ELU25 ⟩ Peeter Olesk (1953–2021): kui võim võtab võimust

Peeter Olesk. Foto: Margus Ansu

TIPUD ÜLE LAIPADE: Peeter Oleski mälestuseks avaldab Juku-Kalle Raid tema kirjatüki, kus Peeter kirjutab unustamisest. Olesk uurib oma essees, miks unustavad karjääriredeli ülemisele pulgale trüginud tüübid need inimesed, tänu kellele nad sinna jõudsid. Lugu on algselt kirjutatud kuulehele KesKus.

Mind huvitab mehhanism, mis seisneb selles, kuidas inimene, kes on tõusnud ametiredeli ülemisele pulgale, «unustab» ära, tänu kellele ta sinna jõudis. Ta on tipul, näiteks minister, kuid pole tänanud neid, keda ta tallas nagu trepiastmeid teel avarustesse. Ta on võlgu ja sureb maksujõuetuna. Mõnikord nimetatakse säärast tippuronimist minekuks üle laipade.

Eliidist ja karjapidamisest

Eesti Vabariigi kui maailma riikidepere täieõigusliku liikme taastamisel kõneldi sotsiaalsest eetikast väga vähe, peale muu ka põhjusel, et puudus niisugune juriidiline parameeter, mille kaudu seda sätestada. Küll räägiti eliidist ehk kõrgemast seisusest, keda on vaja partnerina suhtlemisel teiste riikide võimukandjatega. Elitaarsuse üheks tunnuseks oli toona ühe võõrkeele ja ühe rahvusvahelise keele vaba, st. ilma tõlgita valdamine. Eesti partnerid ja läbirääkimiste vastaspool märkisid sellise valdamise ära täiesti eraldi.

Teiseks tunnuseks oli palk, kolmandaks toetusmeeskonna suurus.

Kõik nood tunnused toimivad ka praegu, ainult et endist viisi eetikaväliselt.

Karjapidamisest ei räägitud siis üldse. Kari on too «inimmaterjal» (August Sang, «Argihommik», 1956), kelle pealt peaks eliit sugenema. Lihtrahvas. Alamväelased.

Alamväelase tunnuseks ei ole kuulumine anonüümsesse keskklassi või sõdurimunder. Alamväelane oled sa siis, kui sinu telefonikõlinat ei võeta enam vastu ja mitte seepärast, et helistasid valel ajal, vaid et teine pool häbeneb iseennast. Häbeneb kahetseda ja vabandada. «Uhkust» on rohkem kui mõistust ning au.

Silme ette tõusevad konkreetsed inimesed

Ei salga, et käesolevaid ridu kirjutades tõusevad mul silme ette konkreetsed inimesed ning mitte vähem konkreetsed situatsioonid. Kui püüda olla filosoof, siis võiks küsida: milline on vabandamist häbeneva inimese eetika? Olgu tema eetika raskuspunktiks väga praktiline probleem, nimelt kes ja milline protseduur määrab Eesti Vabariigis kaitseväe juhataja ning kaitsejõudude ülemjuhataja. Eliidi tasemel ei tohiks selles nii elulises küsimuses minna mööda Riigikogust. Karjaga on lugu teisiti, sest temalt eeldatakse, et ta delegeerib vastuse selles küsimuses eliidile – ja Riigikogu viimaste valimiste künnisel oli küllalt palju neid, kes peaaegu et nõudsid valimistele minekut, st. delegatsiooni vormistamist.

Terminoloogia täpsustamiseks: kaitseväe juhataja on sõjaväelane, kellele allub käsuliin kõigi nende suhtes, kes on mobiliseeritavad kuni eesliinini. Ülemjuhataja on võimukandja, kelle käsk laieneb igaühele, kellest sõltub riigi julgeolek välisagressiooni korral. Küberkaitse tingimustes on niisugune vahetegemine paratamatu, sest küberkaitse võib haarata igat mobiiltelefoniga helistajat.

Olgu peale ehk nagu ütleks «diplomaat», tsiviilkontrolli kaitseväe üle tuleb suurendada või nagu sõnastaks küünik, õigemini küll hajutada. See on seotud terve hulga saladustega, millest osa on rahvuslikud, osa aga kuulub rahvusvaheliste julgeolekuorganisatsioonide pädevusse.

Mida Eesti Vabariigi rahvuslikust julgeolekust peab teadma nn. tavakodanik ehk karja liige? Seda ei ole sõnastatud mitte kuskil; ainus, mida Peeter Olesk on vabariigi valitsuse määruse järgi kohustatud tundma, on suitsuanduri kohustuslikkus ja toitepatarei kestvus (umbes 1 kalendriaasta). Ega ma ei tahagi, et meie kaitse- ja siseministrid avaldaksid mulle tänu. Olgu seal üleval. Viletsus algab sellest, kui nemad seal üleval jäävadki kujutlema, et nende koht on ainult seal, samas kui meie koht peab olema ilmtingimata all.

