ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Nursultan Kasahstanis – linn kui hullumeelse ulmefilmi dekoratsioon

Kasahstani iseseisvumisest möödub 30 aastat. Sellest vahvast sündmusest pajatas Postimehes isegi Arnold Rüütel. Juku-kalle Raid, kes on seal valimisi vaatlemas käinud, kirjeldab kohtumist toonase Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajeviga ja tutvustab tema gigantomaaniat põdevat lapsukest – Astana linna, mis tänaseks on ekspresidendi auks ümber nimetatud Nur-Sultaniks (Päikesesultan).

Kasahstan on üks kummaline riik, nagu enamus -stan lõpuga moodustisi. Väga autokraatlik ning otse loomulikult piiritult oma juhti austav. Ekspresident Nursultan Nazarbajevit kutsutakse ka praegu ajakirjanduses, koosolekutel ning plakatitel ei vähem ega rohkem kui «Päikeseks».

Mu õnnestus Päikesega juttu ajada kümme aastat tagasi, mil vaatlesin seal nädala jagu külmal jaanuarikuul (selle nädala kõige soojem temperatuur oli Kasahstani pealinnas –38) valimisi.

Päike oli armulik, samas ka üleolev: kui kohalikud ametnikud tema ees maani kummardasid, viipas ta lihtalt käega, et hakake astuma. Midagi häbenemata toppis ta pihku raamatu endast, kus ta tegeleb kõikide asjadega: tuiab viljapõllul, parandab tehases mingit tootmisliini, mängib kõiki pille, kirjutab midagi, matkab, pilk kauguses nagu jahtipidaval pistrikul. Peaaegu nagu Putin.

Tšupa-tšups. Maja, mille üleval asuvas keras asub presidendi kuldne käejälg. Foto: Juku-Kalle Raid

Suur juht teeb, mis tahab

Kasahstan on maailma pea suurim uraanitootja ning hoomamatute gaasi- ja naftamaardlatega riik. Antud kooslus tingib, et president võib teha, mis pähe kargab. Sestap: Päikese ehitatud pealinnal tulekski eraldi peatuda, kuna midagi nii napakat annab otsida tervelt lapikult maakeralt.

Kunagi oli tänane miljonilinn Nur-Sultan, mis ehmatab oma hullu, piirideta ja kohati täiesti padusümbolistliku ning suurejoonelise arhitektuuriga mütsi peast igal külastajal, väike asustatud punkt stepis – nimega Akmolinsk.

Nazarbajev tahtis, et teda võrreldaks Peeter I-ga, tühjale kohale seninägematu linna ehitamine annaks selleks justkui õiguse.

Aga stepp on Kasahstanis alati palju tähendanud. Täna arvatakse, et nomaadid asustasid selle ala kusagil 7. sajandil, kui siia tekkis asula (Bozok), kus ristusid mitmed kaubateed. 1800ndatel toimetasid tänase Kasahstani pealinna territooriumil Siberi kasakad, sajandi lõpul kujunes siin välja raudteede sõlmpunkt. Nõukogude ajal asusid regioonis mitmed GULAG-i vangilaagrid, kuhu küüditati ka märgataval arvul eestlasi. Tuntuim neist laagritest oli Alzhir, kuhu Jossif Stalin paigutas Suure Kodumaa reeturite naised ja perekonnad.

Mõned aastad pärast Stalini surma – 1961 – nimetati koht ümber Tselinogradiks (Neitsiliku Maa Linn!). Eestis on alles veel suurte hulkade kaupa inimesi, kes võtsid osa võidujooksust siinsetele uudismaadele, kui steppidest taheti kujundada Nõukogude Liidu hiiglaslik viljaait – üritus, mis lõppes lihtsalt maa väljakurnamisega ja mis oli üks Araali mere kuivamise põhjustest.

1991 sai linn jälle kord uue kutsungi: Akmola.

