Kui saar end lõplikult iseseisvaks kuulutas, nõuti aga, et Tallinn viigu oma vangid sealt – s.o iseseisva riigi territooriumilt – minema.
On teada, et Naissaarele planeeriti ka oma rahaühik. Paraku pole kahjuks ühtegi märki, kas mõte ka läbi viidi või isegi seda, milline pidi olema rahaühiku nimetus.
Naissaare nõukoguliku vabariigi eluiga oli ettearvatult lühike ning kogu asi suri ära tähelepandamatult ning kuulsusetult.
«Riigiõiguslikult on Naissaar kujundatud iseseisvaks (nõukogulikuks) vabariigiks.» Tundub, et mandril praalivad kommunistid aktsepteerisid uut moodustist igati.
23. veebruaril hakati Naissaarelt Tallinnasse evakueerima sealseid garnisone, kohalikud kommunistid olid alustanud paanilist taganemist sissemarssivate sakslaste eest. Tallinnasse toodi sõdurid laevaga Kolõvan, kus neile loeti ette Piiterist tulnud käskkiri, mis keelas igasuguse taganemise, tõendades, et mingeid sakslaseid ei tule ja kogu paanika on vaid «valgekaartlaste ja kodanlaste õel sepitsus»; käskis «kõigil, kel kaks jalga ja kaks kätt küljes» minna kaitsekraave kaevama ja lisas, et «peaks taganemine aga ka ette tulema, siis peab minekul hävitama kõik mis võimalik, peale muu ka rahvuslised ja kultuurilised varandused».
Hävitamistööd enne Naissaarelt taganemist ka tehti. Sõjalised objektid mineeriti ning vähesed allesjäänud kohalikud pandi kinni sadamasse, saarel ainsasse terveks jäetud barakki, visati neile toiduaineid ning ei lubatud neil «seitse päeva objektilt lahkuda».
Ometi ei suudetud õhku lasta kõiki objekte. Kui kohalikud peale õhkimiskomando lahkumist barakist välja ronisid, kohtasid nad riigi metsavahti, kel oli õnnestunud osa juhtmeid lahti ühendada.
24. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik, 25. veebruaril sisenesid Eestisse sakslased. Naissaare nõukogude riik lõpetas eksistentsi.
Muuseas olla Eesti vabariik varastel 1920ndatel juhtmeid lahti ühendanud kroonu metsavahile ülla päästetöö eest rahalise autasu määranud.
Metsavaht joonud autasu ruttu maha.