalis on asjatundjad sarjale hindeks andnud täiesti kobedad 67%.