P, 14.08.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Joogem äädikat! Vaade uutele ja vanadele imeravimitele

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: Joogem äädikat! Vaade uutele ja vanadele imeravimitele
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
Foto: Postimees

MMS, ivermektiin, kustutamata lubi ja teised imelised preparaadid, mis inimese kohe terveks teevad, käivad meiega kaasas juba aegu. Juku-kalle Raid pajatab sellega seoses ühest huvitavast nähtusest: ühiskonnas on veel ideid, võibolla tuleks juua hoopis äädikat?

Ajalugu on huvitav nähtus ja aeg-ajalt – enamasti koos globaalsete haiguspuhangutega – imbub kusagilt senitundmatutest pragudest välja sadu tuhandeid arste ja spetsialiste, kõigil näpus purgike imeravimiga. Lastud on aadrit, joodud on kust. Alati annab keegi kellelegi põdrasitta ja väidab, et see ravib kopsupõletikku. Meditsiin võib olla nii «alternatiivne», et teeb jäädavalt lolliks. Edasi läheb nagu ikka: kes kaasa ei lähe, on reetur.

Sellistest «suurtest teadlastest» meenub kõigepealt muidugi Trofim Lõssenko, kes oli Stalini vankumatu lemmik ning kelle teooria koosnes mõtiskelust, et taim on põhimõtteliselt lollakas ja teda saab ümbritseva kliimaga harjutada.

Sellistest «suurtest teadlastest» meenub kõigepealt muidugi Trofim Lõssenko, kes oli Stalini vankumatu lemmik ning kelle teooria koosnes mõtiskelust, et taim on põhimõtteliselt lollakas ja teda saab ümbritseva kliimaga harjutada. Sealjuures kiiresti. Lõssenko hasartse kupli all mõlkusid meeles polaarjoone lähistel laiuvad viljaväljad, vähe sellest, pookimise tagajärjel pidanuksid kuused õunu kasvatama.

Tõsi, nii hull ei olnud isegi Lõssenko, et seda viimast välja käia, küll aga mõned tema jüngrid. Kui totrus on kuulutatud riigiusuks, aga riiki valitseb Stalini-sugune türann, kellel on kalduvus maha lasta kõik, kes loosungitega kaasa ei karju, siis ei ole kaugel hetk, mil hirmunud inimesed hakkavad imesid kuulutama. Lõssenkismi koolkonda kuulusid ka katsed imikutega: et nõukogude inimene pidi olema tugev ja vastupidav ning jaksama võidelda kõikidel lahinguväljadel kõikide vaenlastega viimse veretilgani, hakati eksperimenteerima «jaroviseerimisega». See tähendas, et imik tuleb varakult karmi kliimaga harjutada ning pärast sõda, kui märkimisväärne osa lapsevanematest oli lahinguis või puhastuste käigus otsa saanud, koguti kokku sadu vaeslapsi ning hakati külmaga katsetama. Suremus oli muidugi tohutu ja puuduvad igasugused andmed, et katsed üle elanud tited olnuks suureks kasvanuna külmakindlad.

Selle käigus meenus üks irooniline nõukogude kirjamees, Daniil Harms, kes 1930ndatel aastatel taolisi ühiskondlikke uhhuu-puhanguid pilas.

*

Tänastest imeravijatest ei viitsi üldse pajatada, kogu maailm on pooletoobiseid täis. Pool tunnikest internetiavarustel ja juba oledki uppunud «spetsialistide» infovõrku. Siin leidub kõiki õpetusi: kuidas vooderdada oma korter nii, et 5G tuppa ei pääseks, mis möga sisse ajada, et koroona ei lajataks ning kuidas vältida kiiritamist, mida kultiveerib maailma uus valitsus ning mil moel säilitada mõtlemine oma peaga.

Selle käigus meenus üks irooniline nõukogude kirjamees, Daniil Harms, kes 1930ndatel aastatel taolisi ühiskondlikke uhhuu-puhanguid pilas. Tõsi, enamasti vaid käsikirjaliselt, sest teda ei avaldatud ning lõpuks võeti ta nõukogude parimate traditsioonide järgi kinni ning ta hukkus 1942 vangla hullumajas (siin on pakutud kas nälga või ka mõnd imepärast ravimeetodit, mille eksimatuses meie koroona vastu võitlemise geeniused kindlasti nõus oleks).

Siin üks Daniil Harmsi 1935. aastal kirjutatud miniatuur, mis meenutab kõiki tänaseid imeravijaid. Palun väga, tõlkisin ära – ja pangem tähele: kes äädikat juua ei taha, on reetur. Aga siin jääb «süüdi» hoopis vale inimene. Kogu minilugu illustreerib aga hästi ühiskondlikku absurdi ning antud juhul – andestage paralleel – palju rohkem igasuguse kahtlase kräpi populariseerijaid kui vaktsiinipoliitikat. Aga vaadake ise.

*

«Joogem äädikat, härrased,» ütles Šujev. Talle ei vastanud keegi. «Härrased», röögatas Šujev, «ma teen ettepaneku juua äädikat!»

Tugitoolis ajas end üles Makaronov ning ütles: «Ma tervitan Šujevi mõtet. Hakkame jooma äädikat.»

Rastopjakin ütles: «Mina äädikat jooma ei hakka.»

Saabus vaikus, misjärel kõik korraga Šujevile otsa vaatasid. Šujev istus kivistunult. Polnud aru saada, mida ta mõtles.

Möödus minutit kolm.

Sutškov köhis rusikasse. Rõvin sügas suud. Kaltajev kohendas lipsu. Makaronov liigutas kõrvu ja nina. Rastopjakin aga, toetudes seljaga vastu tugitooli, põrnitses ükskõikse pilguga kaminat.

Möödus veel minutit seitse või kaheksa.

Rõvin tõusis ja lahkus kikivarvul toast. Kaltajev saatis teda pilguga. Kui uks Rõvini järel oli sulgunud, ütles Šujev: «Nii. Vastuhakkaja läks ära. Kuradile vastuhakkaja!» Kõik tõstsid üllatusega pilgud, Rastopjakin aga ajas oma pea ülespoole ja jõllitas Šujevit. Šujev ütles karmilt: «Kes hakkab vastu, on lurjus!»

Laua ääres istuv Sutškov surus õlad ettevaatlikult kokku. «Mina olen selle poolt, et juua äädikat», pomises Makaronov tasasel häälel ning jäi Šujevit äraootaval pilgul silmitsema. Rastopjakin hakkas luksuma, sattus segadusse ja punastas nagu neitsi.

Sutškov paljastas oma mustaks tõmbunud hambad ning röögatas: «Surm vastuhakkajatele!»

*

Igaks juhuks – et vältida mingeid pöörasusi – lisan siiski, et äädikat kõigest hoolimata juua ei soovita. Ehkki kindlasti on kusagil ka see internetigrupp, kes arvab, et äädikas aitab kõige vastu.

Märksõnad
Tagasi üles