JKR: Juhan Parts vihjas kunagi, et sinust võinuks saada Laari järgi Isamaa, toonase IRLi juht. Sulle ka sellest räägiti?
KK: Mart Laar on minuga sellest rääkinud küll ja see oli ajal, kui Mart oli kaitseminister. Aga ma ei ole jah öelnud kunagi. Arutada ju võidi, aga ma ei ole jah öelnud.
«Mida ma küll tahaks öelda on see, et pool mulk ja pool saarlane, tead, miks on hea olla? Sest sa kunagi ei tea, kas sul on parasjagu kallal see mulgi kangus või saarlase jonn.»
JKR: Mis sinust nüüd edasi saab?
KK: (Muigab.) Nüüd kus ma tagasi tõllast kõrvitsaks muutusin? Me oleme selle enda jaoks nii sõnastanud, et me tahame teha toredate inimestega ägedaid asju. Olgu see siis vägivallavastane või olgu see siis töö erivajaduste ja eriilmeliste inimestega ja nende tegevuste toetamine. Ja mul on ka kohustus seista naiste ja laste õiguste eest – ja mitte ainult siin Eestis, vaid kogu maailmas. See on eelarveta töö, et me peame seda ka fundraise'ima, kui me tahame selles valdkonnas midagi teha. Ja me tahame.
Ja miks ma ütlen meie, sellepärast, et väike büroo mul siiski on. Taavi Linnamäe ja Triin Väljataga. Sellega me praegu tegelemegi, et neid uusi töörutiine paika joosta.
JKR: Kas sa suvatsed kahe aasta pärast ka riigikokku kandideerida?
KK: Ma ei tea veel. Minu meelest on oluline, et ametist lahkunud presidenti ei saa suruda mingitesse raamidesse. Öeldes, et seda ei saa teha, ei tohi olla näiteks nooruslik vanaema. (Naerab.)
Ei tohi olla ettevõtte müügidirektor. Ei tohi olla majandusminister. (Mõtlikult.) Minu meelest ei tohi niimoodi raamistada. Sa pead ikkagi kogu aeg olema oma rahvaga koos. See kohustus sulle jääb.
Olen kogu aeg rõhutanud, et kõik teed on lahti. Minu CV on võrdlemisi hüplev, kui seda vaadata. Võib-olla tuleb üllatusi.