ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Naissaare Nõukogude Sotsialistlik Vabariik – 104 aastat vana

HILISSÜGISENE REVOLUTSIOON VÄIKESAARE MOODI: Kuna just oli 7. novembri elik «oktoobrirevolutsiooni» aastapäev, räägime ühest kentsakast kommunistlikust riigikesest Eesti territooriumil. Juku-Kalle Raid kirjeldab ajalooarhiividele toetudes, mil moel Naissaar 1917. aasta hilissügisel iseseisvaks nõukogude riigiks kuulutati ja millega kogu asi lõppes. Naissaare NSV lipuks oli must mereröövliplagu surnupealuuga, mille alla olid ristatud vikat ning oda ning mida ehtis venekeelne kiri «Surm buržuidele!». Laen prantsuskeelsest sõnast, nii et korrektne oleks isegi «Surm kodanlusele!».

Kui Eestis räägitakse enamlastest ning vasakrevolutsioonist, peetakse reeglina silmas 1917. aasta Narva töörahva kommuuni ning kommunistide kuritegusid enne vabariigi väljakuulutamist ja sakslaste tulekut 1918. aastal. Paraku ei olnud tollal tegijad üksnes Kingissepp või Anvelt (Eesti Töörahva Kommuun Narvas, 1918. aasta sügisel), kes said oma instruktsioonid vaieldamatult Venemaalt, meil leidus ka isehakanud riigipöörajaid. Üheks kõige kummalisemaks ja töörahva kommuunast aasta jagu varasemakski kommunistlikuks moodustiseks Eestis, aga võibolla et Euroopas üldse, on kindlasti Naissaare nõukogude vabariik ehk Naissaare Rahvakomissaride Nõukogu. See kummaline saareriik kuulutati välja 4. detsembril 1917 (uue kalendri järgi 20. detsember).

Mis siis toimus?

Naissaar, tõeline militaarsaar

Nagu teada, oli Naissaar selleks ajaks täielikult militariseeritud. Esimesena tahtis Naissaart kindlustama hakata tõenäoliselt Peeter I, keda peale võitu rootslaste üle põhjasõjas (Tallinn kapituleerus vene vägedele 1710. aastal) tabas arusaam, et võidetut on vaja mingil moel edaspidi ka kaitsta. Ja ehkki tsaar lubas osava poliitikuna vahepeal riigistatud linnalähedased saared linnale tagastada (riigistati need seetõttu, et saartel redutasid rootslased), läks asi nagu ikka sellistel puhkudel – linn sai vaid kaks Paljassaart (praegune Paljassare poolsaar).

Ent Naissaare riigi rajajad olid tunduvalt resoluutsemad. 1917. levisid seal padurevolutsioonilised meeleolud.

Naissaarega hakati tegema hoopis muid plaane – Peeter Suur pidas vajalikuks panna püsti Tallinna lahte sulgevad kindlustused, põhiplaanilt tähekujulised muldehitised – Miiduranda, Väike Paljassaarele ja Naissaarele. Peetril oli teisigi plaane: ehitada impeeriumi teine sadam (peale Sevastoopolit) Paldiskisse. Ent kui Peeter 1725 suri, oli plaanidel mõneks ajaks kriips peal. Täpsemalt järgmise aastani, mil Naissaare kõrvale ilmusid mitmeks kuuks 22 inglise sõjalaeva, mis käisid aeg-ajalt üsna linnamüüride all ristlemas. Nii alustati Naissaare kindlustamist varakevadel 1726. aastal, mida võibki militariseerimise algusajaks lugeda. Vähem kui paarikümne aasta pärast elasid saarel vaid sõjaväelased, kohalikke hakati tagasi lubama alles 1740ndatel aastatel.

Kindlustuste ehitamine Naissaarele ei katkenudki enam ja sai õige hoo sisse peale Vene-Jaapani sõda, kus Vene teatavasti oma sõjalist peataolekut üsna kõvasti tundma sai. Tsaar Nikolai II käsul töötati 1907. aastal välja riigikaitseskeem. Kümneks aastaks kinnitatud plaani kohaselt sai laevastiku keskseks baasiks Tallinn (Paldiski sadama ehitamisest oli loobutud juba sajand tagasi, kuna sealsed hoovused pühkisid sõjarajatised igaks kevadeks lihtsalt minema). Esimesed töölised, kes Naissaare kaitsesüsteeme välja ehitama hakkasid, toodi Pihkva ja Vitebski kubermangust 1913. aastal. Kevadel 1914 kuulutati välja saare totalitaarne militariseerimine, mis tähendas järjekordset kohalike küüditamist Naissaarelt. Juulikuus külastas saart Nikolai II isiklikult ning pani suurele sõjasadamale nurgakivi. Naissaarele kavandati üheksa patareid.

Revolutsioonimeeleolud

Nagu ülal juba öeldud, on entusiastid ja häppeningitegijad ikka aeg-ajalt omi territooriume välja kuulutanud. Mõnikord naljaga pooleks, nagu malevarühm Tihemetsas 1990, kus allakirjutanu ja co tõmbas üles tagurpidi ENSV lipu ning kuulutas välja neutraaltsooni; viimane taoline etendus pandi toime isegi veel sel sügisel Virumaal ühes taluõues.

Et Naissaare «riigikeel» oli vene keel, kuna kohalikud elanikud olid küüditatud, levisid ka revolutsioonimeeleolud seal kulutulena ning igati hullemas vormis kui mandril.

