PUHAST LÄÄNT TAGA IGATSEMAS: Tallinna Linnamuuseumis on avatud vabadusviiside näitus, mis räägib, kuidas tallinlased ja põhja-eestimaalased nõukogude ajal Soomest... eee, eksole... mitte siis tõesti niipalju vorsti-abi kui just vabaduse-abi ja musa-abi said. Üle 30 aasta oli meil ikka üsna silme ees, kuidas Lääne-maailmas elatakse. Näituse kuraator Tõnu Pedaru (Röövel Ööbik) kirjutab peaaegu oma enda naha näitel vabaduse viiside otsimisest aastatel 1960-1991.
Tallinna Linnamuuseumis on avatud näitus, mis räägib, kuidas tallinlased ja põhja-eestimaalased nõukogude ajal Soomest... mitte siis tõesti niipalju vorsti-abi kui just vabaduse-abi ja musa-abi saime. Üle 30 aasta oli meil ikka üsna silme ees, kuidas Lääne-maailmas elatakse.
Nagu teame: peale Teist maailmasõda suutsid soomlased säilitada vabaduse ja iseseisvuse, meie jäime pooleks sajandiks nõukogude impeeriumi küüsi. Ehk – meie ei otsustanud vabalt ja iseseisvalt oma elu ja asjade üle, me elasime Moskva ajas ja ruumis. Meid hoiti kinni nagu koopas või kotis, ja Kremli vangivalvurid otsustasid, mida meile väljaspoolt keelatud maailmast teada anda ja – Iljitši lambikese kunstvalguses näidata või mitte.
Tunnel kui kotisuu
Õnneks sigines meile siia koopasse tunnel või kotisuu, millest nägime vabaduse valgust. Sealt avanes kui laterna magica´st vaade vaba maailma paradiisiaeda.
See oli Soome televisioon, mille 1958 aastast helendavalt ekraanilt nägime, kuidas vabas ilmas elu käib. Milliste ilusate asjade sees ollakse ja mida seljas kantakse ja mida süüakse-juuakse. Ja kõik need filmid ja alati oodatud telesarjad ja nalja-sarjad ja – sai ju sisse ahmitud isegi – jah, isegi reklaame! Seda on täna isegi raske uskuda.
Oma käega me neid asju teleekraanilt katsuda ei saanud, aga kõigest sellest osasaamine hoidis meis midagi ärksamana. Oli see vabadusiha või tarbimisiha? Tõsi, kui lindistasime telekast iga-aastast Eurovisiooni või Hittimittarit, siis saime midagi ka päriselt omale hankida.
Appi, päris asjad
1960ndate keskpaigast hakkasid soomlased ka laevaga Tallinnas käima ja iga aastaga tõid enam ka päris asju kaasa. Need asjad omandasid maagilise võlujõu, isegi kilekott, mis andis peale prügikasti lendamist välja võtta ja ära siluda ning seejärel uhkelt linna peal käia.
Meie lugu näitusel räägib aga, kuidas me Soomest omi laule ja viise, oma musa hankisimine. Soome televisioonist ja soome raadiost, sealt vaadates ja kuulates ning salvestades. Läbi soome kontaktide, Soomest saadud heliplaatide ja ajakirjade. Ning läbi soome muusikute kontsertide.
Kui seda, mis tahad pole
Näitus ei räägi sellest, et loomulikult tehti ka meil muusikat ja mitte vähe. Ning oli ka head muusikat. Ja muusikapood oli grammofoniplaate vahel pilgeni täis. Paraku, seda, mis tahtsid, seda naljalt saada ei olnud, isegi meie oma muusikat mitte. Soovitud muusika ei jõudnud enamasti üldse plaatidele või alles aastaid hiljem. Ja ka meie raadios ja teles mängiti laule, mis olid tulnud läbi käskude keeldude ja tsensuuri. Angloameerika popmuusika, see mida just noored tahtsid, aga oli üldse paha ja keelatud.
Kelle laulu lalad, kelle musa mängid, eks see ole alati ka võimuga seotud.
Kui muusika kasvas
Muusika kasvas aga nendel aastakümnetel meeletuks jõuks tänu muusikatööstusele, massimeediale ja koduelektroonika ja tehnika arengule. Ja eriti just pop ja rockmuusika sai ka noorsookultuuri kõige tähtsamaks ja ühendavaks jõuks. Üheltpoolt meelelahutusmuusika, mis aitas meil meeleolu luua ja hoida ja tantsida ja olla ja suhelda. Teisalt muusika, milles peitus mäss ja vastuseis vananenud normidele ja vanale režiimile – alates juba rokenrolli rebelitest. Vastukultuur, alakultuur, underground, põrandaalune värk.
