:format(webp)/nginx/o/2020/10/11/13406290t1h7aaf.jpg)
Euroopas on tekkinud rahvusvahelise lapsendamise asjus palju ebaselgusi. On võimalik, et ka Soomes on adopteeritud lapsi, kes tegelikult pole orvud, vaid bioloogilistelt vanematelt röövitud.
Oli 2010. aasta 1. aprill, kui noor Kolumbia päritolu naine Yuli Paz jõllitas Jyväsküla teenindusjaamas oma lõunapausi ajal telefoni. Ta luges korduvalt talle saabunud sõnumit ja mõtles pikalt, kas sai selle sisust õigesti aru.
«Kas sa oled see tüdruk, kes kadus Kolumbiast umbes kuueaastaselt?» küsiti sõnumis.
Kõik sõnumis olnud andmed ühtisid Paziga. Ta tõepoolest adopteeriti Kolumbiast Soome 1992. aasta jõuludel. Sõnum ajas naise segadusse ning esialgu ei julgenud ta sellele isegi vastata. Ta kahtlustas, et saatja võib olla mõni pettur.
Pärast tööpäeva võttis ta siiski julguse kokku ning kirjutas konkreetselt: «Kes otsib ja keda? Kas kadunud tüdrukust oleks ka fotosid?»
Vastus saabus juba järgmisel päeval ja sinna oli lisatud üks vana foto. Polnud kahtlustki, et pildil on Paz, seljas väike punane kleidike.
Euroopas on olnud viimasel ajal palju lapsendamise juhtumeid, kus asjaolud on ebaselged
Euroopasse lapsendatud lastega on hakanud korduma sarnased asjaolud: sageli puudub kindlus sündinud lapse taustas, dokumendid on puudulikud või sünniandmed ebaselged. Kui need lapsed täiskasvanuna oma päritolu kohta uurima hakkavad, leitakse palju ebaseaduslikke üksikasju.
Lapsed on rääkinud mälestustest, kuidas nad ootasid, et ema neile järele tuleks. Kahjuks seda ei juhtunud ning neid ootas ees lennureis uude koju – Rootsi, Hollandisse, Šveitsi või Taani.
Rootsi on rahvusvaheliste lapsendamiste arvu poolest esikohal ja laste taustade üle on vaieldud juba pikka aega. Siseministeerium otsustas oktoobris algatada võimalike kuritarvitamiste kohta uurimist, mis keskendub rahvusvahelistele lapsendamistele 1950. aastast kuni tänapäevani.
Ajaleht Dagens Nyheter teatas möödunud kevadel paljudest Rootsi tõsistest probleemidest, mis on seotud lapsendamisega Tšiilist, Kolumbiast, Hiinast ja Lõuna-Koreast. Ajalehe andmetel olid paljud lapsed varastatud vaesematest peredest ning toimetatud just Rootsi.
Sama vaidlus käib ka mujal
Hollandis peatati välismaalt lapsendamine täielikult aasta alguses, kui päevavalgele tulid võltsitud dokumendid, pettused ja korruptsioon. Sama on tehtud ka Šveitsis.
Taanis peatati selline lapsendamine 2019. aastal, kui oli selgitamisel süsteemi läbipaistvus. 2020. aastal lubati seal lapsendamist aga jätkata.
Soomes teeb lapsendamise üle järelevalvet kohaliku tervishoiuameti Valvira alluvuses olev lapsendamiskomisjon. Esimees Irene Pärssinen-Hentula ütles, et ka Soomes ei saa probleemide ilmsiks tulekut täielikult välistada. «Oleme teadlikud, et see on muret tekitav, kuid vähemalt seni pole see nähtus ilmnenud sellisel määral kui teistes riikides,» lisas Pärssinen-Hentula.
Kui Soome viimaste aastate lapsendamistegevust praeguste kriteeriumite järgi uurida, siis vaevalt see igati vett peaks, kahtleb naine. «Suhtumine oleks kindlasti kriitilisem. Enam ei pooldataks koostööd kõikide riikide ja osalejatega, kuigi varem peeti seda võimalikuks. Teadmised suurendavad mõistmist,» lisas ta.
Pärssinen-Hentula toob välja, et lastekaitsetöö on välismaal arenenud samamoodi kui Soomes.
Milline on aga Yuli Pazi lugu?
