/nginx/o/2021/05/13/13779155t1hfff5.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180928t1hca35.jpg)
4.–10. novembrini toimub Tallinnas Sõpruse kinos taas Ameerika kultusfilmide festival Freedom Fries, mis toob ekraanile šokeerivaid, poeetilisi ja filmikunsti kullavaramus kanda kinnitanud hullumeelselt häid filme.
VAATA KAVA ⟩ Ameerika kultusfilmide festival Freedom Fries tuleb, et šokeerida
Festival toob kohalikule publikule laiahaardelise valiku Ameerika põrandaaluse kino paremikust ja hoiab teadlikult eemale peavoolukinost, keskendudes filmile kui kunstivormile.
«Linastuvad filmid, mis on omaette ajamärgid, mis on sisu ja vormiga eksperimenteerides end kultuurilisse kaanonisse ja filmi ajalukku sisse kirjutanud,» teatavad korraldajad. «Listis olevaid filme võib iseloomustada kui avant-garde, underground ja indie-filme, samuti võib neid kokkuvõtvalt nimetada eksperimentaalkinoks. Mainstream-kinost erinetakse stiili, žanri ja eelarve poolest. Sel aastal on programmi läbivaks teemaks inimene ja loodus, mis tänapäeva ühiskonnas kindlakäeliselt võõrandumise kursil.»
Festivali avafilmiks on Wim Wendersi kõige tuntum, tunnustatum ja edukam film, mis on võitnud hulgaliselt auhindu, teiste hulgas Kuldse Palmioksa ja žürii preemia 1984. aasta Cannes'i filmifestivalil.
See ebatavaline road movie, liigutavalt poeetiline perekonna taasühinemise lugu Pulitzeri preemiaga pärjatud näitekirjanikult Sam Shepardilt, jutustab loo mehest (Harry Dean Stanton), kes on kadunud oma isiklikku põrgusse. Aastaid surnuks peetud Travis ilmub ühel heal päeval ääretust kõrbest, mäletamata midagi oma minevikust. Wenders maalib oma filmis trööstitu portree Ameerikast, maast, kus inimesed ei suuda kusagil kanda kinnitada. See on ääretu, võimas ja rikkalike ressurssidega maa, kus inimesed võivad end lootusetult kaotada.
Linastub Ameerika šoki-indie filmide režissööriks tituleeritud Harmony Korine'i kultuslik debüütfilm, mis on leidnud hulganisti austajaid ning vaenlasi mõlemal pool lompi. Ekraaniteose veendunud fännide hulka kuuluvad Lukas Moodysson, Quentin Tarantino, Ulrich Seidl, Werner Herzog ja Gus Van Sant. Kui palju veidraid ja destruktiivseid mooduseid on võimalik leida vaba aja sisutamiseks? Vaeste valgete ameeriklaste elu hüpperrealistlikult kujutav ja vaataja hoobilt elu tumedamasse poolde lennutav film mõjub seda häirivamana, et filmi peategelased on kõik kohalikud (tänava)lapsed ja mittenäitlejad. Kas nad elavadki nii? On see päris? Loodetavasti mitte.
Peter (Ron Livingston), Michael (David Herman) ja Samir (Ajay Naidu) töötavad tarkvarafirmas ja kannatavad tavaliste kõrvalmõjude all: halvad töötingimused, idiootidest ülemused, nigel palk ja pidevad ületunnid. Kui ülemused asuvad koondama, otsustavad need kolm, et midagi peab muutuma. Peter käib psühholoogi juures ja muutub pärast edukat hüpnoosi nii enesekindlaks, et jääb oma ülevõlli ülbe käitumisega ülemustele silma ja saab palgakõrgendust. Kuid teiste olukord ei ole sama roosiline ja üheskoos mõeldakse välja petuskeem, mille abiga firma raha oma kontole kantida. Kõik ei lähe muidugi nii, nagu planeeritud. Julge satiir igapäevasest kontorielust, mis on publiku seas saavutanud kultusfilmi staatuse. Kuulsat printeristseeni on parodeerinud isegi USA presidendikandidaat.
