P, 29.01.2023

Koroonapositiivne Imre Sooäär: ei sooviks taolisi kannatusi ja läbielamisi ka mitte oma vaenlastele

Elu24
Koroonapositiivne Imre Sooäär: ei sooviks taolisi kannatusi ja läbielamisi ka mitte oma vaenlastele
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
Imre Sooäär
Imre Sooäär Foto: Sander Ilvest

«Ükskõik, kui tugevad me enda arvates ka oleme, on meist tugevamaid jõude,» nentis riigikogu liige Imre Sooäär, kes peab võitlust koroonaviirusega. Facebookis haiguse kulgu jaganud Sooäär tõdes, et ei sooviks taolisi kannatusi ja läbielamisi ka mitte oma vaenlastele.

«Mõtlesin, et olen tugev. Arvasin, et no mind mingi hagijas küll juba ei hammusta,» tõdes Sooäär, lisades, et on terve elu sportlik ja vastupidav olnud. Käib regulaarselt jõusaalis, mediteerib ja praktiseerib joogat. «Pole aastaid isegi külmetushaigusi põdenud, sest võtan igal hommikul jääkülma duši ja see on mu esmaabi, mis hooajaviirused kohe seljatab. Aga võta näpust… mõned murdjad on tugevamad kui meie tahtejõud ja heidutus.»

Poliitik nentis, et alates teisipäeva õhtust saati on ta tundud, et elu on tund-tunnilt kuristiku suunas veerenud. «Kolmapäeval viskas palaviku 39,5 peale. Tekkis valu rinnus.» Tehtud Covidi kiirtest oli siiski negatiivne. «Lootsin, et ehk on vaid väike külmetus ja küll läheb üle.»

Palavik aga ei alanenud, valu rinnus aina tugevnes ja köha mattis hinge.

Kuigi ka järgmisel hommikul tehtud kiirtest oli negatiivne, kadus tal lõhnataju ning külmavärinad võtsid võimust. «Tegelikult oleks pidanud olema kuum, sest kraadiklaas näitas juba ligi 40. Paracetamol oli ka otsa saanud. Hingata oli järjest raskem. Vappusin üle keha kaks tundi järjest ja olin juba peaaegu kiirabi kutsumas.»

«Täna kinnitas PCR-test, et olen Covid-positiivne, murdja oli hoolimata kõigest siiski minust võitu saanud. Aga ma poleks uskunud, et pärast kahekordset vaktsineerimist see mind nii jõuliselt pikali lööb. Paraku see kiskja ei hooli, kui tugevad ja karastunud me oleme.»

Sooäär tõdes, et õnneks hirmu ega ka surmahirmu ta ei tunne. «Hirm on alati ebaratsionaalne, see on alateadvuses.» 

Õnneks leidub tal häid sõpru ja arste, kes on nii nõu kui jõuga abis. «Olen teile kõigile südamest tänulik. Sõber tõi mulle inhalaatori, et saaksin kergemini hingata ja see tõesti aitab. Sõrme otsas on vere hapnikuandur, kui see langeb alla 90 protsendi, siis pole ilmselt haiglast pääsu. Loodan siiski, et suudan selle kodus seljatada,» sõnas ta.

«Ükskõik, kui tugevad me enda arvates ka oleme, on meist tugevamaid jõude. Äkki oli universumi poolt mulle see kogemus saadetud just selleks, et ma midagi sellest õpiksin. Kõigel on ju kõigega seos ja midagi ei juhtu niisama. Võibolla pidin selle Covidi-kogemuse just selle pärast saama, et uskusin kindlalt – mulle see küll külge ei hakka.»

Sooäär tõdes, et ei sooviks taolisi kannatusi ja läbielamisi ka mitte oma vaenlastele.

«Aitäh kõigile, kes te olete toetavaid sõnumeid saatnud. Ma söön nüüd enne taasuinumist keset ööd ühe küüslaugumugula veel tervelt ära, sest vahet pole, mida ma suhu panen. Lõhna ja maitset niikuinii ei tunne, kõik oleks nagu saepuru. Aga pole hullu, Muhu veri ei värise. Peaasi et eluvaim sisse tagasi tuleb!»

Märksõnad
Tagasi üles