ELU 25 ⟩ Ekspresident Kersti Kaljulaid Juku-Kalle Raidile: ma pole kunagi olnud valgete põlvikutega tüdruk!

Kersti Kaljulaid ja Juku-Kalle. Pilt on mustvalge, Kuku Klubi tegelikult ei ole Foto: Mark Raidpere foto

Kõik me teame seda muinasjuttu, kui Tuhkatriinu kõrvitsast sai tõld ja ta sellega otseteed kuningalossi kimas. Ent täpselt südaööl muutus tõld tagasi kõrvitsaks. Kersti Kaljulaid pidas presidendiametit viis aastat, ka tema tõllast sai uuesti kõrvits. On saabunud aeg, mil keegi ei ava enam autouksi, ent samas võib arvestada oluliselt suurema vabadusega. Selle tõestuseks kutsus Juku-Kalle Raid Kersti Kaljulaidi Vabaduse platsi Kuku klubisse mängima ning vabadust tähistama, elukese veeremisest pajatama ja väikest veini jooma.

Juku-Kalle Raid (JKR): On sul nüüd väga imelik elada peale presidentuuri, mil keegi ei tee enam autouksi lahti, kari turvamehi ei jookse järgi. Selline morn ja vähetähtis aeg on äkki saabunud!

Kersti Kaljulaid (KK): (Naerab.) Mul on ihukaitse. Mul on ka autojuht, aga ma olen täiesti võimeline iseseisvalt autouksi avama ja sulgema. Isegi – uskumatu küll, eks! –, aga ka autot juhtima. Kõik need käelised oskused on säilinud. Logistilises mõttes muidugi ei jõua enam kümmet asja päevas – aga nii palju ei ole õnneks ka nõudlust. (Muigab rõõmsalt.) Selle töökoormusega, mis mul täna on, saan hakkama vähendatud meeskonnaga.

JKR: Sinu elus oli periood, kui kogusid kaheksa või üheksa kuud külmkapi jaoks raha.

KK: Ma ootasin oma teist last ja otsustasin, et selleks ajaks, kui Siim sünnib, peab olema kindlasti külmkapp majapidamises.

JKR: (Uudishimulikult.) Kus sa enne hoidsid oma kraami, harjavarrega akna taga nagu Moskvas või?

KK: (Mingi imeliku uhkusega.) Minu köök oli talviti Puiestee tänaval nõnda palju külm küll, et mingist külmkappi ei olnudki vaja. Pigem oli nagu see, et seda kööki ei saanudki kasutada muuks, kui külmkapiks külmal ajal. Aga Siim on kevadel sündinud ja siis tuleb ju suvi. Ja siis tundus, et oleks parem, kui oleks üks külmkapp ka. Ahju ka ei olnud. Ma oskan siiani puuküttega ahjus toidu valmis teha, väga hästi, lükkan söed taha ja teen ahjurooga või kringlit.

JKR: Kaheksa kuud rahakogumist ja tulidki külmkapp ning õnn majja?

KK: Tollel hetkel täiesti. Ja ma arvan, et ka täna on inimesi, kes peavad kõvasti säästma selleks, et kestvuskaupu soetada. See on kindel, et nii on...

JKR: (Karjatab.) Kestvuskaup? Sa ütlesid sihukese sõna nagu «kestvuskaup»?

KK: (Külma kõhuga.) Neid inimesi on palju, aga mööngem, et vähemalt suurem osa meist saab täna sellega kiiremini hakkama kui kaheksa kuuga. Kes ikka keskmist palka teenivad.

«Minu köök oli talviti Puiestee tänaval nõnda palju külm küll, et mingist külmkappi ei olnudki vaja. Pigem oli nagu see, et seda kööki ei saanudki kasutada muuks, kui külmkapiks külmal ajal.»

JKR: Läheme nüüd hoopis veel vanemasse aega. Sinu juured olla viikingite juures, mis on päris jõuline sedastus.

KK: (Naerab.) Muidugi olen rääkinud viikingite juurtest küll. Tead miks? Minu esiisade talu on Saaremaal allpool Viidumäe panga piiri. Kunagine maakerke ala, mis Viidumäe pangast jääb mere poole, see on noorem kui tuhat aastat. Sellelt alalt tuleb ikka välja viikingiaegseid leide. Ja kuna minu esivanemate talu jääb sinna peale, siis loogiline, et tõenäoliselt on mul viikingite juured. (Laiendavalt.) Ma kasutan seda siiski ainult selleks, et selgitada oma iseloomu. Kehva iseloomu, ütleme siis nii. Ema poolt olen ma mulk. (Mõtleb.) Aga see oleks veel solvavam. Sa võid ju öelda, et mul on selline kehvapoolne viikingi iseloom. Proovi sa öelda, et see tuleb emapoolsest mulgi suguvõsast.... Ai-ai-ai. Oleks väga solvav.