/nginx/o/2021/12/27/14280344t1h3bcc.png)
Soomes elav Paz sündis Lõuna-Kolumbia haiglas, keset džunglit. Oli 1986. aasta veebruari viimane päev. Tema ema oli alles 18-aastane, vaene ja täiesti üksinda, kuid laps oli tema jaoks nagu kingitus. Oma nimegi sai Paz just ema järgi.
Sellel ajal laastas aga riiki kodusõda ja elutingimused olid kehvad. Igapäevaelu varjutasid narkootikumid, streigid, elektrikatkestused ja korruptsioon. Inimesed jagunesid elurajooni jõukuse järgi.
Pazi ema püüdis tütart kasvatada Ecuadori piiri lähedal asuvas Puerto Asise linnas, kus vaesus oli kõikjal.
Kui Paz oli nelja-aastane, armus tema noor ja naiivne ema mehesse, kes lubas temaga abielluda, aga asjad läksid halvasti. Ta põgenes tütrega naabervalda elama, kuid sealgi ei oodanud neid lust ja lillepidu.
Ema ei suutnud sellist elu kannatada ja otsustas vanasse elukohta naasta, lootes koguda raha, et ise ettevõtlust alustada. Siis tabas teda aga terviserike, ta kukkus kokku ja viidi haiglasse. Paz elas sel ajal heades tingimustes ühe daamiga, kellel olid auto, mopeed ning tütar, kes õppis erakoolieelses lasteaias.
Pazi emal oli hea meel, et tütrel on kõik hästi – ilusad riided ja oma tuba. Lisaks oli selles peres veel üks Paziga sama vana kasupoeg. Naine arvas, et tema tütre kasuema ei saa lapsi ning seetõttu ongi nii lahkelt omale kasulapsi võtnud.
Ühel hetkel oli aga Yuli Paz kadunud ning kadunud oli ka naine, kelle hoole all ta oli elanud. Ema kuulis, et tüdruk läheb kaugele Euroopasse. See viis ta täielikult rööpast välja.
Ema otsis lohutust alkoholist ning lõpetas jumalasse uskumise. Ta lakkas palvetamast ja tahtis vaid surra.
Samal ajal sai aga soomlanna Merja häid uudiseid. Kolumbia-poolne lapsendamisega tegelev ametkond kiitis ta heaks kui sobiva kasuvanema. Kolm kuud hiljem saabus talle info, et temale sobiv laps on leitud. Kirjaga kaasas olevatel piltidel oli naeratav valges kleidis Yuli.
Merja oli lummatud ja vastas kiiresti kirjale, et on nõus kinkima tüdrukule kodu ja palju armastust. Ta ootas väga oma uut pereliiget ja kirjutas avalduses, et suudab üksikemana suurepäraselt last kasvatada. Ta asus isegi hispaania keelt õppima.
Väidetavalt oli Kolumbias tehtud Yuli Pazile taustauuring, mille järgi hülgas ta ema, kes tegeles loteriipiletite müümisega. Templiga dokumente oli virnades, kuid puudus üks kindel paber, kus oleks ema nõusolek lapse lapsendamiseks. Dokumendid ei näita, et emalt oleks midagi küsitud.
1992. aasta detsembris Soome suundunud tüdruk polnud enam Yuli, vaid Juli, ning perekonnanimigi oli soomestatud.
Yuli Paz uskus pikalt, et on Soome vaid külla tulnud, kuid hiljem tehti talle selgeks, et see on tema uus kodu. Tänaseks on ta lõpetanud ülikooli ning tal on omal lapsed. Siiski ei ole täiskasvanud naine end siiani Soomes väga koduselt tundnud.
See viiski ta olukorrani, kus ta hakkas uurima oma päritolu kohta. 2009. aasta juuli keskpaigas võttis ta tagasi oma neiupõlve nime Yuli Andrea Paz.
Tänaseks suhtleb naine oma bioloogilise emaga nii tihti kui võimalik ning tal on hea meel, et sai kogu tõe teada ja leidis oma perekonna.
Pazi lugu pole aga ainus selline ning paljud röövitud lapsed ei pruugigi oma bioloogilisi vanemaid leida. Samuti võtab dokumentide korda saamine tohutult aega ja raha, kirjutab Helsingin Sanomat.