Kui täna peetakse David Fincheri 20 aasta tagust filmi vaat et üheks kõigi aegade üheks parimaks filmiks ja Hollywoodi klassikaks, siis filmi ilmumise ajal sai see paljude kriitikute poolt põrmustatud ning kassaedu mõttes oli teos totaalne läbikukkumine. Film viskab teravaid kriitikanooli tarbimisühiskonna pihta ning otsib sügavust noorte meeste elus, kelle isad on hüljanud, aga kelle töö ei suuda hinges laiutavat tühjust täita. Kuidas tunda end elusana maailmas, kus ainsaks inimsoojuse allikaks on erinevad tugigrupid? Nimetu peategelase ja tema anarhistlike ideedega sõbra Tyler Durdeni jaoks peitub vastus põrandaalustes kaklusklubides, kus kohtutakse ootamatu teraapia vormis. Chuck Palahniuki romaanil põhinev linateos uurib võimalust ühiskonda raputada või lausa laiali lammutada.
Alex Coxi kultuslikult kõige tähistatum film on lugu allakäinud punkarist Otto Maddoxist (Emilio Estevez), kes aktsepteerib tööotsa autode taasomandajana suure korporatsiooni jaoks. Ehkki ta ei tahtnud nn repo-meheks saada, hakkab Otto oma uut põnevat elu nautima ja siis hakkavad asjad päris imelikuks minema. Ei puudu ka hullunud teadlased ja valitsuse vandenõud. Mässatakse konformismi ja igavuse vastu. Ekraanil toimuva taustal räägitakse meile veel üht lugu, lugu tuumasõjast ja dementsest ühiskonnast, kes selle võimalikuks tegid.
Ameerika uue kino pioneeriks kutsutud John Cassavetesi 1980. aastal valminud film kuulub tema karjääri hilisemasse perioodi, milles ta lasi peaosalisena särada oma pikaaegsel koostööpartneril ja abikaasal Gena Rowlandsil. Film viib vaataja New Yorgi tänavatele, kus Gloria (Gena Rowlands) ja kuueaastane poiss (John Adames) põgenevad maffia eest, kes ihaldab iga hinna eest neid tabada. Poisil on käes tähtis maffia vastu suunatud asitõend, mille isa talle enne hukkamist kaasa jõudis anda ja nüüd peab ta koos Gloria abiga selle päästma. Kuigi gängsterite käest pääsemine tundub lootusetu ettevõtmine, teeb vapper naine oma eluga riskides kõik, et poissi ei tabataks, kasutades selleks nii oma vahedat mõistust kui ka relvakäsitlusoskust. «Gloria» tõi lavastajale Veneetsia festivalil parima filmi autasu, Rowlandsit nomineeriti nimosalise kehastamise eest nii Oscari kui ka Kuldgloobuse nominatsiooniga.
Eksperimentaalse kino teerajaja, Los Angelese kunstnik Pat O’Neill töötas välja uuenduslikud võtted pildimaterjali radikaalseks muutmiseks digieelsel ajastul. Tema 1960-ndatest ja 1970-ndatest pärit ülimalt leidlikud 16 mm filmid uurivad tihedat kihistumist ja liikumist still-kaadris. Ta on kõige paremini tuntud oma murranguliste filmide poolest, mis ühendavad ikonograafiat, sürrealismi, huumorit ja helikujundust, mis markeerivad tema huvi inimeste ja looduse vaheliste seoste ja lõhede vastu.
O’Neilli filmides piirid hääbuvad, narratiiv variseb kokku ja kujundikihid tõmbavad vaatajat üheaegselt lineaarse tähenduse poole ja eemale. O’Neill on kombineerinud leitud videomaterjali eksperimentaalse montaaži ja komponeerimise tehnikatega, et luua graafiline keel, mis käsitleb seda, kuidas erinevad, sageli kaadrisse kokku pandud elemendid omavahel suhestuvad. Tema uuenduslikud optilised võtted ennustasid meie digitaalmaastikku juba enne selle aega.