ELU25 ⟩ Mart Laar Juku-Kalle Raidile: kuidas Eestis ahvide kasvandikku Tarzanit disainiti

RAUDTEE HOIATUSSILDILT NIME SAANUD KLASSIK: Mart Laar kirjutas esimesena Eestis Hindreyst raamatu. Juku-Kalle Raid võtab koos autoriga lahti asjaolud, mis Karl August Hindrey nii eriliseks teevad. Eelkõige oli ta konjunktuuri mitteklappiv kirjanik, kes läks pahuksisse kõikvõimalike autoriteetidega.

Karl August Hindrey oli paljudes asjades Eestis esimene. Esimene õppinud karikaturist, esimene illustreeritud lasteraamatu autor, esimene Eesti üliõpilaskorporatsiooni värvilise vapi kujundaja, Eesti esimese pilkelehe asutaja, Eesti esimene päris esimese kunstinäituse korraldaja, Esimese eesti filmi “Karujaht Pärnumaal” stsenaariumi autor, 1930ndatel enim kirjandusauhindu saanud kirjanik (rohkem kui Tammsaare) jne.

Juku-Kalle Raid (JKR): Hindreyst polnud siiani raamatut.

Mart Laar: Teda ei tohtinud ENSV-s isegi mainida, ta oli nii keelatud. Ilmselt on ta tegemist ikkagi kõige keelatuma kirjanikuga kogu Nõukogude Eestis. Isegi ta lasteraamatud keelati kõik ära. Täismäng.

JKR: Ta oli äärmiselt värvikireva eluga ka. Lõppkokkuvõttes on selle mehe elu nagu korralik filmistsenaarium.

ML: Olen täitsa nõus, et kui keegi võtab selle kätte ja ära kirjutab, saaks ikka täitsa uhke filmi. Alates sellest, et Pariisist tulnuna oli ta täielik elumees. Euroopat näinud, naisi näinud ja väga kriitiline kõikide suhtes. Eriti selle suhtes, mida ta Eestis nägi. Tõi kaasa Pariisi hõngu, samal ajal jäi veendunud konservatiiviks. Ja niimoodi elu lõpuni välja. Ja kogu selle sära taustal hoolitsetud ja väljapeetud härrasmees.

JKR: Peenetest seltskondadest tulnuna tundus talle Eesti elu tõesti äärmiselt provintslik, kui mitte öelda: matslik.

ML: Talle tundusid isegi prantslannad natuke matslikud. Mis siis veel Eestist rääkida.

JKR: Hindrey meenutab, teda segasid väga inimeste harjumused ja truusüdamlikumadki taktivaesused, kõva kõne, kõva naer, kombepuudus söömisel ja igasugustel teistel toimingutel .Ta kurdab, et isegi hambahari ei olnud eestlastel tuntud. Sõitleb eesti tütarlaste hügieeni, õigemini küll selle puudumise kallal.

ML: Eks ta šokeeris omal ajal kogu Tartu linna, kui arutas, et millisel masinakirjutamise-preilil on ilus keha.

JKR: Üks asi, mis väärib Hindrey puhul eralditõstmist, on tema nime lugu. Ma mõtlen tema kirjanikunime. Hoia Ronk.

ML: See temp on ääretult Hindreylik. See on pärit tema kodukihelkonnast Mulgimaalt, millega Hindrey oli väga tihedalt seotud. Ka suur osa tema loomingut jutustab tema lapsepõlvest ja tema lapsepõlve mõjudest. Aga see nimi tuleb sellest, et rännates koos sõpradega Abja kandis ringi, avastas ta ühe raudteeülesõidukoha hoiatuse rongi eest, millele oli kirjutatud "Hoia Ronk!" See, kes sildi pani, väga hästi vist õigekirja ei valdanud.

JKR: Et ei olnud, “Hoidu rongi eest”, vaid Hoia ronk.

ML: Aga lühike ja selge, kõik said aru, milles asi.

JKR: Kui ta alguses oma kirjutistele KAH alla kirjutas, ehk Karl August Hindrey, siis teda kiputi segamini ajama Karl August Hermanniga. Need on küll kaks väga erinevast puust inimest.

