ELU25 ⟩ Ahto Muld: jõuluajal räägime põhjamaiste mugavuspagulaste moraalivaesest elust

Ajaloos on olnud igasuguseid mugavuspagulasi. Antud hetkel kipuvad Põhjamaade poole tungima laisad lõunamaalased, ent vanasti oli vastupidi, kirjutab Ahto Muld viikingisaagade näitel.

"Ragnari saagad. Ragnar Karuspüksi saaga, Ragnari poegade lugu, Kaarna kõne" Ema & Isa 2021. Muinaspõhja keelest Askur Alas ja Juku-Kalle Raid, 180 lk. Žanr: Migrantide rännakud

Siin on jõuluaegne lugu põhjamaistest mugavuspagulastest, mille peaks ära avaldama kõik ajalehed ja -kirjad ning eetrisse paiskama kogu maailma ühtsed telekanalid. Avaldatud raamatu ainetel.

Inimesed kipuvad armastama mingeid ääretuid lollusi, millest olemusest pole neil õrna aimugi; vähe sellest, igasugune idiootsus nakkab kohe ja pöördumatult. Ajaloos esinenud nõmedaid episoode üritatakse viivitamatult kaasaega kanda. Esimesed lollpead, kes sel rindel meenuvad, on muidugi need passi järgi täiskasvanud inimesed, kes kogunevad kiiresti ning suurtes hulkades oma produktiivsest kontoritööst vabal ajal ning hakkavad kusagil vabas looduses ajaloolisi lahinguid taaslavastama.

VIIKINGID: Vaimuhaigete hobidega silma paistvad ilmakodanikud õmblevad endale asjakohased mundrid, taovad kusagil purjus külasepa juures valmis mõõga ja rõngassärgi ja ostavad mõnelt sooveerel elavalt taadilt laukast leitud ajaloolise kahuri.

Vaimuhaigete hobidega silma paistvad ilmakodanikud õmblevad endale asjakohased mundrid, taovad kusagil purjus külasepa juures valmis mõõga ja rõngassärgi, ostavad mõnelt sooveerel elavalt taadilt laukast leitud ajaloolise kahuri, keerutavad revolvritrumleid, panevad kähe kiivri või kauboikübara, kogunevad mingile muruplatsile ja hakkavad jumala kaine peaga sõda mängima. Selliseid näiteid leiab kogu maailmast, Eestiski paistavad mainitud ürituste korraldamisega silma mitmed põrutada saanud sõpruskonnad. Näiteks paarisajapealine töllide kamp, kes üritab igal aastal Narvas taasluua Peeter I ja Karl XII vägede vahel peetud lahinguid. Seestunud röökimise saatel rivistatakse vaenupooled üles ning läheb totraks sagimiseks. Paugud käivad, kisa kostab kaugele. Muld on seda pealt näinud ja alatasa tikub pähe mõte, et kuidas kenadele koosolijatele oleks mekkinud päris sõda XVIII sajandi algusest. Ilmselt võtnuks nad vastu teate lahingus osaleda mõnevõrra teistsuguse ilmega. Aga muudkui mängivad nagu lasteaias nukkude või autodega.

Teine sihukene kamp lavastab ERR-i niisamagi imelike reporterite Anton Aleksejevi ja Vahur Lauri abil Paliveres iga-aastaselt metsiku lääne lahinguid, lastakse peeru ja püssi, vehitakse tagi peale õmmeldud narmastega, turnitakse mööda puid, jageletakse litsidega, kes on päriselus tavaliselt rasedad kassiirid või põhjajoonud kunstnikud, lõuatakse laulda ning kogu asi on veel arusaamatum kui iga paari aasta tagant korraldatav tantsupidu laulukaare all. Mäng on väikese inimese töö, laulab Ivo Linna ning Iffi suvalisest poplaulust on hästi õppust võetud.

Maailmas löövad viimastel aastatel laineid viikingid, eks mängida tule neidki. Kavalpead filmitööstusest pritsivad hooaegade kaupa värviteleviisorist viikingiseriaale, ilge andmine käib, kimatakse paatidega, torgatakse mõõku kõrisse, röögitakse, surijad korisevad, verd voolab nagu õlut Valli baaris. Värviteleviisorite ees aga moodustavad nürimeelsed ja hea kapitalistliku elu peal rumalaks läinud inimesed fännklubisid, vestlusringe ja kohtumisi, kus, sarvedega kiivrid lopergusele pealaele surutud, ringi kakerdatakse ja suurtest kannudest mõdu juuakse. Ehkki – mis on mõdu? Lihtsalt eriti sitt õlu, ei muud.

Täpselt sama kamm, mis tänases maailmas, kui vaadata iraanlasi, kes üritavad Rootsis makstava pinsi peale põgeneda. Viikingite ajal oli liikumissuund vastupidine.

Käesolev teos annab märku, kuidas muinaspõhjas vastiku kliima käes vaevlevad inimesed päriselt oma aega sisustasid. Söögiga oli pidevalt kitsas käes, kohalikes viikingirestodes pakuti enamasti roiskunud vaala ja kuselõhnalist haid – sel elukal pole neere, millest ka kohutav uriinipahnott. Joogist ma parem ei räägigi, ei mingit desinfitseerivat ning maitsvat viina, sitt kääritatud lake ainult. Samuti polnud nad harjunud ennast pesema, sest sooja vett oli väga vähe, mõni kuum geiser Islandil – ja kogu moos. Ei mingit keskkütet ega magusat veini. Sellistes oludes muutuvad inimesed väga agressiivseks ning tahavad kuhugi parema pajuki peale suunduda. Täpselt sama kamm, mis tänases maailmas, kui vaadata iraanlasi, kes üritavad Rootsis makstava pinsi peale põgeneda. Viikingite ajal oli liikumissuund vastupidine, keegi oli neile pajatanud soojemast kliimast ja muudest senikuulmatutest asjadest nagu maitsev eine, päikesepaiste, heinamaa ja normaalne kodu. Niisiis istusid nad oma künadesse ja üritasid kusagilt normaalset riiki leida, kus ei liipaks leepra, ei varitseks nohu, köha ning radikuliit.

Euroopas suutsid nad üldiselt palju paska külvata, viinamarjaistanduses peesitavad rasvased külamehed polnud harjunud, et keegi tuleb paadist välja, karjub "Haa!" ning torkab sulle raudora perse. Siinne saagadekogumik annab kujuka pildi loomastunud ning mugavuspagulasteks hakanud viikingite nukrast igapäevaelust, väärastunud hinnangutest ning piiritust usust mõttetusse vägivalda. Ja kõik noored mehed, olnuks nad siis vanurid või lapsed! Kuidas viikingid tegelikult maamunalt kadusid, ei teagi keegi, ilmselt vallutasid kusagil mõne hea kringli ja jäid selle äärde nokkima. Tõenäoliselt pesti nad ka puhtaks ning seetõttu ei olnud neid võimalik enam ära tunda. Tsivilisatsiooni ike tegi hullema osa inimkonnast lõpuks ikkagi maatasa.