24-aastaselt rinnavähi diagnoosi saanud Heiket ei võtnud arstid vanuse tõttu väga tõsiselt

Heike Tellmann Foto: Kuvatõmmis saatest

32-aastane Heike Tellmann võitleb agressiivse rinnakasvajaga, mis on ajanud siirded luudesse, maksa ja mujale. «Jõulutunneli» heategevussaates rääkis naine, kuidas arstid ei tahtnud teda esialgu väga tõsiselt võtta. 

Miski 32-aastase Heike säravast olekust ei reeda, millega ta peab päevast päeva võitlema. Tema argipäeva hulka kuulub suur kogus kolme ravimit ja lõputu kurnatus. Kaheksa aastat tagasi diagnoositud agressiivne rinnakasvaja on siirded ajanud luudesse, maksa ja mujale organismi. Et rinnavähk võiks aga üldse tabada nii noort naist, oli uskumatu isegi arstide jaoks.

«Eks mul see kahtlus oli juba varem, sest rind hakkas valutama ja seal ma tundsin kohe, et midagi on pahasti,» meenutab Heike ja lisab, et kuna ta oli esimese kahtluseussi tekkimise ajal nii noor, siis ei võetud teda väga tõsiselt. «Saadeti erinevatele teistele uuringutele ja rind jäi kuidagi hooleta, aga lõpuks kaheksa kuuga eskaleerus nii suureks asi, et sõbranna otsustas, et nii enam ei saa, ja viis mind ise arsti juurde.»

Sõbranna Mariliis sõnab, et ilmselt Heike juba eeldas, mis vastus arstilt tuleb, ning seetõttu venitas vastuvõtule minemisega. «Üks õhtu ta lihtsalt rääkis mulle sellest ja näitas rinda. Ütlesin kohe, et hommikul esimese asjana helistame arstile,» meenutab sõbranna. 

Heike sai diagnoosi juba samal päeval: kolmanda astme rinnavähk. Diagnoosile järgnes kohe kuus kuud keemiaravi, rinnaeemaldus ja kiiritusravi. Pärast seda kestis viis aastat ka hormoonravi. Vaatamata kõigele sellele ta vähist lahti ei saanud. «Midagi jäi veel alles. Päris terveks ei olegi nad mind kunagi nii-öelda tunnistanud,» sõnas ta.

Olukord halvenes kiiresti

Metastaasid ehk kasvaja kaugsiirded olid jõudnud maksa, luudesse ja kopsu. Keemiaravi jätkus, kuid tänavu maikuus näitasid uuringud, et haigus on maksas siiski tugevalt edasi arenenud. «Elasin oma muretut elu, Eestis oli soe suvi. Kui ma ühel päeval kõne sain, siis ma ei tahtnud endale tunnistada, et ma olin haige,» sõnab ta. Kui arst ütles, et tal on metastaasid, siis ta isegi ei teadnud, mis need on. Olukord halvenes kiiresti ja Heike enesetunne muutus päev-päevalt hullemaks.

Vähiravifondi toel lisandus tema igapäevasesse ravimikokteili veel üks uudne, hinnaline ja lootustandev komponent. «Minu diagnoosi puhul töötavad kolm ravimit: bioloogiline keemia, mis on väga kallis ravim, aga see ründab ainult haigeid rakke,» kirjeldab ta. Kui tavaline keemia võtab Heike sõnul juuksed, küüned ja silmanägemise, siis bioloogiline keemia ründab ainult haigeid rakke. «Siis mul on tablettide kujul keemiaravi, mis on selline natukene nõrgem keemia, mida ma võtan tabletina iga päev kaheksa tükki hommikul ja õhtul.»

«Kolmandaks on nüüd juures see uus ravim, mis siis on rahastatud Kingitud Elu poolt, selle põhimõte peaks olema see, et kuna mul on üpris agressiivne vähk, siis ta peaks selle kasvamise nii-öelda peatama, et ta ei saaks enam edasi liikuda,» ütleb Heike.

Heike on mõelnud ka sellele, et on ise oma diagnoosis süüdi. «Süüdistame ikka iseennast, et võib-olla oleks pidanud jätma midagi tegemata või oleks võinud teisiti käituda, varem arsti juurde minna,» mõtiskleb ta. 

«Mul pole kunagi tekkinud tunnet, et ma ei lähe edasi. Olen kogu aeg mõelnud võib-olla natukene ennasthülgavalt sellele, et mis teistest saab, kui ma olen väeti ja haige,» räägib Heike ja lisab, et tema ümber on tegelikult väga palju toetavaid inimesi, kes ei lase tal pead norgu lasta. «Teinekord, kui tahan, siis nutan üksinda kodus kurbuse endast välja, aga üldiselt mõtlen ikka nii, et ma lihtsalt saan. Ja kui enam ei saa, siis ei saa.»

Vaata kogu intervjuud videost.