ML: Aga mõlemad on naljakad, vahvad. Karl August Hermann kui Eesti ärkamisaja kõige suurem diletant. Ja mitmeski mõttes Hindreyle täielik vastand. Omas armsas diletandlikuses on ta ka täiesti äärmusesse minev. Midagi nii hullumeelset, kui tema lauleldus, ka meie esimeks ooperiks peetud "Uku ja Vanemuine", annab otsida. Sealt on pärit kuulus laul “Kui kunglarahvas kuldsel aal”. Ainult, et ooperis on ta küll väga palju pidulikum. Eks Karl August Hermannil oli hirm, et KAH aetakse Hindreyga segamini ja vastupidi.

JKR: Kui Hindrey Euroopast tulnuna Eesti ellu sukeldus – 1904, aasta enne 1905. revolutsiooni, siis millisena tema sinu hinnangul Eesti eest leidis?

ML: Ikka üsna jubedana. Ta meenutab, kuidas ta vaatas seda seltskonda – "vateeritud kuklid", ütles ta nende kohta. Et kaukatesse mähitud tümakad. Tema meelest ei pannud Eestis ennast keegi niimoodi riidesse, et oleks aru saada, kes ta tegelikult on, vaid püüdis katta ennast mitteisikuliste riietega, mis olid lohvakad ja kohmakad. Ja need Hindrey naljad selle ühiskonna kohta olid üsna teravad. Aga ta tegi kõikide kohta ühepalju nalja. Ma ei teagi, kelle kohta ta ei teinud.

JKR: Siin olid tekkinud just kõikvõimalikud kirjandusrühmitused. Laipmani elik Laikmaa ateljee hakkas tasapisi tööle. Tegelikult oli küllaltki viljakas aeg, aga Hindrey leidis ikkagi põhjuse ironiseerimiseks.

ML: Ironiseerimiseks ja kritiseerimiseks, ega ta polnud ju kunagi päris rahul. Teisalt ta andis Eesti kunstile ja just noortele tegijatele kõvasti hoogu tiibadesse. Ja hiljem, kui olid juba 1930ndad käes ning tulid korralikumad inimesed, kes hakkasid rääkima, et tuleks teha kunsti ikkagi nii, et kõik inimesed aru saavad.

JKR: ...nii, et lehm on lehm...

ML: ...Just, et lehm on lehm. Siis ta astus väga tervalt välja nii Konrad Mäe kui teistegi kaitseks. Samas oli tema probleem ikkagi, et värviküllasust oli vähe. Kokkuvõttes: tema meelest jäi see Noor Eesti ja Tuglas ja kogu muu punt lahjaks. Rohkem kärtsu ja mürtsu!

JKR: Toonases Tartus mõjus ta väga võõristavalt.

ML: Täielik nähtus omaette. Ta lõputult iroonile kõikide suhtes, ükskõik, kes talle lähenes. Ta võis samal ajal istuda kusagil kõrtsis ja visata viina mõne voorimehega jaa siis mõnele untsantsakale, kes tuli ka üritama kultuurijutu ajamist, ütelda üsna halvasti ja irooniliselt. Ta oli teistpidi jälle rahvalik ja kellega tal meeldis läbi käia, sellega ka käis. Kes hakkasid aga mingeid suuri teooriaid ja vaimulosse ehitama, said kohe hammustada. Ma ei julge väita, et ta väga armastatud oleks olnud; keelt ta hammaste taga ei hoidnud.

JKR: Meie teame tänasel ajal Hindreyt kui kirjameest. Ehk Nõukogude Eestis üritati teha kõik, et ta sellisest kollektiivsest mälust minema pühkida ja eks see õnnestus ka.

