ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: põhjuseid, miks sa põgeneks ummisjalu vanade eestlaste pühadelauast, 1. Kuidas meid kartulit sööma sunniti

Aastalõpu juurde kuuluv ülesöömine on väga uus asi, kirjutab Juku-Kalle Raid. Veel uuem asi on aga toiduvalik. Kui heita pilk mõned sajandid tagasi ning kujutada ette sealset peolauda, jookseks enamus kaasaegsetest ummisjalu minema. Sealjuures ka need, kes jahuvad 100 000 nälgivast eesti lapsest. Pidulik toit oli 18. sajandil näiteks keedetud seapekk, mesi ja rukkileib. Tegelikult ei tundnud eestlased tänaseid peolauas levinud toite veel lähiminevikus üldse. Räägime algatuseks kartulist, sest me olla kartulirahvas, kes armastab isegi selle mugula koori näsida.

Tõepoolest, aastalõpulauda kiigates ei mõtle me ilmselt kuigi sageli, kust ja kuna üks või teine produkt sinna on sattunud. Tegelikult aga ei paku meist keegi ilmselt mõnusal olengul sõpradele või sugulastele mitte ühtegi asja, mida võiks nimetada põliseks eestlase toiduks. Olgu pealegi, rukkileib ja odrakarask, kui need satuvad kusagil korvikeses konutama, need jätame kõrvale. Aga kõik muu? Ülimalt kahtlane.

Aga mida me üldse ei teadnud, oli tõsiasi, et napp 100 aastat varem ei tahtnud tubli talupoeg kartulit suu sissegi võtta.

Kartul kui mälestus

Minul kangastuvad kartulivõtuga alati hirmsad sügisesed mälestused kooliajast, mil meie lärmav õpilastebande nädal aega järjest igal varahommikul kollase Ikaruse bussiga linnalähedastesse kolhoosidesse kartuleid noppima sõidutati. Tõsi, pluss oli see, et tunnid jäid ära, miinus aga hall sügisvihm, jõle kliima ning masendavalt suured põllud, kus ootasid pahatahtlikud mugulad, et õpilased neid talveks mudas räheldes ja rahva toidulaua tarbeks üles korjaks. Ehkki me kõik teadsime, ei huvitanud neil päevadel kedagi, et kartul on eestlase põhitoit, või et kõige muuga nappis Nõukogude Liidu lõpuaastatel alatasa. Aga mida me üldse ei teadnud, oli tõsiasi, et napp 100 aastat varem ei tahtnud tubli talupoeg kartulit suu sissegi võtta.

Kartul tuleb indiaanlastelt

Mitte milleski süüdi olev kartul on aga ise pärit Lõuna-Ameerikast Andide kõrgmägedest. Arheoloogiale tuginedes usutakse, et kartulit on Tšiili lõunaosas toiduks kasutatud koguni 14 000 ja Peruus Titicaca järve regioonis 7000 aastat. Kasvatama hakkasid indiaani hõimud kartulit kindlasti 5000 aastat tagasi ning seda mugulat austati kui jumalannat. Peruu inkad teadsid näiteks, et kartul on reuma- ja peavaluvastane ravim.

Inimesed kartsid, et kartul on mürgine – mis vastab ka tõele. Varred ja õied ongi, mürgine võib olla ka mugul.

Kui Ameerika India pähe avastati, leidsid ka toonased meremehed, et põliselanike juurikas on igati söödav. Nii hakkas teave kartuli kohta kõlakatena Euroopas ringlema kindlasti 16. sajandil, kartul ise samuti. Laevadel söödi kartuleid märksa varem, usuti, et tagasiteele kaasa võetud mugul aitab ära hoida skorbuuti. Küll aga kujunes kartuli võidukäik Euroopas paduaeglaseks. Inimesed kartsid, et see on mürgine – mis vastab ka tõele. Varred ja õied ongi, mürgine võib olla ka mugul; kui see juhtub olema rohelist värvi, ei maksa seda suhu toppida. 

