LAPSED JA STALINISM: KesKusi raamaturappija Ahto Muld lehitseb meie legendaarse akvarellisti Siima Škopi illustreeritud muinasjuturaamatuid. Kogu see meie elu ongi üks loll muinasjutt. Paras koroonaajal uuesti muinasjutud üle lugeda ja Škopi pilte vaadata.
«Siima Škop 100. Juubelikomplekt», Hea Lugu 2021, palju lehekülgi. Žanr: Ahistavate muinasjuttude maaletooja.
Siima Škopi sünnist täitus sada aastat küll juba eelmisel juunil, aga kuna kogu aeg käis võimas juubelitähistamine, tants, kõned ja hull pralle, ei saanud Muld enne mahti Škopi juubelialbumit silmitseda. Nüüd andis selle ülevaatamiseks Juku-Kalle Raid.
Siima oli üks vinge juudimutt, Mulla lemmik, raske käega eraelus ja õhulisega akvarellikarbi taga, poliitiliselt loll nagu saabas, aga hilisemas vanuses enam eriti riigikorralduse ja ühiskondlike teooriate teemal mölisema ei kippunud, kuna oli väga kohkunud, et kommunism otsa sai. Tea, mis sealt veel tuleb?
Igasugused Pöial-Liisid, Lumivalgukesed, Okasroosikesed, Hõbesõrad ja Väikesed Mukid. Mida kõike ta meeldejäävaks ei maalinud. Tatid rõõmustasid lasteaedades nagu ratta peal.
Laiem ja lapselik üldsus tunneb Siimat muidugi tema kordumatu visuaali järgi, mida ta näitas vahetpidamata üles laste muinasjuttude illustreerimisel. Igasugused Pöial-Liisid, Lumivalgukesed, Okasroosikesed, Hõbesõrad ja Väikesed Mukid. Mida kõike ta meeldejäävaks ei maalinud. Tatid rõõmustasid lasteaedades nagu ratta peal. Paraku ei osanud nad aga üldse aimata, et küsimus polnud Siima hellas hinges ja õrnuses, vaid see praua uskuski muinasjutte. Tõsimeeli. Läks hullult tigedaks, kui keegi söandas mainida, et Pöial-Liisi ei elanud talv läbi maa all Muti juures ega soendanud kõngenud pääsukest, vähe sellest, nimetatud Liisit polnud olemaski. Sellist juttu kuuldes lõi Siima paugupealt viinaklaasid laua peal ümber ja viis külalistele tehtud võileivad teki alla peitu.