ELU25: ⟩ Ahto Muld: koroonaaja raamat. Kuidas Lumivalguke riigile vilja viis

LAPSED JA STALINISM: KesKusi raamaturappija Ahto Muld lehitseb meie legendaarse akvarellisti Siima Škopi illustreeritud muinasjuturaamatuid. Kogu see meie elu ongi üks loll muinasjutt. Paras koroonaajal uuesti muinasjutud üle lugeda ja Škopi pilte vaadata.

«Siima Škop 100. Juubelikomplekt», Hea Lugu 2021, palju lehekülgi. Žanr: Ahistavate muinasjuttude maaletooja.

Siima Škopi sünnist täitus sada aastat küll juba eelmisel juunil, aga kuna kogu aeg käis võimas juubelitähistamine, tants, kõned ja hull pralle, ei saanud Muld enne mahti Škopi juubelialbumit silmitseda. Nüüd andis selle ülevaatamiseks Juku-Kalle Raid.

Siima oli üks vinge juudimutt, Mulla lemmik, raske käega eraelus ja õhulisega akvarellikarbi taga, poliitiliselt loll nagu saabas, aga hilisemas vanuses enam eriti riigikorralduse ja ühiskondlike teooriate teemal mölisema ei kippunud, kuna oli väga kohkunud, et kommunism otsa sai. Tea, mis sealt veel tuleb?

Igasugused Pöial-Liisid, Lumivalgukesed, Okasroosikesed, Hõbesõrad ja Väikesed Mukid. Mida kõike ta meeldejäävaks ei maalinud. Tatid rõõmustasid lasteaedades nagu ratta peal.

Laiem ja lapselik üldsus tunneb Siimat muidugi tema kordumatu visuaali järgi, mida ta näitas vahetpidamata üles laste muinasjuttude illustreerimisel. Igasugused Pöial-Liisid, Lumivalgukesed, Okasroosikesed, Hõbesõrad ja Väikesed Mukid. Mida kõike ta meeldejäävaks ei maalinud. Tatid rõõmustasid lasteaedades nagu ratta peal. Paraku ei osanud nad aga üldse aimata, et küsimus polnud Siima hellas hinges ja õrnuses, vaid see praua uskuski muinasjutte. Tõsimeeli. Läks hullult tigedaks, kui keegi söandas mainida, et Pöial-Liisi ei elanud talv läbi maa all Muti juures ega soendanud kõngenud pääsukest, vähe sellest, nimetatud Liisit polnud olemaski. Sellist juttu kuuldes lõi Siima paugupealt viinaklaasid laua peal ümber ja viis külalistele tehtud võileivad teki alla peitu.

Muinasjutte aga on teatavasti mitmesuguseid, Okasroosikesega võrdselt arvas Siima Škop ka seda, et Stalin oligi kõigi rahvaste isa, no mõnikord tümitab, aga üldiselt hea; et kolhoosid on nagu üks vahva pillerkaar bajaani saatel ning ta armastas töökangelasi, kes sood kuivendasid ja purjuspäi röökides ning loosungit «Esimene vili riigile!» lehvitades mööda põndakuid ja tanumaid kakerdasid. Vaatame Škopi poliitplakati käekirja – ja neid vorpis ta veel rohkem, kui nunnusid pildikesi rõõmsatele lastele. Ikka samasugused sellid toimetavad ringi, pintslijoon püsib tuttav, helgus särab teoselt vastu, ainult et inimestel – eriti naistel – on kirve nägu ees. Poohui, eksole, üks muinasjutt puha. Siima lihtsalt ei saanud persetki aru, mis ümberringi toimub, tema arust oli kogu Nõukogude Liit üks vahva vendade Grimmide lugu, kus esineb küll ajutisi raskusi, ent kommunismi võit on kindel.

Tuletame meelde tema plakatit «Siin oli soo», mille peal võbeleb viljavälja veerel Põlluaasa näo ning vuntsidega pervert, kelle vasak käsi embab iharalt pioneerirätti kandvat laia larhviga alaealist ning edevalt naeratavat piigat.

Tuletame meelde tema plakatit «Siin oli soo», mille peal võbeleb viljavälja veerel Põlluaasa näo ning vuntsidega pervert, kelle vasak käsi embab iharalt pioneerirätti kandvat laia larhviga alaealist ning edevalt naeratavat piigat. Piiga on tõstnud alandlikult silmile käe, et mitte lasta ennast pimestada stalinlikul päikesel. «Stalinlik looduse ümberkujundamine on jõukuse alus,» seisab trükisel, mida anti välja sadu tuhandeid eksemplare. Või siis karm matriarh plakatilt «Rahu võidab!», kelle silmnäost on esmapilgul otsustades üle sõitnud tank T-34; tema üks käsi on tõstetud ähvardavalt taeva poole, aga teine kallistab õrnalt alaealist poisikest, kes ulatub mutile vaevu rindadeni.

Nõukogude kunstniku Siima Škopi teos, mis kujutab Pöial-Liisit pääsukese seljas. Foto: Siima Škop

Mingi süütute alaealiste ning karmide täiskasvanute seksuaalteema – sellega on tema nõukogude propagandaplakatitel pidev kamm. Seksuaalperversne tundub ka taies «Rahvakunstiõhtu», kus puhub torupilli keegi hallis ülikonnas ja koleda habemega meeskääbik, aga taamal taidleb temast kaks korda suurem, pärjaga vehkiv ning pähesurutud tanus hasartne tädi. Täielik girlpower, vaene torupillimees. Sealjuures on kõik need taiesed toonidelt ülimalt optimistlikud ning sisendavad meisse justkui mõtet, et maailmas peakski asjad sedasi käima. Brigadir käperdab koolieelikut, rõõmustades võrsuva vilja üle, rahvakultuuriansambli juhatajanna pigistab poisikesi ning kiusab meesinvaliide. Karm on see Škopi kunst.

Tegelikult ei sõitnud mingi Pöial-Liisi pääsukese seljas soojale maale ega üldse kuhugi, pääsuke sai ju surma, mäletate, pealegi oleks piirivalve Pöial-Liisi piirirežiimi rikkumise esimesel katsel maha lasknud.

Tegelikult avab Siima Škop meile oma peas tiirlevate muinasjuttude kaks poolt, millest kumbki pole ei normaalne ega ka reaalne. Liiga optimistlikult suhtutakse neis käimasolevasse elusse, tegelikult ei õitsenud kusagil mingeid lahkeid viljavälju, ega tõmmatud lõbusalt torupillil ENSV hümni, vaid loksuti loomavagunis vastu uutele võitudele Siberi avarustel. Tegelikult ei sõitnud mingi Pöial-Liisi pääsukese seljas soojale maale ega üldse kuhugi, pääsuke sai ju surma, mäletate, pealegi oleks piirivalve Pöial-Liisi piirirežiimi rikkumise esimesel katsel maha lasknud. Ent ometi me õhkame Siima totravõitu pilte vaadates, viskame veel 50 grammi kurku ning haukame mõtlikult hallitanud kuivikut peale. Midagi selles kõiges on.