:format(webp)/nginx/o/2021/12/10/14252505t1h2ace.jpg)
Kuigi macho-meestel ja end tohutult intellektuaalseteks pidavatel wannabe-naistel on kombeks ligi 20 aastat tagasi lõppenud kultussarja «Seks ja linn» suhtuda üleoleva põlgusega, siis mina tunnistan ausalt, et olen seda sarja vaadanud ilmselt Eesti rekordi jagu kordi. Igal aastal võtan selle HBOs vähemalt paar korda lahti ja ketran kõik episoodid otsast lõpuni läbi.
Osa asju on muidugi ajale jalgu jäänud ja mõnedki naljad kõlavad woke-ajastul nõmedalt, aga kuna sari on vallaliste linnanaiste elust ja suhteprobleemidest, siis kõik põhiasjad kehtivad endistviisi. Kõik need olukorrad ja suhete ning meeste tüübid on nagu vallalise naise entsüklopeedia. Olen noorema ja poole saledamana need kõik läbi teinud ja imelikke seiklusi jätkub siiamaani. Minu põlvkonna naistele on «Seks ja linn» jumala oluline popkultuurifenomen ja me rääkisime sellest sõbrannadega kogu aeg. Räägime siiamaani! Seriaali plussid olid vaimukas ja eluline dialoog ja neli kardinaalselt erinevat keskset karakterit, iga naine leidis nende hulgast just endale sobiva ekraanisõbranna.
/nginx/o/2017/07/20/6909659t1hd297.jpg)