«Küsitud on küll mitu korda, et kas mees lõi sind, aga ei: minu abikaasa on selle jaoks liiga hea. Mul tuli poes üks õnnetu hoog peale ja kukkusin näoli. Keegi kutsus küll kiirabi, aga tagusin oma nägu kolm minutit vastu põrandat, kuna keegi ei suvatsenud appi tulla.»

Täpselt nii kirjutas 31-aastane Tartus elav epileptik Helen Tammsaar juunis oma sotsiaalmeediakontol, olles taastumas järjekordsest haiguse episoodist. Naise sõnul ei ole inimesed lihtsalt kursis, kuidas sarnastes olukordades peaks käituma.

«Mu nägu ei oleks nii hullus olukorras olnud, kui keegi oleks pannud mu näo või pea alla mingi pehmenduse, näiteks t-särgi, dressipluusi, jope või pehme koti. Ma saan aru, et inimestele on jäänud mulje, et me oleme tavalised purjus joodikud, kellel viskab lõpuks pildi tasku,» ütleb Tammsaar ja tunnistab, et tihti tehakse ennatlikke järeldusi. Suvist Facebooki postitust illustreeris karm foto Heleni näost, mida katsid sinikad.

Naine sai epilepsia diagnoosi 2010. aastal. «Mäletan seda päeva nagu see oleks olnud alles eile! Avasin silmad Soomes Helsinki Meilahden haiglas. Olin just töö juures öist vahetust lõpetamas ja alustamas hommikust vahetust... Talvine lumine aeg. Külm. Ma ei mäleta, kuidas ma Helsinki kesklinna end vingerdasin aga häguselt nägin rongijaama, mida pidin koristama minema. Äkki viskas silme ees mustaks ja kukkusin kokku,» meenutab Tammsaar.

Kommentaarid
Copy