ELU25 ⟩ Lapsi hirmutavate piltide isa Jüri Arrak Juku-Kalle Raidile: «Me oleme vaid rääkivad aatomid!»

Mikkeli muuseumis on üleval näitus «Noor Jüri Arrak». Jüri Arrak räägib Juku-Kalle Raidile, kuidas temast kui Mäeinstituudi kasvandikust ning Piiteri taksojuhist teab mis juhuse tõttu kunstnik sai.

J-K. R: Ükskord sa rääksid mulle, kuidas lapsena sul joonistamise või kunstihuvi üldse ei olnud. Midagi võibolla sirgeldasid ja kui ma küsisin, et mida, siis sa ütlesid, et Miki-Hiiri sai joonistatud.

J. A: Nojah! Muud ei joonistanudki! Meie perel polnud kunstiga pistmist. Kui kunstist rääkida, siis on hea, kui on suguvõsas kuskil mõni, kes huvi äratab. Mina ka ei oleks kunstnikuks saanud, kui vanem vend poleks mind Leningradist ära toonud.

J-K. R: See oli üks huvitav episood, kujutame ennast ette 1950ndatesse aastatesse, sest 1955–58 olid vene sõjaväes ja peale seda Leningradis taksojuht.

J. A: Meil oli sõjaväes autokolonn. Me ehitasime sõjaväeobjekte ja ma sõitsin veoautode peal, kõikide mudelitega sai sõidetud. Treening oli kõva ja ma siiamaani tunnen ennast auto peal parmeini kui jala käies!

J-K. R: Sa jutustasid kord loo, mis sinuga taksojuhina juhtus, Pobedaga viisid mingit daami Vassili saarele ülikooli juurde. Ja tema oli geoloogia fakulteedi dekaan ja ta tahtis sind enda juurde õppima.

J. A: (Põnevusega.) Mutt rääkis, et oi kui huvitav aktsent ja mina jälle, et Eestist olen ja sõjaväes olnud ja mäetehnik olnud. Tema siis kutsus õppima. Tulge meile õppima. Mina vastu, et sellise vene keelega ei pääse läbi. Tema, et aitame. Ma astusingi sisse. Ja tead, mis? siin ma usun sellist sisemist intuitsiooni, mis mul ongi üldiselt võrdlemisi tugev, selline nõks käis läbi. Kujutasin ette, et olen kuskil Uurali mägedes kirkaga ja taon geoloogia osakonnas neid pagana kivikesi, joon viina peale ja töllan mööda Nõukogude Liidu kaljusid. Sinna pärapõrgu ma suren ja ma ei taha seda. Ja ma ei läinud ühelegi loengule. Mingid kirjad tulid koju, lihtsalt ei vastanudki.

J-K. R: Siis tuli vend ja avas sulle teise ukse.

J. A: Nojah! Henno on sündinud hea joonistaja, mina pidin palju õppima. Ta tegi nii, umbes nagu renessansiaja kunstnikud joonistasid. (Väikese irooniaga.) Ainult meie ajal ei hinnata sellist joonistamist. Meie ajal hinnatakse isikupära. Henno ütles, et tule Kunstiinstituuti. Ma isegi ei teadnud, et selline asi eksisteerib. Ja siis Henno hakkas õpetama. Kõigepealt õpetas ta mind tikutopsi joonistama. Tikutopsi ülemine osa on valgustatud, külgede peal on poolvalgus, vari langeb sellest topsist laua peale, see on langev vari. Topsil endal on külje peal oma vari. Seletas, et maailm koosneb detailidest. Kui kõik need osakesed kokku panna, saad ühe näo. Kõik on samade reeglite järgi.

Aga kunstiinstituudist polnud aimugi. Me käisime pidudel küll ja kooserdasime ringi siin ja seal, näiteks TPIs ja Pedas käisime peol. No see oli 1954ndal, siis kui rock'n'roll tasakesi hakkas tulema. (Silm lööb särama.) See oli fantastiline aeg. Püksid lasin emal kitsamaks teha, ema õiendas kohutavalt, mina aga ikka mangusin, et palun tee mulle need ilusad kitsad püksid. Ema ütles, et mis kurat. Aga ära tegi. Siis ma mäletan, kuidas Võidu väljakul, üks naine käib mul järgi ironiseerib, et näe, kus sellel poisikesel on vihmaveetorud jalas!

(Mõtleb veidi.) Misasi see mood on? Mood on liblikavõrk. Meeste püüdmine. Isaliblikas lendab... (Rehmab käega.)

J-K. R: Sa oled ilge ülbik?

J. A: (Uhkelt.) Jaa, enesekindel. Mul oli pagana vähe aega, pean terve galerii maale täis tegema. Kuna ma joonistada oskasin küllaltki hästi, siis tegin kontuuri, praegu sõnadega on seda raske ette kujutada. Aga ühe joonega võin joonistada inimese, kõik need varbad ja käed ja ninad ja värgid ja juuksed. Ja mis joone sisse jäi, katsin ühe värviga. Näiteks sinised inimesed, punased inimesed. Aga sisemisi vorme ma ei teinud. Sellised märkinimesed. Panin üles, avamist ei teinud. Sest ma mõtlesin, et see võetakse tunni aja pärast maha, kui keegi näeb. Järgmine päev ma ei läinud sinna ligigi ja alles siis hiilisin vaatama, mis toimub. Ilmar Torn tuli, Saaremaa mees, vene sõjaväes käinud. Astub minu juurde ja ütleb, tule siia. Mida sa tegid, misasjad need veel on? Mis jama toimub? Mina, et Ilmar ära pane pahaks. Ma olen tarbekunsti lõpetanud. Aga ma teen nagu oskan. Mängisin natuke totakat. Kurat, et kangesti tahan kunsti teha aga ei oska eriti. Ma olin nii andekspaluva näoga ja lõi käega, et ah olgu pealegi.

J-K. R: Sa oled teinud kristlusele viitavat kunsti – palju. Ka altareid jne.

J. A: (Imestab.) Kas ma pean siis olema ühel tasemel kogu aeg?

J-K. R: (Lohutab.) Ei pea!

J. A: No vot. See on niimoodi, et kui me räägime edasi liikumisest, siis me ei saa kogu aeg olla ühel tasemel ja korrutada ühte ja sama. See on muidugi väga kurb, et ma nii mõtlen. Ega ma midagi kasulikku sellega endale ei teeni. Aga ma ei saa seda rääkimata jätta, sest ma ei taha selle jamaga koos hauda minna. Ma pean selle välja rääkima. Olen juba 85, siis kaua ma siin ikka elan.

J-K. R: Kord teatasid sa mulle, et meie oleme lihtsalt rääkivad aatomid!

J. A: (Rõõmsalt.) Jah, aga väga nihestatud! Meid nihestati energiate poolt ja kui fantaseerida religioossetel teemadel, siis võib öelda, et jumal ongi mõtlev algenergia.

Kuna ma ei ole teadlane, füüsik ega filosoof, siis toetun ainult oma kunstniku intuitsioonile. Kui ma iseennast ka ei usu, siis mul pole ju mõtet olla. Ma usun iseenda sisse. See, mis mul on, on tänu sellele, et ma teen neid pilte ja need on minu pildid. Enamusele ei pruugi need meeldida, see pole minu asi. See on nende asi. Las nad siis vahivad ilusaid lillekesi või hobuseid või lollakat installatsiooni. Maailmas on kõik võimalik.