ELU25 ⟩ Jürgen Rooste: elavate kommentaariumite öö

Aastaid tundus, et see ärplemine-käratsemine on midagi, mille inimene laseb valla anonüümselt, seda nimetati peldikuseinaks. Seda kohtas kommentaariumeis ja ühismeedias, jututubades ja säutsudes. Aga praegu on tige mölapidamatus täiesti avalik, arvab Jürgen Rooste.

Mu sõbrad kehutasid mind peldikuseinu mitte lugema – see aitavat vaimset tervist hoida. Ühtpidi aitaski mõnikord. Teisalt tuli siis keegi vahel, ja küsis, nagu ekstra – nägid, mis su kohta öeldi? See oli veel kuidagi uudne värk, noh, et näe, saabki nõnda virutada, ära panna, ja see pole kuskil õllelauas, salaja, vaid kõigi nähes. Mis siis, et anonüümselt või poolanonüümselt.

Muidugi, nüüd on osaline häda ka see, et viimased poolteist aastat on väga suur jupp suhtlusest kolinud netti, paratamatult suurem kui varem. Teisalt: häda hakkas pihta juba varem, palju varem.

Kõige jõhkram, mis ma tänavu kuulnud olen, oli vist see, kui üks mees trügis pakiautomaadisabas vahele, tühistas tema ees seisnud naise pakisissepaneku ning kui naine taga pragas, lubas ta: «Ma võin su siinsamas ära taguda – mind ei huvita.»

Nimelt kolis see kommentaarium üle ka suhteliselt keskteemeediasse, arvamuseks ja «tõe» hääleks. Mis veel hullem, see kolis üle kõrtsidesse-kohvikutesse. Nüüd siis ka juba bussidesse-poodidesse-tänavatele. Kõige jõhkram, mis ma tänavu kuulnud olen, oli vist see, kui üks mees trügis pakiautomaadisabas vahele, tühistas tema ees seisnud naise pakisissepaneku ning kui naine taga pragas, lubas ta: «Ma võin su siinsamas ära taguda – mind ei huvita.» Päältnäha kaine, normaalne eesti mees päevasel ajal kaubakeskuses. Aga selline kõnepruuk, ähvardamine, laiamine, mõnitamine, noh tõesti – see on kommentaariumi kolimine me ühisesse eluruumi.

Ühelt poolt võib selle lähte- või sünnipunktiks pidada ühismeediat, teisalt uue poliitilise laine tõusu maailmas, mis kasutab toda kõnelemis- ja käitumisviisi oma töövahendina. Kuidas õhatakse ja imetletakse – küll on aus mees! Kuigi tegemist pole aususega. Pigem võiks seda nimetada ehk... «otsekohesuseks», kui sedagi. Need mehed – enamasti mehed – ei hoia lihtsalt oma arvamust enda teada, nad ei ole poliitiliselt korrektsed, nad ei vali sõnu vastaste solvamisel.

Mõnitamine on mõnus! Ja nii hea on teada, et «oma arvamus» on sama tähtis kui teiste oma: seda igas vallas.

Ei, mitte et nad muidu vähem valetaks või vähem katteta lubadusi annaks, aga nende stiil on uus (mitte küll ajalooliselt, me lähemas poliitruumis vaid). Mõnitamine on mõnus! Ja nii hea on teada, et «oma arvamus» on sama tähtis kui teiste oma: seda igas vallas. Igaüks oli ühtäkki arvamusliider! Nüüd on kõigist saanud spetsialistid – kui mul on OMA arvamus ja OMA teadmine, miks ma peaksin kuulama arste või ametnikke, mulle piisab Mogri Märdi omaenese tarkusest! «Mis mina mõtlen» on äkki maailma mõõdupuu, Prokrustese säng, millele kõik parajaks mõõta.

Ma pole ise patust prii, kõnelen patusena, olen sama targalt räuskama kukkunud, inimestele sõnadega lajatanud, kui närv alt veab. Ja pole mingi õigustus, et «kõik teevad nii».

Mul on tunne, et selle elava kommentaariumi raames on üks maha kantud väärtus või põhimõte viisakus. Viisakus oleks justkui ainult hea näo pähe tegemine, viisakuse teesklemine, midagi võltsi.

Mul on tunne, et selle elava kommentaariumi raames on üks maha kantud väärtus või põhimõte viisakus. Viisakus oleks justkui ainult hea näo pähe tegemine, viisakuse teesklemine, midagi võltsi. Kuigi tegelikult on viisakuses sisaldunud alati ka üksteisega arvestamine, teineteise eluruumi, isikliku ruumi tunnustamine ja selle austamine. Leppimine, äraleppimine. S.t viisakus ei pea alati olema võlts, nagu ka räusklemine ja «otseütlemine», põrutamine, ärapanemine ei ole olemuslikult ammugi ausus.

Muidugi, seda kultuuri kultiveeriti meil aastaid, no, mitte ainult meil: kommentaariumi eest vastutust kanda ei tahtnud keegi, ka kõige hullematel juhtudel. Meediamogulid pakkusid meile lihtsalt platstarme, pakkusid foorumit, peldikuseina. Me hingasime seda seestunud õhku, nagu inimesed Gotham City's hingavad Jokkeri või Hernehirmutise meelimõjutavaid mürgigaase.

Ja kogu selle aja, alati, kui need kommentaarid avada: kõrval on kellegi reklaamid! Mine, reisi, ole õnnelik, osta kraami-ja-kola, kasuta teenuseid, liisi autosid! Keegi on kõigilt neilt reklaamiandjatelt selle raha sisse kasseerinud, keegi on me verevalamise ja vaimuhaiguse päält rämedalt teeninud!

Ka selle, kuidas me räusklemisest tänaval-bussis-poes-kohvikus-kontserdil jne tulu teenida, on «nad» juba välja mõelnud, kes lõikab poliitilist profiiti, kes pressib oma maailmakorda tasaselt läbi ja pääle; on Jokkerite ja Hernehirmutiste aeg, on üleilmne Gotham City, on Elavate Kommetariumite Öö!

Aga me teame, et sellest on võimalik välja tulla, et sellega saab võidelda. Massipsühhoosidki on ravitavad lõppeks, see võtab lihtsalt aega. Aega, kannatust – see teeb valu, see teeb kõvasti valu! Aga miski ei kesta igavesti. Lihtsalt, me peame lootma, et pärast neid kataklüsme on piisavalt palju maailma alles, mida kokku lappida. Piisavalt palju häid inimesi, kellega ära ja kokku leppida.