JKR: (Noogutab nõusolevalt.) Nojah, me teame ju kõik! Viikingid olid jõhkrad ja mulgid ihned.

KK: (Hasartselt.) No vat-vat! Ma olen nii ühte kui teist. Jõhkralt ihne. Mida ma küll tahaks öelda on see, et pool mulk ja pool saarlane, tead, miks on hea olla. Sest sa kunagi ei tea, kas sul on parasjagu kallal see mulgi kangus või saarlase jonn. Saad alati öelda, et see on see teine.

JKR: (Üllatunult.) On sellel mingit vahet siis või?

KK: (Nördinult.) Mulgi kangus on ikka hoopis teine asi kui saarlase jonn. Kuidas sa siis aru ei saa? Sa saad sellest aru, kui sa näed ühte või teist. Sa ei ole kunagi näinud jauravat mind.

JKR: (Ei jäta jonni.) Sina võibolla saad aru, kumb sul parasjagu kallal on. Aga vaesed teised?

KK: (Kõhkleb.) Ma ei tea jah. Sõbrad vabariigi presidendi kantseleist andsid välja teose – mis kadus ühe ürituse käigus ära, aga on arvutis olemas –, kus leidub just neid asju, mis iseloomustavad seda, kui ma ei ole parasjagu väga rahul olukorraga.

«Kool oli esimene koht, mis viitas nõukogude repressiivaparaadile. Kus sulle tehti selgeks, et sinu argumendid või sinu tahe arutada ei ole mitte midagi väärt, sina ole vait ja tee nagu öeldakse.»

JKR: Kunagi sa rääkisid mulle oma kooliajast ja teatasid, et tollase kooliga – nõukogudeaegne! – sa absoluutselt rahul ei olnud.

KK: (Sarkastiliselt.) Kas sina olid või?

JKR: (Ehmunult.) Mina? Ei!

KK: (Veel sarkastilisemalt.) Ja miks mina oleks pidanud olema? Sellepärast, et ma olen tüdruk? Selline valgete põlvikutega?

JKR: (Teeseldud hämminguga.) Sa ei olnudki siis valgete põlvikutega tüdruk?

KK: Ei olnud jah, sellest oli kogu aeg häda, et ma ei olnud piisavalt valgete põlvikutega. (Jätkab küsitlemist.) Nii, Juku-Kalle. Miks sulle kool ei meeldinud?

JKR: (On intervjueerija ja intervjueeritava rollide vahetusest pisut häiritud.) Sinna õpetajaskonda sattus sisse ideoloogilisi tõpraid, mis tähendab, et süsteemina oli ta muidugi vastik.

KK: (Juba heietab edasi.) Kool oli esimene koht, mis viitas nõukogude repressiivaparaadile. Kus sulle tehti selgeks, et sinu argumendid või sinu tahe arutada ei ole mitte midagi väärt, sina ole vait ja tee nagu öeldakse. Seda oli ikka väga väga palju ja see hakkas peale esimesest klassist. Mina, kes ma olin kodus kogu aeg tohtinud mis iganes küsida ja vaielda, sain ootamatult teada, et selle asja nimi on ninakus. Ma ei teadnudki, et selline sõna on üldse eesti keeles olemas. See oli see, kus minul läksid kooliga kohe suusad risti. Ma läksin ju kuueselt kooli. Septembri lõpuks olin ma jõudnud järeldusele, et ma ei taha seal käia. Ja siis ma ütlesin, et ma lähen lasteaeda tagasi, sest definitsiooni järgi ma ei pea praegu koolis käima. Tead, mis argumendiga ema mu ümber veenis? Et ma olen juba 30 päeva ära kannatanud ja ma muidu pean selle järgmine aasta kõik uuesti ära kannatama. Ja see viis mind selleni, et ma lugesin kokku kõik päevad, palju ma veel pean üldse koolis käima – 11. klassi lõpuni. Kirjutasin selle joonlaua peale: Kersti Kaljulaid, 11B. Ja panin selle lauasahtlisse 11. klassi ootama ning see joonlaud ootas mu ära. Ma käisin selle joonlauaga 11. klassis koolis. Aga selleks ajaks ilmselt, noh, nagu sina...

