VIIMASEL AJAL SAAB EESTIMAAL VÄHE NALJA: Konservatiivne Peeter Espak mõtiskleb, miks suurel osal konservatiividel puudub huumorimeel. Naer avalikus ruumis asendunud tumeda targutamisega enamasti ühiskondliku spektri pahemalt poolt. Konservatiivses või parempoolses meedias domineerib aga samamoodi peamiselt traditsioonilist maailmavaadet ning iidseid usulisi või ka rahvuslikke põhimõtteid pühalikult ning ülimalt tõsiselt kajastav vaatenurk. Mida perset?
Kõikvõimalike poliitilise kaasaegsete mõttesuundade juures on ammugi ka Eestis täheldatav asjaolu, et sõltumata asetusest telgedel parem-vasak, konservatiivne-liberaalne, rahvuslik-globalistlik, traditsionalistlik-progressiivne, kohtab ühiskonnateemalises arutelus või avalikus mõtteväljenduses huumorit ja head satiiri pigem väga harva. Ka kunagine kõiki eri spektri poliitikuid heatahtlikult tögav „Pehmed ja karvased“ on eetrist maas juba pikka aega ning kui välja arvata sporaadiliselt ilmuvad ühiskonnakriitilised karikatuurid olgu Postimehes või ka Objektiivis või mõni üksik ka päriselt hea huumori valdkonda kuuluv arvamuslugu meie ajakirjanduses, on naer avalikus ruumis asendunud tumeda, kurjakuulutava ning demoniseeriva targutamisega enamasti ühiskondliku spektri pahemalt poolt.
Saade „Noored konservatiivid“ on alatoonilt eelkõige pessimistlik, oma maailmavaate pühadust või ka olulisust pigem kaitseseisundist ja rünnatava positsioonist esitav.
Konservatiivses või parempoolses meedias, mida on meil ajakirjanduse üleüldise progressivistlik-globalistliku kollektiivmeelsuse tõttu niigi pea minimaalselt, domineerib aga samamoodi siiski peamiselt traditsioonilist maailmavaadet ning iidseid usulisi või ka rahvuslikke põhimõtteid pühalikult ning ülimalt tõsiselt kajastav vaatenurk. Ka kõige uuem meie siiani ainsas konservatiivses suurema levikuga meediumis Objektiivis ilmumist alustanud saade „Noored konservatiivid“ on alatoonilt eelkõige pessimistlik, oma maailmavaate pühadust või ka olulisust pigem kaitseseisundist ja rünnatava positsioonist esitav.
Kurja hundi muinasjutt
Seda, kuivõrd lihtne on aga just satiiri- ja huumoriturul haarata omale juhtpositsioon ning sealjuures mitte rünnatava ja nõrga ohvri seisundist lähtuvalt, vaid just ise vastast pilava ja seeläbi ka domineerivalt positsioonilt, näitas USA meediamaastikul edukalt viimastel kuudel konservatiivne Greg Gutfeld oma uue õhtuse huumorishowga Fox Newsis. USA ühe vaadatuima ja ka just konservatiivide seas üha populaarsema huumorisaate „Real Time“ ennast ise (klassikaliseks) liberaaliks defineeriv saatejuht ning intellektuaal Bill Maher nimetaski kõiki teisi USA huumorisaateid vaadatavuselt nagu ka naljakuselt pika puuga löönud Gutfeldi uueks õhtuse telehuumori kuningaks. Maher tõi uue telesaate edukuse põhjusena välja asjaolu, et kaasaegne liberaalne mõte ongi oma olemuselt muutunud totraks ja absurdseks ning seeläbi võimaldabki pilamist ja naljaviskamist.
