Juku-Kalle Raid arvab, et sellel kentsakal kogunemisel Vabaduse Rulasõiduplatsil ei olnud ei saba ega sarvi, ülemist ega alumist otsa. Aga mis siis. Kõik võivad kokku tulla, vähe jalga keerutada, karjuda, hurraa hüüda, sajatada ning manada. Täiesti õiguspärane tegevus. Ja omi laule võivad laulda kõik lugude autorid, kasvõi 30 Tõnist. Siin ei tohiks mingeid probleeme näha. Välja arvatud nakkushaiguste ilmnemise korral (vt allolevaid tsitaate põhiseadusest).
Ikka tuleb meelde kord sellele platsil karjuvale kaadrile hüüdnimeks pandud «jahubanaan» – kergesti solvuv, aga kõiki teisi solvav ning sõimav riigialam. Jahubanaanid otsivad süüdlast, parema puudumisel käivad ja kiusavad ilmsüüta pitsafirma töötajaid tunnelis, kes seadust täidavad ja vaktsineerimata jahubanaani sisse ei lase.
Radikaliseeruvad prohvetid
Olgu. Jahubanaan pole süüdi. See on puuvili, maitsev asi, sellest saab tänuväärseid pannkooke. Aga ta kleepub suure kliistrisisalduse tõttu hirmsasti, just nagu oma õiguste järgi ja «valituse terrori» vastu kisendavad Jahubanaanid kirikuesisel platsil. Nii et lihtsalt kujundina öeldud. Pigem ongi siin platsil võtmeks kirik, isegi mitte kirik, vaid tegelikult lausa ususekt.
Ususektides ei ole kah midagi halba, kuni nad oma liikmeid või kedagi teist maha ei noti, nagu maailmas alatihti ette on tulnud – usuga hulluks aetud inimesi on massiliste endatappudeni viidud korduvalt, keda sa ikka pärast süüdistad.
Varro on nagu radikaliseerunud mulla, iseendast seestunud islami vaimulik, mošeeülem, kes ässitab üles püha sõda pidama. Meie oma paepealse, väheviljaka Tõnumaa mullane mulla.
Meil oodati Lasnamäe veerel 19. sajandil valget laeva ning Prohvet Maltsveti juhiseid teekonnaks pühale maale, täpselt nagu nädalavahetuse ususektlased prohvet Varro kõnet ootasid. Varro on endale isegi seisusekoha habeme kasvatanud, justkui vanal õigeusu ikoonil. Valget laeva muidugi toona ei tulnud, enamus Krimmi siirdunud eestlastest pöördus pettunult tagasi. Ei olnud püha maa, ikka tuli tööd teha ja vaeva näha. Nõme värk.