See kõik andis elule mõtte ja stiili, meie minale pildi ette ning süstis enesekindlust. Sest kuigi meid, nõukogude noori, käskis ja keelas Kremli keskusest kompartei ja kantseldas komsomol, ei pakkunud kommunismi ehitamine pikema peale ju enam mingit põnevust või pinget. See oli, mida aeg edasi, tühi siht ja tühi käik ning tühi mula.
Meie kleebitud iidolid
Muidugi olid meie iidolid ka spordi- ja filmitähed, mõni tahtis isegi kosmonaudiks saada. Kuid oma tuppa või toanurka voodi kohale kleepisime ühe enam pop- ja rocktähtede pilte ja plakateid.
Muusika kontsertidest ja filmiklippidest ja videotest, muusika filmidest endist ja lemmiksarjadest – see mõjutas meid meeletult. Ilmselt muutis nii meid kui ka maailma meie ümber – või kuidas seda mõõta? Kuidas mõõta hingeliigutust ja inspiratsiooni või mõtteid ja elamusi? Kas lugeda üles toaseina kleebitud popstaaride pildid ja plakatid. Lugeda üles need täissalvestaud makilindid ja kassetid?
On ka loendatav, et igal aastal oli meil rohkem televiisoreid, raadioid, ja magnetofone, mis päris suure aja olid suunatud püüdma Soomest lähetatud raadiolaineid.
Keerasime Soome TV peale
Noh, mis me ikka keerutame, keerasime Soome teevee peale ja kruttisime soome raadiot, ja mida kõike me seal ei näinud või kuulnud. Olgem ausad – me jahtisime ikka seda kõige kuumemat ja kuulsamat ning keelatumat – angloameerika kraami! Me tahtsime biitleid ja rollinguid, Floydi ja Zepp´i, Sweeti ja Kissi. Noh, saime rohkem ikka Juicet ja Kirkat, Wigwamit ja Toloneni ja Pohjolat, ning muidugi – Hurriganest.
Ja hei, see, tuli välja, oli ka täitsa äge. Tahtsime Pistolsit ja saime Pelle Miljoonat ja Eppu Normaalit. Polnud paha! Ja ometi olime õnnelikud, kui midagigi kätte saime. Väga suur rõõm oli tegelikult, et Soome TV ( YLE) ostis 1970ndate lõpust sisse Lääne Saksa TV-kompaniide tehtud ajakohaste rock-artistide konserte.
Täna on kogu maailma muusika kõigile kättesaadav. Vaid kliki kaugusel ja peaaegu tasuta ja kohe käes ja kuulata. Tollal oli see muusikahankimine tihti kõva töö ja vaeva taga, pidid ikka peale passima, kannatlikult kui kalamees ja järjekindlalt kui jahimees. Puuduse ja defitsiidi tingimustes oli vahest rõõm piskugi kättesaamisest ja sellest osasaamisest järsku ikka palju suurem ja intensiivsem?
Aastakümned neljaks
Näitus jaotab aastakümned neljaks. 60ndad algasid ju hoogsalt – Gagarin tegi tiiru kosmoses ja kompartei esimees Nikita Hruštšov ütles, et paarikümne aasta pärast elame kommunismis! Nikita lubas peagi näitada televiisoris ka viimast usklikku või preestrit! Noh, meie oleks tahtnud televiisorist näha Elvis Presleyt! Või biitleid. Esialgu oli rõõm näha lihtsalt televiisorit ennast, muidugi, see oli suur imeasi, mis oli veel väga vähestes kodudes.
Soome teeveest nägime, millised need väljamaa bändid välja näevad ning septembris 1968 aga olime tunnistajaks esimese Lääne rockbändi kontserdile Eestis, Tallinnas, kui päris elusast peast astus Estonia kontsertsaalis lavale soomlaste Ernos. Nii valjult, nii kõva heliga ei olnud keegi varem lava pealt kostnud! Elasime Ernose peal oma biitlimaaniat välja, hüppasime kontserdisaalis istmetelt püsti ja karjusime “jeeeeee”.
Esimene päris lääne rokkbänd
Tallinnasse jõudis aga järgmine päris Lääne rockbänd alles 17 aasta pärast, maikuus 1986! Taas Soomest!
1970ndate algul ajasid soomlased püsti uue ja võimsa, üle 300 m kõrge telemasti Espoos. Raadiolained tulvasid Tallinna suunas veel vägevamalt. Mis soodustas veel laiema vaatajaskonda kujunemist Soome TVle. Senise “lumesaju” pildi asemel oli enamusel võimalik saada selgete kujutistega “vabaduse valgus”.