JKR: (Uskumatult.) See kõlab nagu krahv Monte Cristo, kes vedas oma kaljuvanglas paarkümmend aastat seinale iga päeva kohta kriipse.

KK: (Jätkab segamatult pooleli jäänud lauset.) ...siin õpetaja tagatuba tuli juba oluliselt appi, sai öelda, et valmistad ette mingiks olümpiaadiks või viktoriiniks ja tundidest jalga lasta.

(Ohkab sügavalt.) Aga kasvõi 8. klass. Mulle siiani teeb haiget, kui mõtlen... Meil oli kutsesuunitluse komisjon. Ma teadsin täpselt, kelleks ma tahtsin saada, mõtlesin, et lähen räägin õpetajatega sellest, mis on minu unistus.

JKR: Ja mis see oli sellel hetkel?

KK: (Enesestmõistetavalt.) Einoh! Bioloogiks tahtsin juba siis saada. Ja ma mõtlesin, et ehk mul õnnestub rääkida – et olen küll inglise keele klassis, aga kuna paralleel oli keemia ja bioloogia –, et ehk saan võtta mõne lisatunni, mul oleks seda keemiat rohkem vaja. Aga tuli selline tore arutelu, kus ma vastasin tund aega küsimustele, miks ma ei kuulu leninlikku komsomoli. Ja mind ähvardati, et ma ei saa mitte kunagi ülikooli. Aga mina teadsin just kedagi, kes ei olnud komnoor ja oli ülikooli loodusteaduskonda sisse saanud. Ja kusjuures võrdsete punktidega. Ja ma ütlesin, et see ei ole üldse tõsi. Lõin oma tehnilised argumendid lauda, aga see kõik ei aidanud mind. Ja sellist asja oli koolis nii palju, vaatamata toredatele õpetajatele, keda meil ju kah ette tuli. Umbes pooled, arvan, olid jumala toredad õpetajad.

(Meenutab.) Samas... mõni oli selline, et... kui keegi sinu ja minu koolist (Toonane Tallinna 44. keskkool, tänane Mustamäe gümnaasium – toim.) füüsikat läks õppima, siis küll puhtast uudishimust, et kas see aine on üldse omandatav. (Naerab vaikselt.)

JKR: Ilmselt on see kõik muutunud.

KK: Muidugi on. Kui sa mõtled kasvõi kehalise normatiivid. Tänapäeval hinnatakse ikkagi igaühe pingutust.

JKR: (Õiendab.) Siis ka hinnati! Minu nimel oli kooli rekord 100 meetri jooksus. 3 minutit, 27 sekundit.

KK: Minu oma oli 17,7. Pole ka nagu kõige vingem tulemus.

JKR: (Õiendab edasi.) Ma ei saanud enam aeglasemalt joosta, muidu oleksin pidanud seisma jääma.

KK: (Lahkelt selgitades.) Mina olin sinust parem tüdruk ja tahtsin paremat hinnet kui kaks, aga ei saanud. Õpetaja pühendas väga palju aega selle peale, et meie peale karjuda, et me oleme aeglased, aga mitte kordagi ei näidanud ta ette, kuidas paganama moodi nende stardipakkude pealt minema saada. Ma sain selle teada alles Taavi Linnamäe korraldatud seitsmevõistluselt, umbes viis aastat tagasi. Ma arvan, et mu 100 meetri aeg läks oluliselt paremaks.

«Mitte sellepärast ei olnud mu lapsepõlv jama, et ärkasin üks öö üles ja kedagi polnud kodus, vaid sellepärast, et mul ei olnud võimalus ignoreerida seda, mis meie elust puudu on. See vabadus.»

JKR: Mingil hetkel ajasid sa mingis netigrupis seltsimeestel sõna otseses mõttes sita keema, kui sa vihjasid, et nõukogudeaegne lapsepõlv ei olnud õnnelik. Nad solvusid, et kuidas sina tuled nende lapsepõlve ära võtma. Mida sina ka õnnelikust lapsepõlvest üldse tead!

