ELU25 ⟩ Harly Kirspuu: Tasuta kõike ja ühe minuti pärast! Ehk kuhu sõidab meie lugupeetud transport?

Just mõni aeg tagasi tuli välja, et Keskerakonna lipukirjaks olnud tasuta ühistransport saab osaliseks rajudele rahalistele kärbetele. Keegi, kellel on aru peas, ei ole sellest üllatunud, sest Eestis on üldiselt valitsusel omadus lubada praegu kõike, kohe ja kõigile tasuta, aga kust kohast tuleb lubadustele rahaline kate, selgub sündmuste käigus. Matemaatika mõistetes on siinkohal päris palju muutujaid. Harly Kirspuu võtab need muutujad ette.

Esimene muutuja: populism

Valitsuses on üks teatav Keskerakonna-nimeline seltskond, kelle peamiseks lipukirjaks on olnud see, et lubame enne ja vaatame, mis sealt lubaduste hulgas reaalsusega kooskõlas on peale seda, kui valimised on läbi.

Tasuta ühistransport on olnud selle lipu vars juba krooniajast peale. Tallinnas see paistab justkui töötavat, sellest tulenevalt üritati sama asja kurgust alla suruda ka maakondadel. Kõik maakonnad ei läinud oma avalike liinide tasulisest ümbermuutmisega kaasa, aga siiski oli neid päris mitu, kes läksid. Keski esimene etapp justkui töötas, ja isegi rahvusvaheliselt.

Näiteks tabas siinkirjutajat ühel hetkel ülemaailmse uudisteagentuuri AFP ajakirjanik, kes paar kuud peale tasuta maakondliku ühistranspordi käimaminekut küsis minult kommentaari, et kuidas töötab. Ma ütlesin, et pole kvaliteedivahet näinud (ja ei olnudki), ning ühel heal hetkel avastasin, et mind olid tsiteerinud sellesama AFP kaudu näiteks Omaani, Pakistani ja Kuveidi ingliskeelsed lehed, milliste väljaannete olemasolust mul aimugi polnud, nagu ka eelmainitud väljaannete lugejatel polnud aimu, et kuskil maailmas on mingi Eesti, mis selliseid asju teeb.

Uued omavalitsused panevad massiliselt kinni koole, lasteaedu, muid tsiviliseeritud maailmale omaseid kohti, sest kui on vaja rahalist kokkuhoidu, siis on vaja seda palju.

Teine muutuja: omavalitsused

Tuleb meelde, kui enne eelmisi kohalike omavalitsuste valimisi ütles mulle üks Järvamaal asunud valla vanem, et need liitumislepingud, mis sai kohalike omavalitsuste poolt üle Eesti kirjutatud, kehtivad kuni järgmiste, st 2021 kohalike omavalitsuste valimisteni. Peale seda on vaja vastu võtta raskeid otsuseid, sest kui sa saad ühendomavalitsuses lahti lasta kümmekond vanade valdade töötajat, siis rahalist kokkuhoidu sealt ei tule – vähemalt mitte sellist, et ülejäänud summa eest saaks midagi ära teha – ehitada midagi, korrastada midagi, abivajajatele rohkem toetust maksta.

Täpselt nii läkski. Uued omavalitsused panevad massiliselt kinni koole, lasteaedu, muid tsiviliseeritud maailmale omaseid kohti, sest kui on vaja rahalist kokkuhoidu, siis on vaja seda palju.

Maakonnaliine teenindavad eraettevõtted, kellel on vaja maksta oma töötajatele, maksta kütuse eest, mis tasuta pole, ja maksta busside endi ekspluatatsiooni eest, mille eest samuti käbidega tasuda ei või.

Kolmas muutuja: objektiivne reaalsus

Nüüd saime just teada, et vabariigi valitsus läks kärpima sedasama tasuta ühistransporti. Vähendatakse sedasinast küll ainult 2 protsenti, mis näeb paberil hea välja, aga arvesse võttes, et ühes aastas on 52 nädalat, siis sihuke uudis tähendab, et nädal aega mitte kuskile mitte ükski maakonnaliin ei sõidaks. Rääkimata sellest, et maakonnaliine teenindavad eraettevõtted, kellel on vaja maksta oma töötajatele, maksta kütuse eest, mis tasuta pole, ja maksta busside endi ekspluatatsiooni eest, mille eest samuti käbide või ilusa jutuga tasuda ei või.

Sealsamas tuleb ette konflikt: riiklikes arengukavades on kirjas, kuidas tuleb teha ühistranspordi osakaalu suuremaks, teha ühistransport kiiremaks, mugavamaks ja kättesaadavaks kõigile, samas vähendatakse maainimestel võimalust ühistransporti kasutada, sest raha, mida maaliinide teenindavatele firmadele maksta, lihtsalt ei ole.

Teisest küljest on kohalikud omavalitsused, kes liidavad kõiki asutusi, mida vähegi võimalik, et raha kokku hoida, aga kui kuskil X kohas enne oli lasteaed ja kool, ning enam pole, siis kes sellisesse kohta elama tulla tahaks, kui isegi bussiga last kuskile viia ei jõua?

Sattusin Mõisaküla linna, mis on üle riigi tuntud kui Eesti väikseim linn ja samuti kui viimane pommiauk – kuus kilomeetrit Läti piirist, lähedal pole ühtegi asja, mis natukenegi keskuse moodi välja näeks.

Lõpetuseks

Eelmisel aastal sattusin Mõisaküla linna, mis on üle riigi tuntud kui Eesti väikseim linn ja samuti kui viimane pommiauk – kuus kilomeetrit Läti piirist, lähedal pole ühtegi asja, mis natukenegi keskuse moodi välja näeks. Aga kohalikud ütlesid, et Tallinnast ja Tartust on viimasel ajal kõvasti inimesi juurde kolinud, sest kool on, bussipeatus on, pood on – kõik vajalik on olemas –, aga kinnisvara ei maksa mitte midagi, sest Mõisaküla on maailma lõpus, ja kellelgi pole sinna asja.

Sellisedki kohad võivad nüüd suurlinnastumisele lõplikult alla jääda.

Aga ei peaks ju.