K, 6.07.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Vladimir Putin on tegelikult põlisukrainlane

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: Vladimir Putin on tegelikult põlisukrainlane
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Ukrainas Lvivis villitud õlu "Putin huilo"
Ukrainas Lvivis villitud õlu "Putin huilo" Foto: Õllepood "Pravda"

Putini sõjaline mehkeldamine Ukraina piiri ääres on maailma põhjusega ärevusse ajanud, kirjutab Juku-Kalle Raid. Kui prantslaste laia suuga ning riigipea taburetile ronida üritav Le Penn käis välja, et Ukraina ongi Vene mõjusfääris, tegeleb ta riigipiiride ja rahvuste oma suva järgi sinna-tänna nihutamisega. Mainitud tegevus on alati olnud narkodoosiks ergastele, oma peaga mõtlevatele eriteadlastele, kuulutavad nad siis lõplikku tõde poliitika, viiruse või elektrihinna kohta. Tegelikult saab väita, et Venemaa kuulub Ukraina mõjusfääri ning Putin on ukrainlane.

Jaak Prozes, kes on aastakümneid keskendunud soomeugri rahvastele, ilmutas mõned aastad tagasi laheda raamatu pealkirjaga «Kas Putin oli vepslane?». Raamatus on miniatuurid ekspeditsioonidelt ja rännakutelt Venemaa sügavustesse, mis – kui olla ajalooliselt täpne – on ju tegelikult vana soomeugrilaste ala.

Ühes loos esineb ka hüpotees Vladimir Putini soomeugri, täpsemalt vepsa juurte kohta. Täiesti kobe teooria on, vepslaste rahvakild asub Putini kodulinna Piiteri kõrval, tõestus läheb veelgi kaugemale ning ega väitele vastu vaielda ei saa – nii kaua kui keegi Putinisse puurauku ei tee ning tema geene ei uuri.

Ka oskab Vene president eesti keelt, ühel pressikonverentsil kraaksatas ta lõbusalt: «Tere-tere, vana kere!»

Kindlasti ei oleks aga Putin vaimustuses, kui keegi hakkaks pajatama, et ta on mingi tšuhnaa; veel enam ei meeldi talle, kui jälle kord käiakse välja mõte, et Venemaa territoorium laiutab seal, kus on aastatuhandeid elanud soomeugrilased – rahvuste liikumise käigus on soomeugrilased lihtsalt kõrvale tõrjunud või peaaegu välja suretanud.

Ka oskab Vene president eesti keelt, ühel pressikonverentsil kraaksatas ta lõbusalt: «Tere-tere, vana kere!»

Küll aga meeldib talle mõte, et pole mingeid soomeugrilasi ega ukrainlasi, on venemaalased ning muidugi pole olemas ka Ukrainat. Viimasel juhul ehk väike-Vene. Aga ukrainlased? Unustage ära, omas vene murrakus pläägutavad hohollid, territooriumil, kus tegelikult asuvad põlised vene alad.

Venemaa jälestamisväärne agressiivsus oma naabrite vastu kannab endas sajanditevanust ajalugu, see vastandumine muu maailmaga on puhas paranoia – see kätkeb endas mantrat, et kogu maakera, olgu ta lapik või ümar, tahab Venemaad rünnata, samas kui Venemaa soovib vaid muud maailma päästa.

Mõnikord on sel Vene riiklikul hirmul ka põhjuseid leidunud: Euroopast on Venemaale tungitud küll, seda tegi kunagi Poola-Leedu suurvürstiriik, tegid rootslased, kätt proovisid ka Napoleon ja Hitler. Ent maailma ajaloos pole sihukene sõjaline sahkerdamine mingi erand, Venemaa pole iial kujutanud ennast mingit eraldiseisvat eesmärki, mida anastada.

Putini ning prantslaste hulluvõitu tädi Le Penni jutt sellest, et Ukraina kuulub «Vene mõjusfääri», on demokraatlikust seisukohast vaadates muidugi täielik sonimine. Ukrainlased võiks sama Venemaa kohta öelda.

Tim Marshall pajatab raamatus «Geograafia vangid», et Venemaa paranoia pärineb puhtakujuliselt geograafiast; kui sealt vaadatakse Euroopa suunal, nähakse üht ohtu: looduslikku kaitsetakistust «vaenlase vastu» suurte vete või kõrgete mägede näol ei leidu, Venemaa läänepiiril laiutab Kesk-Euroopa madalik, mingi vastik Poola, Valgevene, Baltimaad ka Ukraina jne, kust kaudu saab otse Moskvasse marssida.

See on kinnismõte, mis on jälitanud kõiki Vene diktaatoreid ja jälitab visalt ka Putinit. Ning Venemaa filosoofia antud probleemi vastu on üks ja ainus: tuleb ise laieneda, tuleb naabrid võimalikult ruttu ära vallutada ning vähendada sedasi «ohtu» Vene pühale deržaavale.

Ja Putini ning prantslaste majapidajannaks pürgiva hulluvõitu tädi Le Penni jutt sellest, et Ukraina kuulub pelgalt eeltoodu pärast «Vene mõjusfääri», on demokraatlikust seisukohast vaadates muidugi täielik sonimine. Pilk ajaloolistele kaartidele näitab kujukalt, et tegelikult võiks ukrainlased Venemaale samasugust soodat ajada – et Venemaa kujutab Ukraina jaoks huvisfääri.

Ei hakkagi siinkohal selgitama, et vene riikluse ning õigeusu juured pärinevad Kiievist, et neil kahel oli üks algkeel, mis kunagi lahknes veneks ja ukrainaks.

Ukraina territooriumit on aja jooksul jaganud kõikvõimalikud tegelased, justnagu Vene või Eesti maid. Poola-Leedu suurriik 16. sajandist on ehe näide. Aga ükski normaalne inimene ei kujuta ette, kuidas leedukad või poolakad hakkaks Ukraina piirile vägesid kogundama. Ent Venemaa – palun väga. Okupeeritud Krimm ning sõjaline siiberdamine Ukraina külje all.

Venelaste ülbitsemine ajab muretsema, selge see. Ja selge on ka see, et tänane Venemaa hindab ainult jõupositsiooni ja resoluutsust. Nende kultuuriruum ei võimalda inimese moodi rääkida, vaid on harjunud noore Putini kombel kusagil kangi all kaklema.

Ukraina muutub tänu Putinile üha tugevamaks ning tänase tulemi järgi peaksid ukrainlased Putinile medali andma ja ta aupõlisukrainlaseks kuulutama.

Kui aga mõelda veelkord geneetikale, siis – Putin võib vabalt olla mitte ainult soomeugrilane, vaid ka ukrainlane. Ja mõnes mõttes ongi.

Putini tegevus on mõjunud virgutavalt kogu ukraina rahvale, sellist rahvuslikku ühtsust poleks osanud esile kutsude mitte keegi teine maailmas peale Vene presidendi. Kui ukrainlased ei olnud veel paarkümmend aastat tagasi oma rahvuse või piiride küsimuses sugugi kõige entusiastlikumad, siis Putini pingutused on kandnud vilja, Ukraina mentaliteet järjest tugevneb, järjest vähem leidub seal neid, kel oleks mingitki tahtmist Venemaaga sekeldada või olla venelaste «vennad slaavluses».

Niisiis võib tõepoolest öelda, et Ukraina muutub tänu Putinile üha tugevamaks ning tänase tulemi järgi peaksid ukrainlased Putinile medali andma ja ta aupõlisukrainlaseks kuulutama.

Märksõnad
Tagasi üles