Minu märkust ei tohi võtta kadedusena. Lihtsalt ma hoiatan tolle olukorra eest, kus kaob ära dialoogivõime, sest sa ei mõista enam teisitimõtlemist. Eespool toodud näites kätkeb teisitimõtlemine muu kõrval ka nii lihtsat küsimust nagu see, mis on tsiviilkontroll. Kui see on inimõigus, siis ma tahaksin teada kodaniku vabadust pidada temast kinni ja kui ta seda pole, siis mis ta on?

Kas «ole vait» või tõmbu endasse?

Gustav Suitsu poliitilist publitsistikat on uuritud vähe ja tervikuna polegi seda avaldatud. 1930. aastatel kasutas ta varjunime «wait», mida võib tõlgendada väga mitmeti. Näiteks Eduard Vilde jaoks oli kaksisvee saksluse tunnus ja oma perekonnanimes ta loobus sellest. «Wait» võis tähendada aga ka soovitust oodata või siis vaikida. Tänases Eestis me oleme jõudnud ligikaudu samasse olukorda. Sakslus ehk Saksamaa seadmine eeskujuks paneb multikulturaalsuse küsimärgi alla ja ühes sellega seab päevakorda ka sotsiaaldemokraatia alustõdede korrektsiooni. Soovitus oodata pole muud kui vaadata, kuidas käituvad kas suured riigid nagu Prantsusmaa või vaesed riigid nagu Kreeka. Vaikimine – Gustav Suitsul muidugi paradoksaalne, sest ta polnud vait – seisneks poliitika saatmises põrgusse ja tagasitõmbumisse nagu meri mõõna ajal.

Kerget lahendust ma ei näe, sest Eesti riigis on iseseisvuse nii oluline tagatis nagu aruandluskohustus hajali. Riigikogu hiljutistel valimistel kerkis üles iseenesest lihtne küsimus. See on järgmine: mida tegi kandidaat eelmises koosseisus õigesti ja kus ta eksis. Rääkisin ühe valijaga, kes tunnistas otsekoheselt, et on «oma» kandidaadis pettunud. Miks? Seepärast, et too polnud oma piirkonna heaks teinud 8 aasta jooksul midagi. Tegelikult oli. Ta on oma piirkonnast pärit ja üldiselt lõvi iseloomuga. Eksis ta selles, et tegeles vastastega, kuigi pidanuks tegelema pooldajatega. Sõna «Tänan!» läks tal meelest. Läheb meelest, ongi juba läinud ka nendel, kes kuuluvad Riigikogu uude koosseisu. Miks? Seepärast, et too, kes jätab tänamata, on sisuliselt vaene. Paljas nagu püksinööp.

Kui sa oled sees, siis kas sa oled ka väljas?

Õppejõu tööd ei saa teha ennast sulgedes. Õppejõud peab olema lahtine. Voldemar Panso märkmetest ei selgu, millisel ajendil ta kirjutas jaanuaris 1977, et «nii palju, kui andsid näitlejale, ei saa sa iial tagasi. Samuti ka õpetajana». Minu arvates on see vale, sest ta eeldab, et sa õpetad nagu kaalikamüüja kaalub turul. Valija peaks olema targem, mis tähendab, et ta ei tohiks anda oma õpetajaõigusi ära.

Inimene, keda ma valisin, sai Riigikogu-, koalitsiooni- ja erakonnasiseses võitluses ametiposti, kus ta peab väga palju õppima juurde. Kellelt, pole minu määrata. Tal on võim, aga puudub kohustus tänada selle eest ka mind – ja meid oli mitu tuhat. Ta kuulub Riigikokku, kuid kas ta tuleb sealt ka välja valijameeste keskele? Ei usu, ent ei oska ka öelda, kumb meist on võimust rohkem võõrandunud – kas tema, kes ta valdab seda võimu, mille ulatust ta ei tea või mina, kes ma tahaksin harida oma aeda, kuigi olen võimust ilma. Just nõnda ütles umbes kuu aega tagasi teaduse ühe tippkeskuse direktor, kes laskis vorpida sääraseid pabereid, millel polnud riivet ei teaduse ega tipuga, aga mis «lähevad läbi». Ta lubas valet, kuivõrd nõnda on kasulikum.

Kas see tähendab pettumist iseseisvuses? Jah, millest järgneb, et meid sunnitakse elama vale elu. Õige oleks «see» elu siis, kui teda võiks jätkata suletud karbis. Alternatiiv seisneks karbi hoidmises lahti ehk maailma siiski parandada. Kummaline, aga «maailmaparandamine» on eesti keeles halvatähenduslik. «Leppimine» tähendab paremat. Lepin ma surmaga. Vale eluga ma leppida ei oska.