Aastaid tundus, et see ärplemine-käratsemine on midagi, mille inimene laseb valla anonüümselt, seda nimetati peldikuseinaks. Seda kohtas kommentaariumeis ja ühismeedias, jututubades ja säutsudes. Aga praegu on tige mölapidamatus täiesti avalik, arvab Jürgen Rooste.
Mu sõbrad kehutasid mind peldikuseinu mitte lugema – see aitavat vaimset tervist hoida. Ühtpidi aitaski mõnikord. Teisalt tuli siis keegi vahel, ja küsis, nagu ekstra – nägid, mis su kohta öeldi? See oli veel kuidagi uudne värk, noh, et näe, saabki nõnda virutada, ära panna, ja see pole kuskil õllelauas, salaja, vaid kõigi nähes. Mis siis, et anonüümselt või poolanonüümselt.
Muidugi, nüüd on osaline häda ka see, et viimased poolteist aastat on väga suur jupp suhtlusest kolinud netti, paratamatult suurem kui varem. Teisalt: häda hakkas pihta juba varem, palju varem.
Kõige jõhkram, mis ma tänavu kuulnud olen, oli vist see, kui üks mees trügis pakiautomaadisabas vahele, tühistas tema ees seisnud naise pakisissepaneku ning kui naine taga pragas, lubas ta: «Ma võin su siinsamas ära taguda – mind ei huvita.»
Nimelt kolis see kommentaarium üle ka suhteliselt keskteemeediasse, arvamuseks ja «tõe» hääleks. Mis veel hullem, see kolis üle kõrtsidesse-kohvikutesse. Nüüd siis ka juba bussidesse-poodidesse-tänavatele. Kõige jõhkram, mis ma tänavu kuulnud olen, oli vist see, kui üks mees trügis pakiautomaadisabas vahele, tühistas tema ees seisnud naise pakisissepaneku ning kui naine taga pragas, lubas ta: «Ma võin su siinsamas ära taguda – mind ei huvita.» Päältnäha kaine, normaalne eesti mees päevasel ajal kaubakeskuses. Aga selline kõnepruuk, ähvardamine, laiamine, mõnitamine, noh tõesti – see on kommentaariumi kolimine me ühisesse eluruumi.