Kui liberaalide tõsimeelselt öeldu ja räägitu kõlabki nagu oleks tegu väljavõtetega huumorisaatest või absurditeatrist, siis just seetõttu ongi tekkinud auk konservatiivse komöödia läbilöögiks
Kui liberaalide tõsimeelselt öeldu ja räägitu kõlabki nagu oleks tegu väljavõtetega huumorisaatest või absurditeatrist, siis just seetõttu ongi tekkinud auk konservatiivse komöödia läbilöögiks. Sest kui kiskuda maha president Abraham Lincolni monumente Lincolni enda loodud ja kujundatud riigis ning esitada hüüdlauseid või ka tõsimeelseid pealkirju stiilis „Lincolni maa canceldab Lincolni“, „Kolmeaastane laps valib ise omale soo“ või „Seattle hääletab kuritegevuse dekriminaliseerimise üle“, siis tegu ongi huumoripealkirjadega päris elust. Komöödia suundubki sinna, kus on naljakas ning just praegu ongi naljakas ja totter esmajoones kõik see, mis tuleb vasakult.
Puhas huumor vedeleb maas
Eesti peamiste vasakpoolse, antikonservatiivse ja progressivistliku ühiskondliku mõtte edendajate Eero Epneri, Jevgeni Ossinovski ja Kersti Kaljulaiu poolt viidi viimastel aastatel kogu maailmavaateline võitlus hoopiski apokalüptilisele pimedus-valgus ja kurjus-headus lahingu teljele.
Demokraatlikust riigikorraldusest tulenevalt paratamatult tekkiv ja ka olemasolev ühiskondlik ja päevapoliitiline vastane defineeriti ümber universaalseks ja kõikehõlmavaks pealetungivaks kurjuseks ja pimedusedeemoniks. Jutt pealetungivast kurjusest ning sellele vastuhakust meie Eesti hetke oludes on aga sama infantiilne ja jabur kui üritada rahva täisealise segmendi moraalset ja eetilist palet suunata talle pidevalt muinasjuttu kurjast hundist ja kolmest põrsakesest eeskujuks tuues ning tõsimeeli väites, et nimetatud muinasjutt ongi meie igapäevaelu päris reaalsus. Sellise lapsiku vastase demoniseerimise taustal aga propageerivad meie progressiivsed jõud ühiskondlikke arusaamu, mille kohaselt sugusid on rohkem kui kaks, iga inimene valib omale ise soo ja rahvuse, riigipiirid olla vananenud nähtuseks, naiste hügieenitarvete mitte tasuta kättesaadavus olla diskrimineerimine, mehed sünnitavat lapsi, eestlane olla iga inimene, kes nii tunneb, täis elujõus agressiivsed ja ebaseaduslikud piiririkkujad on õrnad sõjapõgenikud, meie ajalugu vajab progressiivse narratiivi kohaselt ümberkujundamist, kõik teistsugused inimesed on Eestis suures füüsilises ohus, kapitalism on iganenud majandussüsteem, islam on rahureligioon, ja nii lõputult edasi.
Iga inimene valib omale ise soo ja rahvuse, riigipiirid olla vananenud nähtuseks, naiste hügieenitarvete mitte tasuta kättesaadavus olla diskrimineerimine, mehed sünnitavat lapsi, eestlane olla iga inimene, kes nii tunneb
Aknal meditsiinitöötajate hüvanguks mobiiltelefoni lehvitanud endine president või tõsimeeli anekdootide ja naljalugude faktilist mittepaikapidavust tõestavad enda väitel teaduspõhised ajakirjanik-faktikontrollidki on niivõrd koomilised ja naljakad, et puhas huumor ja nali lihtsalt vedeleb maas ja ootab ükskõik millise naljahamba poolt üleskorjamist ja ärakasutamist. Paljude meie poliitikute ja eriti Euroopa Liidu kõrgete võimukandjate üle naljaviskamiseks pole tegelikult tarvilik enam isegi nalja luua või saatejuhil „Ärapanija“ stiilis toimunule konteksti luua – piisab lihtsalt öeldu või kirjeldatu muutmata kujul uuestiesitamisest, et täiemõistuslik inimene pisarateni naerma ajada.