Nur-Sultan. Niinimetatud «Purjus tänav», kuna majad on «vildakad». Foto: Juku-Kalle Raid

Kasahhid, kangelasrahvas

Kõik muutus aastal 1997, kui Kasahstani president Nursultan Nazarbajev tõi siia Alma-Atast riigi pealinna. Üheks väidetavaks põhjuseks oli, et Alma-Ata oli puhas vene linn, ent kindlasti ei saa alahinnata Nazarbajevi soovi mängida Peeter Esimest. Peetriga Nursultani ka võrreldakse, sest enam-vähem tühjale kohale seninägematu linna ehitamine (millest üks osa rajati otse sohu nagu Piitergi) on (küll tibake mõistuseväliselt) sümbolistliku väärtusega juba iseenesest.

Kui küsisin toona Päikeselt, et mis hea pärast ta pealinna sohu ehitas, vaatas Nursultan Nazarbajev mulle otsa ja teatas: «Sellepärast, et kogu maailm mõistaks, milleks kasahhi rahvas võimeline on!»

Et stepielanikel kasahhidel ikka kõik selge oleks ja mingeid asjatuid arusaamatusi ei tekiks, nimetas Nazarbajev veel kord linna ümber: sellest sai Astana, mis kasahhi keeles tähendabki «pealinna».

Nüüdseks, mil Nazarbajev on võimust taandunud, nimetati linn jälle ümber – Nur-Sultaniks. Jah, Nazarbajevi eesnime järgi.

President Nursultan Nazarbajevi kuldne käejälg Nursultani linnas «Tšupa-tšupsiks» kutsutava maja kerakujulises tornis. Foto: Juku-Kalle Raid

Linn kui sõgeda fantaasia

Pealinn on ta muidugi kõikide hullumeelsete kriteeriumide järgi. Et Kasahstanis pole tänu naftavarudele erilisi finantsprobleeme, joonistasid linna paberile mitmed maailma tipparhitektid, täiesti omaette klass on stepis taeva poole kõrguvad hooned, üks fantastilisem kui teine.

Astana plaani tegi jaapani arhitekt Kisho Kurokawa, linna peaarhitekt Vladimir Laptev aga seletas: «Tahan ehitada üles Euraasia stiilis Berliini. Ja siia ei tule pelgalt mingi administratiivkeskus nagu Canberra.»

Linnas on muuhulgas kontserdimaja, mis jäljendab äratuntavalt Sydney ooperiteatrit, siis sai valmis ka kohalik triumfikaar...

Nursultan Nazarbajev teatas: «Sellepärast, et kogu maailm mõistaks, milleks kasahhi rahvas võimeline on!»

President Nazarbajev märkis kunagi selle kummalise disainikülluse kohta, et linn sümboliseerib Kasahstani uut ja järjest tähtsamaks muutuvat geopoliitilist rolli. Samuti on Päike öelnud: «Kasahstanist saab uus siiditee ja selle keskus on Astana.»

Kui vaadata linna kujunemist ning selle kõiki piire ületavaid ambitsioone, tundub kõik võimalik. 1998. aastal elas Astanas 250 000 inimest, praegu on elanikke tugevalt üle miljoni.

Astana pöörane arhitektuur on toonud esile kohalike hea huumoritaju. Ministeeriumide hooned, valitsusasutused jm on rahvasuus päris tabavalt ümber nimetatud, nii võib linnas jalutada Purjus tänaval, nimetus, mille tingivad modernselt vildakad majad, näha «Välgumihkli», «Raamatu» või «Delnjaška» nimelisi kõrghooneid ning sõita liftiga kerakujulisele vaateplatvormile, mida kutsutakse hellitlevalt «Tšupa-tšupsiks». Tšupa-Tšupsi kera sees on kohvik ja panoraamvaade, mida kaunistab hiiglakera keskel asuv kullast Nazarbajevi käejälg. Sinna käivad kodanikud ja kooliekskursioonid oma käekesi asetamas, teadagi, suure juhi peopesa teeb kõik suuremaks. Ollakse uhked ja pildistatakse üksteist.

Muuhulgas on seal väga vastik kliima. Mööda steppi vilistav permanentne tuul esiteks. Seejärel: suvel märkimisväärselt üle 40 kraadi palavust, talvel vastupidi. Astana on maailma külmapealinnadest auväärsel teisel kohal, –40 kraadi pole selles linnas mingi eriline haruldus. Külmarekord on siin –51,6 kraadi.