/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/06/14117548t1he840.jpg)
2. novembril on hingedepäev. Sel puhul avaldas kaardimoor Kirsti Timmer sotsiaalmeedias, kuidas oleks täna kõige õigem lahkunud lähedasi meenutada.
HINGEDEPÄEV ⟩ Kirsti Timmer annab nõu, kuidas peaks lahkunud lähedasi meenutama
«Meenutades lahkunud lähedasi, süüdatakse küünlad kalmistul. Kui su lähedasel puudub hauaplats, pane tema mälestuseks küünal põlema kirikus,» seisab Valdstein-Timmeri Instagrami postituses.
Ta lisab, et ei pea ise õigeks konkreetsele inimesele kodus küünla süütamist. «Kui sina oled ikka harjunud just koduaknale kellelegi küünla panema, siis ära unusta küünalt kustutades hingele taas rahu soovida. Küünal on tuluke, mis kutsub hinge sinu juurde, saada ta siis ilusasti hea sõnaga Rahuriiki tagasi,» soovitab kaardimoor neile, kellel see on kombeks.
Vanemad hingedepäeva kombed
Hingedepäeval austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Hingedepäeval oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati hingi ja saadeti nad taas ära.
Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine ja kärarikkad tööd, nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.
Allikas: folklore.ee