P, 2.10.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Ljonja Brežnev – vaieldamatult üks maailma esikoomikuid

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: Ljonja Brežnev – vaieldamatult üks maailma esikoomikuid
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 12
Maailma esikoomik Brežnev: ujulas telefonitsi õpetusi jagamas.
Maailma esikoomik Brežnev: ujulas telefonitsi õpetusi jagamas. Foto: Internet

Nädalavahetusel saanuks 115 aastaseks Nõukogude Liidu veriste kätega tudisev esikoomik Leonid Brežnev. Võibolla liigutaks ta tänaseni kätt või jalga, muidugi juhul, kui keegi oleks ta kusagil stepslisse surganud. Ent vaevu arusaadavalt lämiseva ja 1982. aastal Kremli müüri ääres auku kukkunud nõukogude naljamehe pärand pole kadunud, seda ka Eestis. Juku-Kalle Raid uurib, miks mõmisev koomik siiani paljude südames edasi elab.

Äärmiselt vahva on lugeda, kuidas Brežnevit on iseloomustanud lääne ajakirjandus – puldis vaevu arusaadavalt lälisev Ljonja olla olnud nii mõnegi kirjutaja arvates konservatiiv. Umbes nagu Mart Helme. Võrdlus on muidugi naljaks hästi sobiv, aga konservatiivi klassikalises mõttes Breku siiski endast ei kujutanud.

Helmet võiks pigem võrrelda ärpleva, karjuva ning hasartse Hruštšoviga, kes läks oma geniaalsuste peale nii leili, et ei suutnud enda üle mingitki kontrolli säilitada. Ta kargles üles-alla, koputas kingaga puldi pihta, naeris ja nuttis joviaalselt, oli solvunud moodsa kunsti peale (talle seletati, et need on kõik pederastid) – ühesõnaga, unustas mingist teemast kinni hakates absoluutselt igasuguse mõtte või loogika. Ühisjooni Mardi-onuga leidub.

Brežnev jäi oma taburetile viivitamatult kinni justkui junn ratta külge ning teda oli sealt täiesti võimatu lahti kangutada.

Ljonja kujutas endast täiesti teist inimtüüpi: tema elukäik stalinistina sõja ajal ja pärast seda vormis temast pigem olendi, kes soovinuks justkui sarnaneda hallile, mustriteta tapeedile. Just nii kalkuleerisid kamraadid, kui upitasid Ljonja pukki – see puhmaskulmuline plüüžist karumõmm vaevalt et kellelegi mingit ohtu kujutab. Ja läksid sellega alt.

Brežnevil kõik ta medalid korraga rinda ei mahtunud. Pildil tervitab koomik naisi 8. märtsi puhul.
Brežnevil kõik ta medalid korraga rinda ei mahtunud. Pildil tervitab koomik naisi 8. märtsi puhul. Foto: Internet

Mõmisev toidupakikeste jagaja

Tuli aga välja, et seltsimehed hindasid pehmet mänguasja täiesti valesti. Brežnev jäi oma taburetile viivitamatult kinni justkui junn ratta külge ning teda oli sealt täiesti võimatu lahti kangutada. Ega keegi väga proovinud ka, Brežnev kujundas oma ajastu kõigile nomenklatuuris peesitavatele seltsimeestele väga mõnusaks, puljongirikkaks ning padjarohkeks.

Brežnevi valitsemisstiili ehedaim näide oli ilmselt vaatepilt, kuidas ta teistele kommunistidele toidupakikesi meisterdas. Vägeva jahimehena, kellele aeti teenistuses oleva personali poolt metsas püssi ette põdrad, kuldid, sead, jänesed, veetis pärast jahti aega, mille käigus seltsimeestele isiklikult pakikesi jahisaagiga koostas: Andropovile paneme tükikese kuldikintsu, Furtsevale väheke jänkukese fileed, aga Kossõgin, olgu Lenin talle armuline, las haukab peremehe kiituseks kitseribikest.

Kui Ljonja toidupakkide vool lakkas või nende sisu muutus kesisemaks, tähendas see põhjust muretsemiseks: ega ometi ole karta langust karjääriredelil?

Kes siis ei mäletaks Ljonja artikuleerimatut möginat teleekraanilt, tema taaruvat kõnnakut, teatraalseid kulme, mille kõrval Põlluaasa vuntsid on nagu trimmeriga üle käidud kortsus muruplats

Veriste kätega komöödiameister

Üks on aga kindel: lisaks sellele, et tegu oli kunagise veendunud stalinistiga, keda häiris sügavalt Hruštšovi katse (pigem enesekaitse, kuna temagi oli Stalini jünger) Jossifit halba valgusesse sättida, kes lasi veriselt maha suruda Praha kevade, tungis Afganistani, lasi terroriseerida teisitimõtlejaid, tekitas riigis väikese jääaja jne – võime me onu Ljonjat pidada 20. sajandi kogu maailma üheks esikoomikuks.

See on estraad, mille kõrval puhkavad nii Žvanetski, Baskin, aga ka kloun Nikulin või klassik Charlie Chaplin, Ilfi ja Petrovi Raamatu "12 tooli" / "Kuldvasikas" kõik ekraniseeringud, meie mannetust stand-up koomikute kambast rääkimata.

