/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/25/14164033t1hfbfe.jpg)
Luuletaja, ajakirjanik ja blogija Irja Tähismaa (44) avaldas sotsiaalmeedias, et tema isa suri 2007. aastal viirushaiguse tagajärjel. «Mitte kedagi ei huvitanud! Kiirabi tuli alles tunni aja pärast, kui ta oli surnud,» meenutas ta.
Irja Tähismaa valus meenutus: mu isa suri ka viirushaiguse tagajärjel, mitte kedagi ei huvitanud!
Tähismaa avaldas Facebookis, et tal oli 21-aastaselt väga raske kahepoolne kopsupõletik. «Valus hingata, liigutada ei saanud, palavik üle neljakümne. Mitte kedagi ei huvitanud! Kiirabi ei viinud mind isegi haiglasse, kuigi hakkasin juba ära minema. Kuidagi turgutati mind koduste vahenditega elule,» rääkis ta ammusest kogemusest.
«Mu isa suri 2007. aasta sügisel, ka viirushaiguse tagajärjel. Mitte kedagi ei huvitanud! Kiirabi tuli alles tunni aja pärast, kui ta oli surnud,» jätkas blogija.
«Ma saan aru, haige olla on halb ja surra on valus, ma olen ju ise selle kõik läbi teinud, peaaegu et ära läinud, aga ühel hetkel tuleb kaine mõistus koju kutsuda ning saada aru, et elu ongi selline – mõned inimesed lähevad ära täna, mõned homme ja mõned aastate pärast,» usub Tähismaa.
Ta lisab, et ka tema oleks võinud vabalt juba 20 aastat tagasi siitilmast lahkuda. «Te ei teaks must siis mitte midagi. Noh, võib-olla mõni lapsepõlvesõber tuletaks hea sõnaga meelde, aga see oleks kõik. Ma polnud siis veel isegi oma luulekogu avaldanud, ülikooli lõpetanud, prokuratuuris töötanud,» kirjutas Tähismaa.
«Mida me saame teha, on teha seda, mida me ikka oleme teinud – olla head ja hoolitseda nende eest, kes on haiged. Tulla appi, kui keegi seda vajab,» rõhutas ta.
Elu on Tähismaa sõnul lõplik. «Aga tee lõpuni ei pea olema kannatuste rada. Tee lõpuni võib olla lõbus pillerkaar – täidetud nalja, naeru ning täituvate unistustega. Mina oskan oma elu hinnata, sest ma olen lõpule silma vaadanud,» lisas blogija lõpetuseks.