MMS, ivermektiin, kustutamata lubi ja teised imelised preparaadid, mis inimese kohe terveks teevad, käivad meiega kaasas juba aegu. Juku-kalle Raid pajatab sellega seoses ühest huvitavast nähtusest: ühiskonnas on veel ideid, võibolla tuleks juua hoopis äädikat?
Ajalugu on huvitav nähtus ja aeg-ajalt – enamasti koos globaalsete haiguspuhangutega – imbub kusagilt senitundmatutest pragudest välja sadu tuhandeid arste ja spetsialiste, kõigil näpus purgike imeravimiga. Lastud on aadrit, joodud on kust. Alati annab keegi kellelegi põdrasitta ja väidab, et see ravib kopsupõletikku. Meditsiin võib olla nii «alternatiivne», et teeb jäädavalt lolliks. Edasi läheb nagu ikka: kes kaasa ei lähe, on reetur.
Sellistest «suurtest teadlastest» meenub kõigepealt muidugi Trofim Lõssenko, kes oli Stalini vankumatu lemmik ning kelle teooria koosnes mõtiskelust, et taim on põhimõtteliselt lollakas ja teda saab ümbritseva kliimaga harjutada.
Sellistest «suurtest teadlastest» meenub kõigepealt muidugi Trofim Lõssenko, kes oli Stalini vankumatu lemmik ning kelle teooria koosnes mõtiskelust, et taim on põhimõtteliselt lollakas ja teda saab ümbritseva kliimaga harjutada. Sealjuures kiiresti. Lõssenko hasartse kupli all mõlkusid meeles polaarjoone lähistel laiuvad viljaväljad, vähe sellest, pookimise tagajärjel pidanuksid kuused õunu kasvatama.
Tõsi, nii hull ei olnud isegi Lõssenko, et seda viimast välja käia, küll aga mõned tema jüngrid. Kui totrus on kuulutatud riigiusuks, aga riiki valitseb Stalini-sugune türann, kellel on kalduvus maha lasta kõik, kes loosungitega kaasa ei karju, siis ei ole kaugel hetk, mil hirmunud inimesed hakkavad imesid kuulutama. Lõssenkismi koolkonda kuulusid ka katsed imikutega: et nõukogude inimene pidi olema tugev ja vastupidav ning jaksama võidelda kõikidel lahinguväljadel kõikide vaenlastega viimse veretilgani, hakati eksperimenteerima «jaroviseerimisega». See tähendas, et imik tuleb varakult karmi kliimaga harjutada ning pärast sõda, kui märkimisväärne osa lapsevanematest oli lahinguis või puhastuste käigus otsa saanud, koguti kokku sadu vaeslapsi ning hakati külmaga katsetama. Suremus oli muidugi tohutu ja puuduvad igasugused andmed, et katsed üle elanud tited olnuks suureks kasvanuna külmakindlad.