ELU25 ⟩ Kunstimuuseumi juht Sirje Helme: «Võin teha sellist kahe otsaga nalja, mida meestele kindlasti andeks ei antaks!»

Kunstimuuseum sai 102-aastaseks. Mark Raidpere vestles muuseumi juhi Sirje Helmega. «See on nagu Peetrikese unenäos, et valgusfoorid töötavad, ainult inimesi pole,» võtab Eesti Kunstimuuseumi juht Sirje Helme kokku globaalse muuseumielu ja näitusekorralduse viirusepiirangute ajastul. Lugu on täispikkuses kuulehes KesKus siin.

Mark Raidpere (M. R.): Enne diktofoni käivitamist jõudsid osutada ühele aspektile muuseumitööst: «Südamlik näitusetegemine on vaid üks osa sellest kõigest.»

Sirje Helme (S. H.): Ongi tegelikult. Just täna käisin vaatamas meie uut väljapanekut, mis KUMU-s maikuus avaneb, «Kunst on disain on kunst». Siis läheb kogu see tööga seotud jama meelest ära, jube hea on olla. Vaadata, kuidas tehakse, kuidas mõtted liiguvad. See ongi see tore, südamlik näituse tegemine. Eks ongi kole kui kogu aeg on kinni, samas pole selles ju kedagi süüdistada. Ma tunnen kuidas muuseumis töötajatel motivatsioon langeb. Teed näituse valmis, kuid vaatajaid pole. Meil on äsja valminud nt ka reivikultuuri teemaline näitus «Terve öö üleval». Muidugi me kasutame sotsiaalmeediat, igasugu online-avamisi, aga see pole üldse see... (Teeb rõhuliselt sõrmenipsu.)

M. R.: Et pole publiku tagasisidet, seda kohalolu, mis annaks füüsilise vibratsiooni?

S. H.: Muidugi, absoluutselt! Mõni nädal tagasi tundsin äkki kohutavat vajadust elava muusika järele.

M. R.: Kui nüüd pusletükke uuesti kokku laotakse ja pilt taas tervikuks hakkab saama, siis kas ja mil moel see muutunud on ? Mille juurde pöördutakse tagasi, millised muudatused püsivad?

S. H.: Mina näen vähemalt 2–3-aastast auku, kui me räägime rahvusvahelisest näitusetegemisest. Kui hakkame näiteks praegu mõnda näitust ette valmistama, siis tulemustest räägime 2023 aastal. Teeme nagunii ka 2022. aasta plaane, kuid sealgi mitmed näitustest veel kõiguvad. Kas tuleb või ei tule, mis see maksab? Hinnad on väga muutunud, transpordi hinnad on laes! Peale selle, nt kaugemad maad, nagu USA või Jaapan – me ei tea, kuidas nemad otsustavad. Mõned asjad on ka [aastasse] 2024 lükatud.

«Kuid mind pahandas viimase sulgemise ajal see, et muuseumid suleti, kuid enamik potentsiaalseid ohukohti jäi lahti – kaubamajad, spaad jne.»

M. R.: Kui põhjendatuks sa vahepealset muuseumide sulgemist pidasid?

S. H.: Ma suhtusin sellesse rahulikult. Kui kõik kinni pandi, olin nõus. Kuid mind pahandas viimase sulgemise ajal see, et muuseumid suleti, kuid enamik potentsiaalseid ohukohti jäi lahti – kaubamajad, spaad jne. Me oleme muuseumis nii distsiplineeritud, kõik on hoitud, ei ole palju inimesi tuhandel ruutmeetril. See tundus ebaõiglasena.

M. R.: Tulles tagasi praktilise juhtimistöö juurde, siis olen juba aastaid täheldanud, et pea kõigi meie kunstiinstitutsioonide juhid kipuvad olema naised. Ainuke erand viimastest aastatest on Tallinna Kunstihoone. Millega seda seletada, kas see on rohkem Eesti fenomen?

S. H.: Ei ole. Kui vaatad seda Eesti muuseumide maastikku laiemalt, mitte vaid kunstiinstitutsioone, on suuremate muuseumide eesotsa vastupidiselt varasemale asunud hoopis mehed, ma olen ainuke naine nende hulgas. Vabaõhu-, Ajaloo-, ERM... Meil on selline kuue muuseumi direktorite kogu, kus kohtume ja otsustame asju, ning olen ainus naine selles seltskonnas. Sellel on ka omad eelised.

M. R.: Mis need on?

S. H.: Mitte keegi ei julge vahele segada, kui ma räägin! Võin teha sellist kahe otsaga nalja, mida meestele kindlasti andeks ei antaks. Nali naljaks, tegelikult on kõigil sellised rängad, suure käibega muuseumid taga ja kõik on väga tõsised inimesed. Ja ma ise olen ka tõsine inimene.

