Animal Collective “Merriweather Post Pavilion”

Animal Collective “Merriweather Post Pavilion”. Foto: Plaadi esikaas

Ameerika avangardmuusika grupp Animal Collective, kes andis paar aastat tagasi meeldejääva live'i Tallinnas, on üks peamisi tegijaid, kellest räägitakse

freak-folk

'i trendi esilekerkimise puhul viimase kümnendi jooksul. Kindlasti võib folgilikest tendentsidest kõnelda albumi «Sung Tongs» (2004) puhul, mis tõepoolest presenteeriski julget ja pöörast loomakollektiivi akustilisemast küljest.

Lihtsustatult võiks öelda, et loomakollektiiv tõesti kehastab oma pöörase ekstsentrilisuse, šamanistliku sugestiooni ja hingestatud loodusvaimsusega kõike seda, mis freak-folk skenes on olnud nii omapäraselt šarmantset kui ülespuhutult ennasthaipivat. Samas on Animal Collective liiga eklektiline, et sobituda mingi skene stiililistesse piirangutesse. Nad on katnud päris laia territooriumi, neo-psühhedeeliast ja progressiivsest folgist krautroki ja mürapopini välja.

«Merriweather Post Pavilion», bändi üheksas stuudioalbum aga demonstreerib paljude kriitikute lemmik postmodernsete neohipide jõudmist elektroonilise tantsumuusika faasi. "Merriweather Post Pavilion" ise on kontserdipaik USAs, millega bändiliikmetel eriti helged mälestused noorpõlvest, mida nad on püüdnud ka plaadil edasi anda. Selle plaadi salvestas AC sisuliselt triona (Avey Tare, Panda Bear ja Geologist), sest Deakin võttis ajutiselt bändist aja maha.

Kas «Merriweather Post Pavilion» tähendab, et AC teeb nüüd techno't? Sedasi ülelihtsustatult uut albumit esitleda oleks patt. Tõsi ta on, et bändi juba niigi hüpnosugestiivne motooriline gruuv toitub nüüd trummimasinate ja sekventserite jõust ja et sellega ilmselt puruneb lõplikult müüt, nagu oleks AC pelgalt friikfolkarid. Muidu on aga Collective stiililiselt jäänud truuks psühhedeelsetele atmosfääridele ja seadete ülikülluslikule mitmekihilisusele. Ja tegelikkuses illustreerivad prominentsemad elektronsaundid lihtsalt asjaolu, et AC firmamärgiks kujunenud stiil ning elektroonika põhimõtted ja olemus sobivad päris hästi.

Kindlasti on plaat seni AC üks ligipääsetavamaid teoseid. Seda demonstreerib kas või fakt, et siit ei leia ühtki lugu, mis oleks pikem kui kuus minutit. Sama bänd, kes varem võis plaadile panna veerandtunniseid jämme. Ja mõnigi lugu, näiteks «Bloodsport», omab võimsat hitipotentsiaali.

Siiski on AC stiil endiselt sedavõrd tihe, et mõni tavakuulaja sellest läbi ei murra. Tegu pole kindlasti kerge kuulamisega. «Merriweather Post Pavilion» on omal moel isegi avangardsem kui varasemad albumid. Sest on suur kunst ja katsumus lükkida lühemasse lauluformaati mõndagi, mida on kiusatus väljendada 20 minuti jooksul nagu paljudele eksperimentaalbändidele omane. Animal Collective on selle väljakutse vääriliselt vastu võtnud ja teinud seni oma peenekoelisima plaadi.