Tühi plats huumoriväljakul
Konservatiivsed ning mitteprogressiivsed jõud on aga suuresti jätnud huumori ja satiiri poolt pakutava võimaluse endale ühiskonnas positiivse kuvandi loomisel kasutamata. Tõeliselt headest ja just humoorikatest telesaadetest võikski nimetada ainult Objektiivis iganädalaselt ilmuvat „Meediakriitikat“. Saadet, mille vaatamist ja millele kaasaelamist muide salamisi tunnistavad tihti ka „liberaalsete“ või isegi „vasakpoolsete“ kalduvustega intelligentsed inimesed.
Peenemat sorti huumoriga on kahtlemata kirjasõnas paistnud silma Lauri Vahtre, kuid ka tema tekstid võivad sageli olla siiski üldloomult süngemapoolsed. Plats heaks huumoriks ja satiiri pidevaks kasutamiseks olgu kirjasõnas, raadios või telesaadete vahendusel on sisuliselt konservatiivsele ja parempoolsele mõttetiivale tühi ning vastane puudub täielikult. Telesaated nagu „Esse“ on pigem poliitilisest kindlast veendumuselt lähtuvad sarjamised või hurjutamised oma poliitilise oponendi suunal ning neist mingi peene huumori või elegantse satiiri algegi leidmine on väga raske. Pigem võiks konservatiivid edu saavutada just säärast „Esse“ saate sarnast toodet ise parodeerides. Sest saade on niivõrd ebanaljakas, et täiesti ettekujutatav on säärase ebanaljakuse üle nalja viskamine.
Täpselt sama on aga juhtunud ka meie kunagise peene ja stiilse, kuid just endakriitilise huumori lipulaeva Andrus Kivirähki andega või õigemini selle kadumisega viimastel aegadel. Milline inimene ei naernud siiralt kaasa Kivirähki poolt eneseirooniliselt välja toodud ja tihti absurdsete mõõtmeteni ülistatud Eesti rahva pühaduste (sh Päts, rahvusmütoloogia ja meie õilis ajalugu) aasimise peale? Tänaseks on Kivirähk oma kunagise ande minetanud ning asunud tegutsema eelkõige progressivistlik-globalistliku liikumise päevapoliitilise mainekujundajana. Tema lood ei ole enam naljakad, sest ta mitte ei ironiseeri või viska nalja selle üle, mis ühiskonnas ka päriselt koomiline, totter ja naljakas on, vaid pigem esitab ühe maailmavaate seisukohast tulenevat kiuslikku ning kibeiroonilist (sh võitlevalt ateistlikku) agitatsiooni. Endine humorist on seeläbi aga muutunud ise potentsiaalselt edukalt parodeeritavaks kui mittenaljakas naljamees. Kindlasti annakski just praegu elegantselt nalja visata ka tihti kõrgemates väärtustes ja absoluut-ideaalides elava vankumatu ühiskonnakriitiku Varro Vooglaiu üle. Nalja ja huumorit aga pole – on kõigest õel ilkumine inimeste suunal, kelle maailmatunnetus on „erinev“. Kogu huumor või õigemini pilked ja sajatused on suunatud eranditult ühe maailmavaate vastu jättes kogu ühiskonnas leviva totruse teiselt poliitiliselt tiivalt kajastamata.