Ent Naissaare riigi rajajad olid tunduvalt resoluutsemad. 1917. levisid seal padurevolutsioonilised meeleolud. Veebruarimässu järelkajad jõudsid Piiterist provintsi ning ehitustöölised ja alamväelased otsustasid Naissaarel vabastada peavahi kartseris kinni istuvad sõdurid. Otse loomulikult pandi sealjuures kartserimajale tuli otsa.

Moodustati sõdurite komitee, mis asus toonase parima arusaama järgi ohvitseridelt relvi võtma. Siiski õnnestus mäss summutada, õigemini rahumeelsesse kanalisse juhtida – nimelt saarele saabunud Vene riigiduuma liikmete sekkumisel.

Suvel tööliste ja soldatite nõukogu siiski moodustati ning hakati pidama permanentseid koosolekuid, nagu sel ajal ikka, vägagi radikaalseid. Et Naissaare «riigikeel» oli vene keel, kuna kohalikud elanikud olid küüditatud, levisid ka revolutsioonimeeleolud seal kulutulena ning igati hullemas vormis kui mandril.

Naissaare nõukogude riigi sünd

4. detsembril, uue kalendri järgi 20. detsembril, kuulutati välja oma riik, alljärgneva ametliku tekstiga: «Saare valitsemiseks on moodustatud Naissaare Rahvakomissaride Nõukogu, kuhu kuuluvad sõjakomissar, siseasjade komissar, töökomissar, tervishoiukomissar ja rahanduskomissar. Kõik, kes astuvad Naissaarele, peavad läbi tegema tervisekontrolli. On asutatud täitevkomitee ja välja töötatud täpsed eeskirjad rahvakomissaride ülesannete ja nende omavahelise tööjaotuse kohta. Kõik see on kinnitatud viimasel Tallinna Nõukogu istungil.»

Saare valitsemiseks on moodustatud Naissaare Rahvakomissaride Nõukogu, kuhu kuuluvad sõjakomissar, siseasjade komissar, töökomissar, tervishoiukomissar ja rahanduskomissar. Kõik, kes astuvad Naissaarele, peavad läbi tegema tervisekontrolli.

Groteskne lugu oli just eelmainitud komissaridega – nii pidas näiteks töökomissari rasket ametit senine kütja, aga rahanduskomissariks oli puusepp. Samuti on teada, et töösse määrati ka hariduskomissar, endine velsker.

Ametlikult teatati: «Riigiõiguslikult on Naissaar kujundatud iseseisvaks (nõukogulikuks) vabariigiks.» Tundub, et mandril praalivad kommunistid aktsepteerisid uut moodustist igati. Nii mõisteti mandrilt seltskonnatööle (ühiskondliku karistustöö toonane nimetus) salkkondade kaupa inimesi, et panna nad «mõne kindluse jaoskonda mullatööle, raudteed puhastama, lund vedama, liiva kaevama».

Kui saar end lõplikult iseseisvaks kuulutas, nõuti aga, et Tallinn viigu oma vangid sealt – s.o iseseisva riigi territooriumilt – minema.

On teada, et Naissaarele planeeriti ka oma rahaühik. Paraku pole kahjuks ühtegi märki, kas mõte ka läbi viidi või isegi seda, milline pidi olema rahaühiku nimetus.

Naissaare riigi lõpp

Naissaare nõukoguliku vabariigi eluiga oli ettearvatult lühike ning kogu asi suri ära tähelepandamatult ning kuulsusetult.

«Riigiõiguslikult on Naissaar kujundatud iseseisvaks (nõukogulikuks) vabariigiks.» Tundub, et mandril praalivad kommunistid aktsepteerisid uut moodustist igati.

23. veebruaril hakati Naissaarelt Tallinnasse evakueerima sealseid garnisone, kohalikud kommunistid olid alustanud paanilist taganemist sissemarssivate sakslaste eest. Tallinnasse toodi sõdurid laevaga Kolõvan, kus neile loeti ette Piiterist tulnud käskkiri, mis keelas igasuguse taganemise, tõendades, et mingeid sakslaseid ei tule ja kogu paanika on vaid «valgekaartlaste ja kodanlaste õel sepitsus»; käskis «kõigil, kel kaks jalga ja kaks kätt küljes» minna kaitsekraave kaevama ja lisas, et «peaks taganemine aga ka ette tulema, siis peab minekul hävitama kõik mis võimalik, peale muu ka rahvuslised ja kultuurilised varandused».

Hävitamistööd enne Naissaarelt taganemist ka tehti. Sõjalised objektid mineeriti ning vähesed allesjäänud kohalikud pandi kinni sadamasse, saarel ainsasse terveks jäetud barakki, visati neile toiduaineid ning ei lubatud neil «seitse päeva objektilt lahkuda».

Ometi ei suudetud õhku lasta kõiki objekte. Kui kohalikud peale õhkimiskomando lahkumist barakist välja ronisid, kohtasid nad riigi metsavahti, kel oli õnnestunud osa juhtmeid lahti ühendada.

24. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik, 25. veebruaril sisenesid Eestisse sakslased. Naissaare nõukogude riik lõpetas eksistentsi.

Muuseas olla Eesti vabariik varastel 1920ndatel juhtmeid lahti ühendanud kroonu metsavahile ülla päästetöö eest rahalise autasu määranud.

Metsavaht joonud autasu ruttu maha.