/nginx/o/2021/11/10/14192690t1h19f9.jpg)
VANU LUGUSID EHK KOROONAAJA RAAMAT: Ahto Muld avastas, et üks kolme lolli värsslugu on jälle kordustrükis välja antud, mis seab kahtluse alla idikate reisimise mõttekuse. Suure põiega õues käia ei ole tervislik. Ja üldse, mingil moel meenutab Viisu, Põie ja Õlekõrre teekond Tartust Viljandisse eesti rahva imelikku psüühet.
Ado Grenztein-Piirikivi. Pildid Jaan Tammsaar, «Viisk, põis ja õlekõrs», Rahva Raamat 2021, 16 lk. Žanr: nagu kaasaegne dispuut.
Jaan Tammsaar tegi oma meeldivad pildid kolme lolli – Viisu, Põie ja Õlekõrre – seiklusrännakule aastal 1980, aga ega ta ei saanud aru, mille või kellega ta rinda pistab.
16 raamatuleheküljega last ära ei tapa – aga milleks muuks kui lapsetapuks see raamat on kirjutatud – joonistame juurde midagi värvilist ja äratuntavat, siis oleks kõik justkui graafikujärgselt liikuvas ühistranspordis: juhil on naljakas, teistel pohui, või on nad isegi rõõmsad, kui aknnast Balti jaama näevad.
Küsimus, et kuidas saaks üle Emajõest sunnib möönma, et sellisel puhul on hüva nõu kallist tõest – see kõik on nii nutune, et sure või ära.
Viisk, Põis ja Õlekõrs on meid alati ümbritsenud, justkui samast eeposest, mitu – näiteks samuti kolm – debiilset tegelast, on ju Helme, Helme ja Helme, aga ega ajalugu nendega kitsi ole! Mõnikord, kui aegruum kolmanda või teise lollpeaga kitsiks osutub (vt ka Päts ja Laidoner, Tipp ja Täpp, Under ja Adson, Rasputin ja naised jpt) või niisama atrofeerub, piisab ju ühestki. Võtame näiteks Martin Luther Kingi, kes saab korraga olla nii USA lõunaosariikide neeger kui ka valge protestantismi uksele plakatitetaguja ning samas viibida mahalastu seisundis – ja seda kõike sajandite vältel!
Kolmainsus on maailmakultuuris üks levinud ning mõttetu teema. Väidetavalt ei osanud Viisu, Põie ja Õlekõrre esivanemad lihtsalt üle kolme lugeda, muidu oleks meil teada üht koma teist kümmeainsusest, üheteistainsusest või miljoniainsusest. Meie kohalik kolmik on – nagu me antud 16-leheküljelisest eeposest näeme – väga tähtis, sest Baghavad-Gita kõrval peab keegi ometi mõtisklema ka küsimuse üle, kuidas saaks üle Emajõest ja möönma, et sellisel puhul on hüva nõu kallist tõest. See kõik on nii nutune, et sure või ära.
Kui me ei ole just kirjaoskamatud, kellele see kirjaoskuse lühidusvõimalusi demonstreeriv lugulaul on ettekandmiseks mõeldud, siis me ju saame aru, et kolmel lollil – mis on lisaks veel suvalised asjad, ei tohiks üldse kuhugi asja olla. Hea küll, sellest me võime midagi mõista, et Viisk läheb Tartust Viljandi, mõlemad linnad paistavad narkomaanidest viisuarmastajate poolt silma, tõusevad nii-öelda esiküljele, vohavad lossimäel või Pirogovis ja plärisevad midagi omavahel. Aga Põis ja Õlekõrs? Vabandage väga, kui Mullal oleks valida, ei läheks ma Õlekõrrega kuhugi, eriti kui saatjaks on veel see küllaltki täis Põis, mis lõhki läheb? Ja kui me veel Õlekõrrest räägime, siis, ok, metafoorina võiks seda ju kasutada kui Tartus tüüpiliselt vireleva filoloogiatudengi võrdkuju, kes nägi süüa viimati siis, kui ta linna-vanaema viimase viiruse ajal moonavoorist süsti pihta pani, ent see ei tööta. Asi on selles, et need kolm nõrga eestlase karikatuuri, kes Viljandisse tahavad sattuda – mida iga normaalne inimene teeb ainult poleks tunniks ja sedagi 21. sajandil Folgi festivali aegu –, ei tea ju ise ka miks ja kuhu nad lähevad. Ning sihukese Põiega, mis ähvardab juba lõhki minna, pole mõtet üldse kuhugi ronida – käi kõigepealt peldikus ja asi vask.
Vaatame korraks, kes selle joga kirja pani. See on üks vanamees Grenztein aastast 1890, kes pidas oma kaasaegset portaali nimega «Olevik».
Siin me võimegi mõtiskleda, et mis sellel Viisu kambal üldse viga oli. Loll rännak, selge sihita, udune eesmärk ning ilmselge põgenemine mingi sitakeeramise eest Tartus. Vaatame korraks, kes selle joga kirja pani. See on üks vanamees Grenztein aastast 1890, kes pidas oma kaasaegset portaali nimega «Olevik» ning siit me jõuame ka asjaolude juurde, mis tõestavad, et meie kolme lolliga ei olegi kogu eesti rahval miskit pistmist. Kui Grenzteini väljaannet lähemalt uurida, saab kohe aru, et kogu tema portaali luul põhines välisuudistel.
Kolme lolli arhetüüpe maksab otsida eelkõige Venemaalt, seal olid nupust nikastanud korrespondendid, seal on neid kolmikuid veel oluliselt rohkem kui siin, igal teeristil seisid vanade juttude kohaselt paar kolm topakat, kes – mõni ahju, mõni samovari ja mõni teatud häguse kuvandiga – üritas kuhugi minna; sihiks tavaliselt lollidemaa, kus ei tehta tööd, aga kus jõekallas ja lossimüür on magusad ning süüa kõlbavad. Mõni jõudis ka Jurjevisse, kunagisse Tartusse, aga et sealt üldse veel keegi Viljandisse edasi oleks tahtnud liikuda, pole teada.
Üldiselt aga – lastele meeldib. Nendele räägi ükskõik mida ja enne kui keegi ei mõtle juba haritud inimesena Viisule, Õlekõrrele ja Põiele, ei saa ta aru, et talda pole mõtet tõmmata ainult viisk jalas, pigem mingi norm saabas; siis kui sul on kõht täis, sa pole asjatult kõhn nagu õlekõrs; aga peab ka vaatama, et põis poole ekskursiooni peal segama ei hakka.