Suurim puudujääk
Just siin ongi ühiskondlik-poliitilise konservatiivse spektri suurim puudujääk. Vastane on täiesti ebanaljakas ning nalja tehes ajab pigem vaataja nutma ning kannab seeläbi sümpaatia üle hoopis pilkealusele ja tema edendatavale ühiskondlikule sihile. Konservatiivid aga tihtipeale ei tõtta mitte huumoritühikut täitma, vaid endiselt esitavad oma seisukohti ja maailmavaadet kui miskit lõpuni püha, tõsist ja isegi pühadusvärinaid tekitavat. Täpselt samamoodi nagu vasakfundamentalistid, kiputakse liialtki sageli omakorda kinni võtma kurjusega peetavast apokalüptilise lahingu kujundist ja mütoloogiast. Tänane konservatismile vastanduv progressivism ja globalism on ammugi muutunud eelkõige kunagise iseenda paroodiaks, ning esindab nn väikekodanlikku moralismi oma kõige puhtamal ja kujul. Kaldumine absoluutidesse ning tihtilugu võimetus näha, et vastast ei pea lõpuni kas demoniseerima või siis jällegi kedagi piiritult ka omaks kuulutama, on aga selgelt ebameeldivalt nähtav ka paljude konservatiivsete isikute või mõttesuundade puhul nii läänes kui meil Eestis. Eriti küll aga just sotsiaalmeedias toimuvaid arutelusid jälgides. Kiputakse tihti ühe tunnuse alusel kas absoluutselt valeks või ka täiesti õigeks pidama keerukaid teaduslikke või ühiskondlikke nähtusi (sh viirusekriisi ning vaktsiinide kontekstis), mis tegelikult on märksa mitmetahulisemad ning ei võimalda mingite väidete või hoiakute absolutiseerimist. Ka kliimatemaatikas ei peaks kahtluse all olema mitte asjaolu, et kliima soojeneb ja seda kindlasti suuresti ka inimliigi kaasabil, vaid kaheldavad on progressiivide ja globalistide sellega kaasnevad järeldused. Kritiseerima peaks progressiivide ja kliimafanaatikute kommunismi liikumisele kutsuvat retoorikat ning kapitalismivastasust nagu ka hukka mõistma sama ringkonna poolt misjoneeritava maailmalõpu ettekuulutuse fanaatilise usundi. Mitte aga teaduslikult mõõdetud andmeid.
See, et meie hetke teaduslikud asutused on väga suures osas vaimselt korrumpeerunud ja sotsiaalteaduste osas langenud tihtilugu juba täielikku pseudoteadusse, ei tee aga teadusest nähtusena hukkamõistetavat või ka asendatavat mehhanismi.
Nimelt ükski faktiline number aga ka soojenemise tõsiasi ei kirjuta meie ühiskonnale automaatselt ette mitte ühtegi ainuvõimalikku tegutsemisviisi. Võime ühtviisi ratsionaalselt ning tõenäoliselt mitte väga ränki tagajärgi kaasatoovalt kliimasoojenemise fakti nii eirata ja lasta paratamatusel lihtsalt kulgeda kui sellele ka ratsionaalselt tegutsedes põhimõttel parem karta kui kahetseda vastu seista. See on meie vaba valik, kuidas ühiskonnana käituda. Igaljuhul on teaduslikult vale uskuda ja põhjenduseks tuua üht teaduslikku fakti (kliima soojeneb) teise katseliselt ja teaduslikult selgelt valeks osutunud ühiskonnasüsteemi (sotsialism, marksism) propageerimiseks teadusliku ainuvõimalikkusena. Just kliimasoojenemisretoorika ebateaduslikkusele ja ebaloogilisusele peaks olemagi suunatud ka konservatiivide kriitika põhiraskus, mitte aga mõõteliste faktide vastu, mille kummutamine kahjuks pole võimalik. Numbrid on numbrid ja loodusteaduslikke tõsiasju peab sellistena ka aktsepteerima – nagu ka asjaolu, et sugusid on kaks ja mitte 75 ning mehed ei sünnita lapsi.
Vasak- ja paremteadus
Ka see, et läänemaailma ülikoolid ja teadlasi koondavad eri akadeemiad on tänasel päeval väga sageli kultuurilist marksismi pooldavad vasakaktivistide lobigrupid, ei tähenda, et teadus nähtusena oleks marksistlik või bolševistlik. See, et meie hetke teaduslikud asutused on väga suures osas vaimselt korrumpeerunud ja sotsiaalteaduste osas langenud tihtilugu juba täielikku pseudoteadusse, ei tee aga teadusest nähtusena hukkamõistetavat või ka asendatavat mehhanismi.