ML: Teda pühiti ikka põhjalikult, kedagi teist polegi niimoodi pühitud. Isegi Under ja teised leidsid mingit armu, aga Hindrey oli ikka nii keelatud, kui keelatud üldse saab olla. Viha tekitas ka see, et keegi ei teadnud, mis temast sai. Ta oleks hea meelega kinni pandud või maha lastud, aga – kadunud, raisk! Paguluses ilmusid pidevalt Hindrey raamatud. Ju ta siis istub kuskil Stockholmi äärelinnas ja võtab vaikselt napsi ja elab oma raamatute honoraridest. See oli umbes pilt, mis nõukogude funktsionääride ajus kuvandus.

Tegelikult istus ENSV-s, Iru hooldekodus, valenime all. Ta maeti ka valenime all. Hans Kuuse.

JKR: Tegelikult tahtis ta saada kunstnikuks.

ML: Jah, see oli tema unistus. Ta küll ühtegi asja eriti õppida ei viitsinud, ega ta kunsti ka õppida ei viitsinud. Tema kunstiõpingud olid suhteliselt kaootilised. Pariisis oli ta tuntud, et saabus oma üürikorterisse varahommikul tohutu lärmiga, nõudis eesti keeles sissesaamist ja oli äärmiselt pahane uksehoidja peale, kes eesti keelt ei osanud.

JKR: Siis sai temast hoopis karikaturist.

ML: Pildid jaotuvad kahte suurde rühma. Tal oli tõsisemaid pilte ka, ent ta andis ka pilkelehte "Säde" välja. Ja ega nõuka ajal paljud tema teisi raamatuid mäletanud, aga lasteraamatuid mäletavad peaaegu kõik. Need ikka avaldasid teatud põlvkonnale tohtut mõju. Ikkagi esimesed koomiksilaadsed raamatud. Minule muidugi meeldivad tema hilisemad karikatuurid, mis on suhteliselt lakoonilise joonega. Mitte liiga detailirohked. Aga üsna vaimukad. Ja mõned neist said nii populaarseks, et pandi rahvanaljadena hiljem kirja. Näiteks pilt saksa härrast, kes hakkab laiama ja teatab eestlasele, et mul sulased ütlevad, et me oleme hästi ühte nägu –kas teil ema ei olnud mitte meil mõisas teenijaks? Ja siis eestlane vastab, et seda ma tõesti ei tea... Aga seda, et mu isa oli teie mõisas kutsar, seda tean ma täpselt. See läks liikvele nagu kulutuli.

JKR: Ta tegigi koomikseid tänases mõistes. "Pambu-Peedu", "Lõhkiläinud kolumats", "Nina-Jass ja Näpu-Mall"... Ja ei maksa unustada, et Hindrey käest said piki päid ja jalgu ka toonased poliitikud.

ML: Ikka pidevalt ja ta ei piirdunud ainult Eestiga. Ta läks ikka Venemaani ja Nikolai II välja. Kohtuprotsesse oli ikka pidevalt käimas ja vangi minekust ta ikka napilt pääses.

JKR: Mart, kuna see on üldse esimene põhjalik käsitlus Hindreyst eesti keeles, kas sa arvad, ta jäi Eestit provintsi riigiks lõpuni pidama või siiski hindas selle ümber – või jõudis Eesti tema maitsele järgi?

ML: Ma arvan, et Eesti jõudis tema maitsele järgi. Või vähemalt – tal oli võimalik siin elada, ilma, et teda oleks meeletult kõik häirinud. Hindrey oli ilmselt oma ajal kindlasti üks kõige rohkem reisinud eestlasi. Jõudis ta ju isegi Aafrikasse.

JKR: Vabariigi alguses oli ta küllalatki rahulolematu vaba Eesti algusaastate olukorraga. Põhiseadus, mis toona maksis, oli tema meelest ikka väga vasakule kaldu.

ML: Kogu Eesti riik oli vasakule kaldu. Enamlastega puutus ta tugevalt kokku, sukedlus poliitikasse ja ühiskonnaellu. Ta tundis ja teadis kõiki.