Kes siis ei mäletaks Ljonja artikuleerimatut möginat teleekraanilt – ja kes ei mäleta, külastagu youtube'i –, tema taaruvat kõnnakut, värisevaid käekesi, mis hoidsid võdisevas haardes tagurpidi keeratud kõnet, läbipaistmatut nüri silmavaadet, tuhandet kuldmedalit, teatraalseid kulme, mille kõrval Põlluaasa vuntsid on nagu trimmeriga üle käidud kortsus muruplats – ning kommet alatasa kedagi suudelda: küll ühte, küll teist, küll kolmandat sotsialismileeri kaasgensekit. Eriti tundus Breženevile meeldivat lakkuda Saksa DV seksika esigerondi Honeckeri sotsialismiehitaja mokki.

Karu aga – väljaõppinud tsirkuseloomana – võttis ratta ja sõitis sellega mööda metsarada kahe juhi poole. Nii Brežnevil kui Honeckeril olla halb hakanud, kui nad võsast jalgrattal välja sõitvat karu näinud.

Muuseas, visalt ringleb lugu, kuidas Brežnev Honeckeri Moskva lähistel karujahile viis. Julgeolek ja jahimajand kusagilt karu ei leidnud, kes metsatukka vallale päästa, et Ljonja oma sõbraga ta maha kõmmutada saaks, nii leitud karu tsirkusest. Aga karule kulges metsarajal vastu mutike jalgrattaga, kes seenile siirdus, karu nähes ratta maha viskas ja plagama pani. Karu aga – väljaõppinud tsirkuseloomana – võttis ratta ja sõitis sellega mööda metsarada kahe juhi poole. Nii Brežnevil kui Honeckeril olla halb hakanud, kui nad võsast jalgrattal välja sõitvat karu näinud. 

Polegi tähtis, kas see lugu on tõsi või mitte, koomik Ljonjast räägiti miljoneid anekdoote niigi.

Tudisev koomik Ljonja asjakohase estraadikostüümiga.
Tudisev koomik Ljonja asjakohase estraadikostüümiga. Foto: Internet

Brežnevi nostalgiline jalajälg

Brežnev on jätnud Vene ühiskonda kustumatu jälje: igal aastal avaldatakse sealses ajakirjanduses küsitlusi, kust ilmneb, et Brežnev on enamuse venelaste lemmikriigijuht. Isegi Putinile teeb tuule alla. Mine võta kinni, mis inimeste peas toimub: põõsaskulmse vatist vanamehe aegset paduvaesust ei mäleta justnagu keegi, küll aga on meeles, et elati üliriigis, vehiti paraadidel lippudega ning kord oli majas. Fašistid olid puruks pekstud, Ameerika imperialistid värisesid hirmu pärast, sitta sellest keeduvorstist, mida kusagilt kätte ei saa.

Täiesti omaette ooperiks ja mõistetamatuks küsimuseks jääb aga, et mismoodi leidub meie paljukannatanud ja kõrgest elektrihinnast räsitud Eestiski tänaseni tolvaneid, kelle jaoks ringikakerdava ja arusaamatult häälitseva esikoomiku epohh tähendab kõike positiivset. Neid tegelasi ühendab üks: nad on patoloogiliselt vihased kogu tänase päeva peale, välja arvatud muidugi igasugused EKRE taadid. Ning valmis rääkima nõukogude aja eelistest iga kell ning tundide kaupa.

Pole mingit kahtlustki, et kui kord tähistatakse tuikuva Brežnevi 150. juubelit, leiame kuluaaridest veel ikka endiseid ning miks mitte ka tulevasi nõukogude komöödiateatri austajaid.

Meie oma Brežnevi austajad

Esijobu selles võistkonnas tundub olevat kunagine raadiotöötaja Heiki Herman Soome, kes peab näoraamatus nostalgilise ENSV lehekülge, kus tuiab ringi 50.000 liiget ning kes on valmis kratsima silmad välja igalühel, kes Ljonjat või tema kuldaega kritiseerib. Kõige vahvamaks näiteks olgu arvutus, kuidas jahubanaanid võrdlevad toonaseid ja tänaseid elustandardeid, võrreldes 1 rubla ostujõudu 1 euro omaga. See, et keskmine kuupalk oli siis 100 rutsi ja praegu umbes 1200 eurot, ullikesi ei heiduta.

Soome muuseas ajab veelgi lahedamat juttu, näiteks vaesest rootsi töörahvast ajal, mil tänu Brežnevile võis Nõukogude Liidus igaüks lõigata endale maitsvat säilitusainetevaba vorsti täpselt nii paksu viilaka, kui ise soovis.

Nii võibki tõdeda, et tõelist artisti armastatakse ka pärast tema surma ning ta jääb kauaks oma austajate südamesse. Pole mingit kahtlustki, et kui kord tähistatakse tuikuva Brežnevi 150. juubelit, leiame kuluaaridest veel ikka endiseid ning miks mitte ka tulevasi nõukogude komöödiateatri austajaid.

Märksõnad
Tagasi üles