Kartul kui ilutaim

Kartulit ei hakatud kõigepealt sugugi mitte toidukordade ajal hammustama, vaid kasvatati veel oma 150 aastat botaanikaaedades ilu- või ravimtaimena. Lisaks kandsid rikkamad ja edevamad eurooplased kartuliõisi juustes kui luksuse märki, sõnumit jõukusest ning eksootikalembusest. Ballidel ehiti end kartuliõitest pärgadega, kartulimugulaid kullati ning riputati jõulupuude külge.

Ballidel ehiti end kartuliõitest pärgadega, kartulimugulaid kullati ning riputati jõulupuude külge.

Ning eksootikat ei osatud süüa isegi siis, kui juba teati, et on teine söödav küll. Üks levinud ning kirjanduses laialt kasutatud legend pajatab, kuidas Inglise piraat Francis Drake kostitas piduliku einega kuninganna Elizabeth I-t. Õhtusöögi hitiks taheti pakkuda värske kartuli suppi, ent kuna kokad seda teha ei osanud, kratsisid nad kukalt ja valmistasid «kuulsa supi» hoopis kibedatest kartulivartest, mistõttu üritus häbiga läbi kukkus.

Kuidas prantslased kartulit varastama hakkasid

Prantsusmaa kuningas Louis XIV, kes tabas ära kartuli kasulikud omadused – kartul kasvas ka ikaldusaastail – ning nägi murega, et tuhmid talupojad ei ole sellest hoolimata imelikust asjandusest huvitatud, mõtles välja nipi, kuidas talumehed mugulaga ära lepitada ning neis asja vastu inimlikku huvi äratada.

Kuningas pani põllule maha kartulid ning sättis maalappi valvama oma sõdurid, klausliga, et varas saab suure trahvi. Otse loomulikult toimus kohe entusiasmi iseäralik tõus, põld tehti loetud öödega tühjaks (valvureil oli kästud vargaid «mitte märgata») ning rahvas lõpetas tasahilju kartulite kartmise.

Kartuli tõi Venemaale Peeter I Hollandist, oma Euroopa-reisilt (1697–1698) ja sealtsamast Hollandist jõudis kartul juba 1673. aastal ka Kuramaale, jäädes seal aga söögimugulana kasvama vaid kohaliku hertsogi Jakobi hobiks ning rahva puhta umbusu pärast edasi ei levinud.

Kavalus töötas edukalt; kuna kartul «keelati ära», tekitas see talutaatides kohe ebatervet huvi, mistõttu viimased viivitamatult kartulit varastama ning kasvatama hakkasid.

Kuidas eestlased kartuliusku peteti

Kuidas kartul Eestisse jõudis, pole teada, ilmselt aga toimus see 18. sajandi keskel. Ning ka meil pajatatakse legendi konservatiivsete talumeeste kartulipelguritest ning mõisnike kavalusest. Umbusklikud eestlased ei tahtnud kartulist midagi teada, neid see asjandus pigem pelutas: küllap tahetakse jälle mürgitada.

Nii juhtuski, et mitmed Eesti- ja Liivimaa mõisnikud – sarnaselt Louis XIV-ga – keelasid eestlastel oma mõisaaedadest kartulit võtta. Ülemklassil oli selge, et kartuli söötmine palehigis töötavatele talutaatidele ja -memmedele tõstaks nende tööviljakust, samuti ei räsiks mugula laialdasemal kasutuselevõtul talusid pidev näljahäda, mis alatihti uksest ja aknast sisse hiilis.

Kavalus töötas edukalt; kuna kartul «keelati ära», tekitas see talutaatides kohe ebatervet huvi, mistõttu viimased viivitamatult kartulit varastama ning kasvatama hakkasid. Kartulikasvatuse veidigi tõhusam levik jäi Eestis 18. sajandi lõpukümnendisse, mil usinamatele kartulikasvatajatest talupoegadele preemiarahasid ning aumärke jagama hakati. Nii olla Koeru kihelkonnas keegi Johannson saanud 100 rubla hõbedat Eestimaa kubernerilt hoolsa kartulikasvatamise eest.

Ent kartuli massilise tarvitamise algus Eestis toimus siiski alles 19. sajandi lõpus, niisiis vaid pisut enam kui 100 aastat tagasi.

Vot sulle «kartulirahvast».