KK: Ma olen selle peale mõelnud... Ehk ikka inimesed rääkisid, kui helge oli nende lapsepõlv. Ja tihti olid need inimesed, kelle vanematel oli oluline roll tolleaegses ühiskonnas. Neil oligi ilgelt tore lapsepõlv, isegi viinereid sai kogu aeg. Aga kõigil seda rõõmu ei olnud. Ja mitte kadedusest, et mul ei olnud... Vaata, minu lapsepõlve kuulusid vanaema ja tema korporandid. Nad kogunesid, kuigi oli keelatud. Ja kellelegi ei juletud öelda. Ma mäletan neid kokkusaamisi ja laud jäi järjest lühemaks. Ja mõni oli siia jäänud täitsa üksi, sugulased olid ära läinud. Hoidsid ikka väga väga kokku. Mul üks lapsepõlvemälestus on selline, hirmus mälestus tegelikult. Ema oli mingil põhjusel kodust ära öösel. Ja ka seda, et ta ära oli, ma ei teadnud, minuga pidi olema vanaema. Aga vanaema sai just teada, et ta õdedest oli jälle lahkunud meie keskelt ja vanaema elas kõige lähemal, kõrvalkvartalis. Ja vanaema oli läinud selle proua juurde. Ja ma ärkasin üles ja olin üksi ja ma olin täiesti veendunud, et kõik on Siberisse saadetud või küüditatud.

JKR: See on see vanamuttidega suhtlemine!

KK: Täpselt. Mitte sellepärast ei olnud mu lapsepõlv jama, et ärkasin üks öö üles ja kedagi polnud kodus, vaid sellepärast, et mul ei olnud võimalus ignoreerida seda, mis meie elust puudu on. See vabadus. Kui sul EI ole võimalik seda ignoreerida, sa talud seda ebaõiglust ja sa näed seda igal nurgal. Kuigi sul ei pruugi elementaarselt olla halb. Et see hetk, kui sai Urmas Reinsaluga maja ees lumememme tehtud, ei olnud õnnetu. Aga näiteks kindral Andres Larka lapselaps elas meie majas. Kes teadsid, et ENSV ei ole mitte see unistuste ilm. Et on midagi muud ja kõik teadsid ka, et sellest ei tohi rääkida.

JKR: Juhan Parts vihjas kunagi, et sinust võinuks saada Laari järgi Isamaa, toonase IRLi juht. Sulle ka sellest räägiti?

KK: Mart Laar on minuga sellest rääkinud küll ja see oli ajal, kui Mart oli kaitseminister. Aga ma ei ole jah öelnud kunagi. Arutada ju võidi, aga ma ei ole jah öelnud.

«Mida ma küll tahaks öelda on see, et pool mulk ja pool saarlane, tead, miks on hea olla? Sest sa kunagi ei tea, kas sul on parasjagu kallal see mulgi kangus või saarlase jonn.»

JKR: Mis sinust nüüd edasi saab?

KK: (Muigab.) Nüüd kus ma tagasi tõllast kõrvitsaks muutusin? Me oleme selle enda jaoks nii sõnastanud, et me tahame teha toredate inimestega ägedaid asju. Olgu see siis vägivallavastane või olgu see siis töö erivajaduste ja eriilmeliste inimestega ja nende tegevuste toetamine. Ja mul on ka kohustus seista naiste ja laste õiguste eest – ja mitte ainult siin Eestis, vaid kogu maailmas. See on eelarveta töö, et me peame seda ka fundraise'ima, kui me tahame selles valdkonnas midagi teha. Ja me tahame.

Ja miks ma ütlen meie, sellepärast, et väike büroo mul siiski on. Taavi Linnamäe ja Triin Väljataga. Sellega me praegu tegelemegi, et neid uusi töörutiine paika joosta.

JKR: Kas sa suvatsed kahe aasta pärast ka riigikokku kandideerida?

KK: Ma ei tea veel. Minu meelest on oluline, et ametist lahkunud presidenti ei saa suruda mingitesse raamidesse. Öeldes, et seda ei saa teha, ei tohi olla näiteks nooruslik vanaema. (Naerab.)

Ei tohi olla ettevõtte müügidirektor. Ei tohi olla majandusminister. (Mõtlikult.) Minu meelest ei tohi niimoodi raamistada. Sa pead ikkagi kogu aeg olema oma rahvaga koos. See kohustus sulle jääb.

Olen kogu aeg rõhutanud, et kõik teed on lahti. Minu CV on võrdlemisi hüplev, kui seda vaadata. Võib-olla tuleb üllatusi.