Soome meedia tsoonis olime otsapidi lääne popkultuuri mõjusfääris, aga see meeldis meile üha enam. Telekaid soetati üha rohkem, Soome heliplokk pisteti aparaati sisse – ja oligi Lääne muinasjutumaailm sinu elutoas! Õpiti enam aru saama nii soome kui inglise keelest. Saime osa läänemaailma magusast ja põnevast elust, nautisime ameerika ja briti filme ja telesarju. Filmide ja telesarjade teema-ja meeleolumuusika käivitas dopamiini ja endorfiinid meie ajus ning said hea tuju harjumuseks ja sõltuvuseks.
... ja siis tuli punkrokk
1970ndate teisel poolel, kui kriitikud vaid proget ja jazzrocki ning fusionit kiitsid, aga tantsuhimulistele juba diskot tehti, käis ikka veel üks väga kõva pauk – tuli punk rock! Sellest räägiti Soome TVs ja raadios kui millestki skandaalsest ja ohtlikust. Esialgu näidati punki Soomes TV ühiskonna- ja uudissaadetes nagu Ajankohtainen Kakkonen jt. Punkkultuuri mõju oli Soomes suur ja kiire, üsna pea muutis punk Soome enda muusikamaastikku. Ja Soome punki mõju Eesti vastavale alakultuurile on võimatu ülehinnata.
1980ndate algus aga oli üheltpoolt ehk ülaltpoolt meil eriti Moskvale alandliku parteijuht Karl Vaino ja tema venemeelete seltsimeeste võimuväänamise aeg. Altpoolt... esialgu ei osanud küll oodata, et kõik see jama on pehkiva impeeriumi surmaagoonia ja et kümnendi lõpuks muutub maailm juba totaalselt. Aga vanakased hakkasid pukist kukkuma Brežnevi järel järjest ja kümnendi teine pool hakkas juba perestroika. Ka Soomes oli Kekkoneni pikk ajastu ümber saanud.
Soome telekast aga vaatasime vaba maailma juba värviteleritest. Ja mõned salvestasid sealt videosid videodiskode jaoks. Video oli kõva sõna ja “Video killed the Radio Star” oli hitt.
Harjad peas, irooniline sõnum
Paraku raadio, just Soome Yleisradio sai meile musafännide jaoks tähtsamaks kui varem, sest alustas Rockradio! Kolm korda nädalas 2 tundi! Toivelevyt, Kovan päivän ilta ja Rokkivekkari, Ocsid. Hiljem ka siinkandis ülipopiks saanud Klaus Flemingu Metalliliitto.
Punk polnud samuti kuhugi kadunud, vastupidi. Punks never die! Uus punk oli hardcore või hoo see, nagu soomlased ütlesid. Selle kiire müraga karastatud eesti noored hakkasid peagi Tallinna tänavamoodi ilmestama – harjad peas ja nahktagi seljas, kus irooniline sõnum.
Küll olid osa punk-laines esile kerkinud artistid hakanud enam poppi tegema, oli siis see uus laine või uus romantika, kus kitarride kõrval hoopis süntesaatorid pearolli astusid. Süntpopp sai popiks. Näiteks Depeche Mode’i või Duran Durani pärast olevat isegi Tallinna venelased hakanud Soome TVd vaatama!
Ja nagu punk, elas hoogsalt edasi disko, oli ta siis Italo või Euro-disco või midagi muud. Kuid mõnedele punkaritele oli see värk ametlikult punane rätik, vaat et hullem kui punalipp. “Modern Talking tuleb hävitada!”, oli kiri punkar Rotinahktagil.
Ja siis pomm Linnahallis
Justkui pommina mõjus 1986 aasta 19. ja 22 mail Linnahallis toimunud soome ansambli Sielun Veljet kontsert. Kui soomlaste Dingo-buumi elasid siinsed noored läbi nö kaugtöö vormis, siis siekkarid tõid oma laengud päris koha peale. Sielun Veljet oli esimene Lääne täiega no vähemalt 120 % tõeline rock või indie-alternatiivbänd üldse Eestis ja Tallinnas. Soomest oli kaasas oma valgus ja helitehnika, mis oli siin enneolematu. Meeletu energia, maaniline-maagiline kohalolek. See oli võimas vabaduse võnge!
Kui suureks aga saab minna üks telesaate vaatajaskond?
Eurovisioon kogus küll iga-aastaselt kenasti vaatajaid, aga mida siin kõige enam vaadata taheti? 1987 aasta ühel augusti hilisõhtul näitas Soome MTV erootikafilmi “Emmanuelle”. Seda vooriti Tallinna poole vaatama nagu laulupeole, üle Eestimaa. Tõenäoliselt löödi televaatamise rekord!