Seisma peaks võimalikult neutraalse teaduse eest, mitte aga olema teaduse kui nähtuse vastu muuhulgas väites, et teadus, sealjuures usuteadus, ei saagi millegi analüüsiks või ka paremaks eluks lahendusi pakkuda ning seetõttu peaksime toetuma eranditult hoopis sisekaemusele või mingile muule teadmise vormile. Ka selles vallas on paljudel konservatiividel mõistlik oma pahameele fookus viia selgelt pseudoteadusele ning agiteerivale ja misjoneerivale vasakteadusele. Kuid sealjuures päris edasiviivat ja ka lahendusi toovat teadust hoopiski rohkem positiivsena käsitledes. Kogu läänemaailma ülikoolid on endiselt täis täiesti neutraalseid oma tööd heas usus ja ka parimate kavatsustega tegevaid teadlasi, kes tänaseks on aga progressiivse rünnakulaine alla sattunud mitte enam seeläbi, et ollakse näiteks konservatiivid või parempoolsed eluvaatelt – vaid juba on negatiivse ja ohtlikuna hakatud paljudes kohtades käsitlema neutraalset teadust ka juhul, kui ta lihtsalt ei lähe progressiivse vasakagitatsiooniga kaasa. Teadlastel ei ole raske mitte enam olla konservatiiv või parempoolne, vaid raske on edasi kesta ka lihtsalt seeläbi, et ei liituta vasakideoloogilise meelsuskonnaga tema võitluses uue maailma eest. Neutraalne teadus vajab konservatiivsete liikumiste toetust täna rohkem kui kunagi varem nagu ühtlasi ka konservatiivne elutunnetus ka seeläbi saabuvat teadlaskonna mõistliku osa respekti.
Istuks korra maha
Kokkuvõtlikult võiks konservatiivseid liikumisi ja ka mõttelaadi Eestis kritiseeridagi kahe suure ja olulise aspekti pinnalt.
Mittekonservatiiv on hoolimata kõigest samuti inimene, kes ei kuulu progressiivi poolt demoniseeritud vastase kombel oma iganemise tõttu lammutamisele ja tühistamisele.
Esmalt, rahva seas suurema poolehoiu leidmiseks ning just ka enda usaldusväärsuse kinnitamiseks tuleb ise loobuda „vastase“ demoniseerimisest ning asuda vastast läbi huumori kritiseerides hoopiski humaniseerima. Erinevalt justnimelt progressiivsest globalistist peaks enda jaoks teist poolust või siis vastandlikku elutunnetust tõlgendama kui kaasmaalasest ja kaasinimesest potentsiaalset valijat ning nägema seda teistsugust inimest just subjektina, kellele huumori ja nalja kaudu aru pähe panna. Tehes seda mitte ohvri ja nõrga allasurutu positsioonilt, vaid kindlalt domineerivalt platvormilt rumalust välja naerdes.
Teiseks ja samavõrra oluliseks aspektiks ongi aga ise loobumine (väikekodanlikust) hukkamõistvast moralismist, mis on kaasajal justnimelt progressiivsete liikumiste pärusmaaks. Seeläbi aga ka liigsetesse absoluutidesse kandumisest omakorda enda maailmavaate reflektsioonil ning ka propageerimisel.
Olgu puhas kliima, aus teadus või ka lääne demokraatia üleüldiselt – neid peaks hoopiski kajastama kui saavutada püütavaid ideaale. Konservatism peakski olema justnimelt edasiviivalt järelekaaluv ja mõtlik – mitte aga omakorda dogmaatiliselt välistav ja moraalselt absolutiseeriv. Kui konservatiivsed liikumised tahavad lähitulevikus võtta omale absoluutse enamuse ka rahva südameis, peaks just kuvand neist olema selline, mis võimaldaks igal valijal tunnetada, et „selliste inimestega istuks heal meelel veini taha korraks maha, et maailma üle veidi arutada ning nalja visata ilma, et peaks kartma moraalset hukkamõistu või ka vihast sõimu selle eest, kes ma olen“. Ehk vastasele tuleb ära teha moel, mida see progressiivne vastane ise mitte kunagi ei suudaks. Nimelt enda moraalset ülimuslikkust demonstreerida eelkõige selle moraalse ülimuslikkuse demonstreerimisest ja püsivast afišeerimisest loobudes. Mõista andes, et mittekonservatiiv on hoolimata kõigest samuti inimene, kes ei kuulu progressiivi poolt demoniseeritud vastase kombel oma iganemise tõttu lammutamisele ja tühistamisele.