Kolmas küsimus oli, kuidas suurendada Riigikogu stabiilsust ning mitte lasta tal liigselt killustuda ja langeda isikutevastase võitluse tasemele seal, kuis peaks vaidlema ideed ja põhimõtete üle.
Seadus Riigikogu valimiseks 1992
Nendele ajaloolistele argumentidele lisandusid 1991.–92. aastal esimesed kogemused Ida- ja Kesk-Euroopa üleminekuriikidest, mida minevikus kummitasid samad probleemid ja mis riikide vabanedes uuesti korduma kippusid.
See oli olukord, kus 1992. aastal hakati kirjutama seadust Riigikogu uue koosseisu valimiseks. Peamiselt langes see Illar Hallastele, kes oli juba varem sama teemaga tegelenud. Istusime Hallastega Saksamaal Kielis mingil seminaril peenes hotellis ja kirjutasime kahekesi seadust ehk täpsemalt öeldes Hallaste kirjutas ning mina õiendasin. Hallaste oli põhjalikult konsulteerinud nii sakslaste kui ka Taageperaga ning oma variandi vähemalt välja töötanud.
Kui majoritaarsest süsteemist loobumine oli juba varem otsustatud, siis teised suuremad otsused seisid alles ees.
Esiteks tõi Hallaste sisse d'Hondti kordaja, mis tagas selle, et valimiste võitja sai endale lisahääli, mis lõi paremad eeldused valitsuse moodustamiseks. Kui me seadust kirjutasime, siis polnud meil küll arvamust, et just meie valimised võidaksime. Siis oli see lihtsalt põhimõte. Hiljem tuli see meile aga poliitiliselt tublisti kasuks. Ilma d'Hondti kordajata poleks Isamaa 1992. aastal oma valitsust kokku saanud. Eesti ajalugu võinuks sel juhul minna hoopis teist rada.
Teiseks suureks otsuseks, mille Hallaste välja pakkus, oli valimiskünnise kehtestamise idee. Maailmas on olnud ka suuremaid künniseid kui 5 protsenti, kuid meil jäädi siiski 5 protsendi juurde ehk otsustati, et sellest vähem hääli saanud nimekirjad parlamenti ei pääse ja nende hääled lähevad kaotsi.