1980tel hakkas luksuslaeva Georg Otsaga pihta päris nö massiturism. Esalgu ikka soomlaste näol, aga ime-ime – 80te teisel poolel hakkasid perestroika ja glasnosti laines üha enam nõukogude eestlasedki Soome saama.
Glasnost Rock
1988. aastal toimus Tallinna Lauluväljakul esimene Rock Summer, ametliku nimetusega Glasnost Rock. See oli tähtis sündmus, mis tõi kokku pea 100 000 inimest. Sealt Laululavalt hüüdis Sakari Kuosmanen – “Eesti vabaks”!!!
Heavy metal tundus paljudele olevat kõige kõvem asi üldse. Aina kõvemaks ja kiiremaks läks kui tulid thrashi tegijad, meile kättesaamatud Slayer ja Metallica.
Kuid!
Soomlastel oli Stone! Stone andis 1988. aasta suvel Tallinnas kontserdid Linnahallis, Harjumäel ja Öölaulupeol. See oli esimene lääne heavybändi või üldse esimene PÄRIS metalkontsert. See laviin meie noori thrash’i ja veidi hiljem death-metal bände saab oma sünnis tänada suures osas just neid.
Ja vualaa, meie muusikud asusid uutes oludes Soomet vallutamas! Kui Georg Ots välja arvata, siis seni olime Soomest saaja-pooled, aga nüüd hakkasime ise muusikat Soome viima!
1989. aastal asutasid soomlased plaadifirma Stupido Twins esialgu selleks, et anda välja eesti punki ja indie’t. Nii ilmusidki plaadid üksustelt Ba-Bach, Röövel Ööbik ja J.M.K.E.. Viimaste “Tere Perestroika” järgi oli nõudlus eriti suur, aastalõpus oli see ametlikult Soome aasta müüduim singel number 3. Villu Tammest sai Soomes julkkis ja J.M.K.E. oli edaspidi oodatud igale üle-mere keikkale.
Veel paar aastat kannatusi
1990ndad ja enne vabaduse ja iseseisva riigi väljakuulutamist oli veel paar aastat kannatusi! Tühjad letid, talongisüsteem, ja toidunappus. Kuid 1991. augustis, peale üht hirmuäratavat, aga lühikeseks ehmatuseks jäänud riigipöördestseeni, sai Eesti taas iseseisvaks, Nõukogude Liit varises kokku. Ega soomlastelgi polnud see kerge – Soomes algas 90ndatel majanduskriis.
Mart Sander jätkab ysäri-kümnendil Soomes Georg Otsa jalajälgedes – 1991 ta mängib Mart Soome 60ndate nostalgia muusikafilmis Iskelmäprinssi üht peaosa!
JMKE, Röövel Ööbik ja Vennaskond ning paljud teisedki eesti bändid käisid Soomes mitmel-setmel korral esinemas ja plaate välja andmas.
Eesti muusikutest mõnedki ajavad kokku maist mammonat ja fimme nii, et ostavad siin korteri ja auto. Isegi ühe Soome kontserdi eest saadud tasu eest sai Eestis elada pikemalt. Või noh, kuni Eesti krooni tulekuni 1992 juunis. See oli reality check!
Poed said pungil kaupa täis ja tekkis võimalus ka kauplusest päris heliplaate osta, aga esialgu olid mujalt soetatud piraatkassetid need, millele hammas peale hakkas.
Tänu sellele on jätkuvalt hea allikas Soome Radio Mafia, kust sai salvestada uut muusikat hommikust hilisõhtuni.
Soome meedia võimu ots Eestis
1990ndatel läks Soome televisioon veel rikkalikumaks: oma kanaliga alustas MTV3. 1995ndal sündis noorteprogramm Jyrki, millest sai ka vast viimane MTV3 muusikaküllane saade, mida enam-vähem massiliselt siinpool vaadati. Ja siis tuli veel telekanal Nelonen!
Kõigele vaatamata aga hakkas 90ndate lõpul suurem osa siinsest telepublikust ja veidi hiljem ka raadiokuulajaist eelistama Soome raadiolainete vastuvõtu asemel kodumaiseid kanaleid. Nii riigikanalid kui erakanalid said enam head sisu. Vaataja valikusse olid saabunud ka satelliit- ja kaabeltelevsioon. Muusikaprogrammid Music TV ja VIVA võtsid suure osa muusikahuvilistest enda hoolde.
Üle 30 aasta Soome meedia võimu Põhja-Eestis oli otsa saamas. See oli unikaalne aeg, mil Lääne ja vabaduse ihas eesti inimeste tähelepanu köitis lähemalt just ka Soome kultuur. Täna on sellestki ajast möödunud veel 30 aastat.
Kes meist veel vaatab Soome televisooni ja kuulab Soome raadiot?