Kapsast on kultuurtaimena tuntud juba vähemalt 4000 aastat. Tõsi, niikaua mitte meie kliimavööndis, vaid hoopis Aasias ja Väike-Aasias.
Kapsa ajalooline hitipotentsiaal ja populaarsusepõhjus oli lihtne: teda saab tarvitada aasta ringi – nii värskelt, hapendatult, kuivatatult, marineeritult või sadades mõnusalt mekkivates konservides. Ja sellel kõigel on veel üks põhjus, nimelt kapsa hämmastavalt vähene pirtsakus. Kapsas sülitab külmale kliimale ja laseb ennast kasvatada pea kõikjal, alates troopikast ning sealt edasi põhja poole kulgedes peaaegu ükskõik kus, isegi polaarjoone taga.
Teadlased on ajaloo vältel üksteist vaieldes korduvalt kapsapeadeks sõimanud, et kokku leppida, millal kapsas eurooplaseks hakkas. Enam-vähem usutakse, et kapsas kodunes Euroopas eurooplasena umbes 7. sajandil.
Ent kui peakapsas oli kord vallutusretkele asunud, tegi ta puhta töö ning muutus külmataluva taimena kiiresti raskestiasendatavaks lemmikuks kogu Põhja-Euroopas. Eriti Saksamaal, Poolas ja Venemaal, mida on näha nende rahvusköökidestki, kus kapsas kantakse lauale sajal imelisel moel – seda eriti venelaste juures, kus kapsast küll maitsva viina alla, küll vahele ja küll peale haugatakse.
Eestis on kapsas küll hilisem asukas kui naeris, ent koos kaalikaga siiski meie esivanemate toidulaua üks põhialuseid. Siiski – me ai saa väita, et kapsast oleks tuntud juba 13. sajandil, pigem ikka veidi hiljem.
Kapsast oli hea säilitada ning seda on kirjeldatud nii, et kapsapead lõigati pooleks ning visati korraks keevasse vette. Seejärel laoti nad õue aidaräästa alla talveks riita, kus kapsad hästi ära külmusid ja kus nendega kevadeni midagi ei juhtunud – välja arvatud vaid see, et nad hapnesid pisut. Talvel aga, kui kõht heledaks läks, võeti riidast kapsas, raiuti puruks ning keedeti üks mõnus supp, millele mõtles igatsevalt ka Tõnisson Oskar Lutsu „Kevades“, kui Imelik talle korraliku toidu asemel magusast lurrist rosinasuppi sisse sööta üritas.
Tünnis hakati Eestis kapsast hapendama alles 19. sajandi keskpaiku. Vot sulle hapukapsarahvast!
Kapsas on küll kusagil 90 % vett, aga C vitamiini ja muud kasulikku sisaldab ta mehiselt.
Nii et – enne kui hakkame tänase päeva üle irisema, kiikame ikka korraks minevikku ja jätame meelde: meil on kõik hästi. Ja maitsev. Egas muud jäägi soovida, kui mõnusaid maitseelamusi algavaks aastaks ja – proosit!