Tugitoolis ajas end üles Makaronov ning ütles: «Ma tervitan Šujevi mõtet. Hakkame jooma äädikat.»
Rastopjakin ütles: «Mina äädikat jooma ei hakka.»
Saabus vaikus, misjärel kõik korraga Šujevile otsa vaatasid. Šujev istus kivistunult. Polnud aru saada, mida ta mõtles.
Sutškov köhis rusikasse. Rõvin sügas suud. Kaltajev kohendas lipsu. Makaronov liigutas kõrvu ja nina. Rastopjakin aga, toetudes seljaga vastu tugitooli, põrnitses ükskõikse pilguga kaminat.
Möödus veel minutit seitse või kaheksa.
Rõvin tõusis ja lahkus kikivarvul toast. Kaltajev saatis teda pilguga. Kui uks Rõvini järel oli sulgunud, ütles Šujev: «Nii. Vastuhakkaja läks ära. Kuradile vastuhakkaja!» Kõik tõstsid üllatusega pilgud, Rastopjakin aga ajas oma pea ülespoole ja jõllitas Šujevit. Šujev ütles karmilt: «Kes hakkab vastu, on lurjus!»
Laua ääres istuv Sutškov surus õlad ettevaatlikult kokku. «Mina olen selle poolt, et juua äädikat», pomises Makaronov tasasel häälel ning jäi Šujevit äraootaval pilgul silmitsema. Rastopjakin hakkas luksuma, sattus segadusse ja punastas nagu neitsi.
Sutškov paljastas oma mustaks tõmbunud hambad ning röögatas: «Surm vastuhakkajatele!»
Igaks juhuks – et vältida mingeid pöörasusi – lisan siiski, et äädikat kõigest hoolimata juua ei soovita. Ehkki kindlasti on kusagil ka see internetigrupp, kes arvab, et äädikas aitab kõige vastu.