«Meil on selline kuue muuseumi direktorite kogu, kus kohtume ja otsustame asju, ning olen ainus naine selles seltskonnas. Sellel on ka omad eelised. Mitte keegi ei julge vahele segada kui ma räägin!»

Kuid kunstiinstitutsioonide juhtidest rääkides, siis esiteks on naised palju kohusetundlikumad, neid valitakse kergema südamega, teades kuidas töö saab tehtud. Ja teine asi on selle töö ja vastutuse eest makstav palk. Kui vaatame kümme aastat tagasi, siis selle töö eest makstav palk oli muidugi üle keskmise, kuid mehed ilmselgelt ei hoolinud sellest. Tunglemist muuseumi direktoriks ei olnud ega ole praegugi. Nüüd oli Tartu Kunstimuuseumi direktori valimine, kus oli meeskandidaate, kuid valiti naine, sest ülemineku protsess sihtasutuseks oli pooleli ja ta poleks ilmselgelt hakanud tegema suuri muutusi, mida polnud hetkel vaja. Muidugi mõned direktorid on ka pikalt kohale jäänud, ma isegi, kuid ühel hetkel saab seegi aeg otsa. Ega muuseumi juht ei pea olema kunstiajaloolane, sellel on küll oma hüved, kuid sihtasutuse juht võib olla ka puhtalt majandusinimene. Tallinna Kunstihoone on veidi teistsugune, seal on pärast naisjuhte olnud mitmeid meesjuhte.

M. R.: Kas sul on asju, mida tahaksid teiste eest varjata?

S. H.: Ei, kuid on väga palju asju, mida ma lihtsalt ei pea vajalikuks kellegagi jagada.

M. R.: Kas on teemasid, mida sa väldid?

S. H.: Kindlasti on, ma ei oska praegu näiteid tuua. On pigem inimesi, kellega ma ei taha rääkida. Õigupoolest mõtlen, et milleks vaielda ja kakelda, kui ma ei pea ju temaga üldse suhtlema. Ma ütleks ausalt, et elu, mida saab kunstivallas elada, on tegelikult niivõrd privilegeeritud. Suhelda alati väga intelligentsete, andekate, teinekord ka väga närvidele käivate inimestega, eks viimanegi käib asja juurde. See on nagu mingist suurest elust välja lõigatud elu.

«Kui sa mõtled, et Martin (Helme) on EKRE-s, siis mina arvan isiklikult, et ta on väga intelligentne ja võimekas mees. Kui meil ongi olnud eriarvamusi, siis on need pigem lähedaste inimeste hasartsed vaidlused.»

M. R.: Ma just mõtlen, et sul on olemas kõik isikuomadused ja intellekt, et ka mistahes alternatiivsel alal läbi lüüa. On sind kunagi poliitikasse kutsutud? Oleksid ükskõik mis erakonna jaoks kindel laks.

S. H.: Kahel korral, ammu, jah. Aga olen ära öelnud hetkegi kõhklemata. Siia sobib see klaustrofoobia – ma ei taha end kunagi kellegagi või millegagi siduda, välja arvatud kunstivaldkond. Poliitikas pole võimalik olla üksikmängija.

M. R.: Kas poliitika kui teema on sulle mugav kõneaine?

S. H.: Kui sa mõtled, et Martin (Helme) on EKRE-s, siis mina arvan isiklikult, et ta on väga intelligentne ja võimekas mees ja see, mis ta rahandusministrina tegi, on väga hästi tehtud ning see, mida ta mõtleb, on see, mida ta mõtleb. Kui meil ongi olnud eriarvamusi, siis on need pigem lähedaste inimeste hasartsed vaidlused.

M. R.: Ma kujutan ette, et olete väga paljudel teemadel polaarselt erinevatel seisukohtadel?

S. H.: Ma ei kasutaks sõna polaarselt erinevad, oleme kõik peres ühtehoidvad ja aktsepteerime üksteise seisukohti. Mis mulle tema juures alati meeldib, on see, et ta ütleb «Ma armastan Eestimaad», mis võib kõlada sentimentaalselt või romantiliselt mõnele inimesele, kuid tema jaoks on see väärikuse mõõt. Eks ta on ka kasvanud rohkem poliitikuks ja neid teravaid nurki maha kulutanud. Elades saadki targemaks. Kui see kõige suurem sõimamine käis, ei pidanud ma vajalikuks kellegagi rääkida. Mul oli väga kurb, valus kuulata, sest vastaspoolel olid kõik kanalid käes ja kõik tundus ja oligi väga ebaõiglane. Kuid üldiselt poliitikasse minekust – mulle ei meeldi liftis sõita, miks ma peaks parteisse astuma, tõesti! Kui me räägime inimese vabadusest, on see kõige vähem vaba koht üldse.