Kui sa oled sees, siis kas sa oled ka väljas?
Õppejõu tööd ei saa teha ennast sulgedes. Õppejõud peab olema lahtine. Voldemar Panso märkmetest ei selgu, millisel ajendil ta kirjutas jaanuaris 1977, et «nii palju, kui andsid näitlejale, ei saa sa iial tagasi. Samuti ka õpetajana». Minu arvates on see vale, sest ta eeldab, et sa õpetad nagu kaalikamüüja kaalub turul. Valija peaks olema targem, mis tähendab, et ta ei tohiks anda oma õpetajaõigusi ära.
Inimene, keda ma valisin, sai Riigikogu-, koalitsiooni- ja erakonnasiseses võitluses ametiposti, kus ta peab väga palju õppima juurde. Kellelt, pole minu määrata. Tal on võim, aga puudub kohustus tänada selle eest ka mind – ja meid oli mitu tuhat. Ta kuulub Riigikokku, kuid kas ta tuleb sealt ka välja valijameeste keskele? Ei usu, ent ei oska ka öelda, kumb meist on võimust rohkem võõrandunud – kas tema, kes ta valdab seda võimu, mille ulatust ta ei tea või mina, kes ma tahaksin harida oma aeda, kuigi olen võimust ilma. Just nõnda ütles umbes kuu aega tagasi teaduse ühe tippkeskuse direktor, kes laskis vorpida sääraseid pabereid, millel polnud riivet ei teaduse ega tipuga, aga mis «lähevad läbi». Ta lubas valet, kuivõrd nõnda on kasulikum.
Kas see tähendab pettumist iseseisvuses? Jah, millest järgneb, et meid sunnitakse elama vale elu. Õige oleks «see» elu siis, kui teda võiks jätkata suletud karbis. Alternatiiv seisneks karbi hoidmises lahti ehk maailma siiski parandada. Kummaline, aga «maailmaparandamine» on eesti keeles halvatähenduslik. «Leppimine» tähendab paremat. Lepin ma surmaga. Vale eluga ma leppida ei oska.