JKR: Jõuame hästi anekdootliku looni, mis ilustab Hindrey elukäiku igati. Tuletame meelde, et 1914 aastal avaldas Edgar Rice Burroughs esimese raamatu Tarzanist. Tarzan sai paugupealt maailmakuulsaks, tekkis täielik kultus. 1916 hakati juba Tarzanist esimest filmi tegema. Päevaleht taipas õige pea 1920ndate alguses, et Tarzani lugude avaldamise pealt võib ka Eestis teenida. Linda Luiga tõlkis esimese Tarzani raamatu “Ahvide kasvandik”. Siis hakkas Hindrey oma sõpradega kirjutama oma "Tarzanit", millel ei olnud Burroughsi omaga üldse pistmist.

ML: Hindrey tahtis lihtsalt nalja teha. Sõpradega mingit napsukest libistada ja neid uskumatuid seiklusi välja mõelda. Aga teiselt poolt tahtis ta näidata kõikidele teistele, kes üritasid väita, et tegemist on kirjandusega, et seda niiöelda kirjandust annab ka Eestis toota – lõpututes kogustes. Eks need Burroughsi lood on kõik ikka piisavalt jaburad. Ja Hindrey keerab mõnes kohas ikka vindi sinna veel korralikult peale.

JKR: Seal olid teised irvhammastest kirjanikud ka. Lisaks Hindreyle ka August Alle, nooruke Peet Vallak. See kõik meenutab ajakirjandust 1990ndate algul, kui mõeldi uudiseid välja. Kohe tuleb meelde ajaleht Post, mida Mart Laar nimetas kunagi Soome peaminister Ahtisaarile sõnadega: "Eesti suurin roskalehti", ühesõnaga Eesti suurim sitaleht.

ML: Kui Päevaleht alustas 23 aastal teise Tarzani romaani “Tarzani kojutulek” avaldamist, siis hakkas Postimees ootamatult Hindrey eestvedamisel ilmuma "Tarzani metsaminek". Selle "Tarzani metsaminekuga" seoses hakati isegi reklaamima Tarzani järgmist filmi. Ikka üldse ei saadud aru, et tegu on kohaliku naljaga.

JKR: Ta muidugi kirjutas Tarzani 10 korda hullemaks, kui see originaalis oli. Kõik need anakondad jne. Inimesed võtsid asja täiesti tõsimeeli.

ML: 1924, kui Päevaleht tuli lagedale originaali "Tarzani pojaga", alustas Postimees jälle Hindrey eestvedamisel “Tarzani pojapoja” avaldamist. Siis keerati ikka asi hoopis üle võlli. Siis viidigi Lõuna-Aafrikast kuhugile Amazonasesse see vaene Tarzan jne.

JKR: Kõige ägedam oli see, et sellesama "Tarzani pojapoja" epilog ilmus 2. augustil 1924 ja selle pealkiri oli “Tarzan Pühajärvel”. Kus siis Tarzan ujus ootamtult välja Pühajärvest. Õngitseva Hoia Ronki paadi ette ja kukus kaeblema, et mis temaga tehakse.

ML: Lisaks pojapojale oli Hindrey sepitsenud Tarzanile kaks naist, kes kogu aeg vahetuvad... Ja Tarzan Tallinnas oli neil ka. See on jah jaburuse kõrgem tase. Ja siis õnnetu Tarzan ujub Pühajärvel Hoia Ronki paadi ligi ja hakkab vigisema, et tema enam ei taha! Et mis te minuga teete!

JKR: Hindrey ütles selle Tarzani vintsutamise kohta ise hiljem nii, et rahvas tahab muinasjuttu.Eks Tarzan sellest muinasjututungist ongi tekkinud ja siin pole midagi tegelikult parata.

ML: Mida Hindrey sellega saavutas, on, et Päevaleht lõpetas originaal-Tarzani lugude avaldamise ära. Eestis neid rohkem ei ilmunud aga mujal maailmas avaldati seda totrust ikka täie tambiga edasi.

JKR: Tal õnnestus vähemalt Päevalehe bisnes tuksi keerata. Kui me nüüd räägime 1930ndatest ja HIndreyst, kes paistis oma mässulisuse ja ekstravagantsusega silma – siis mil moel ta Pätsi riigipöördega rahul oli?

ML: Mingisugune väike annus temast võis seda isegi toetada. Aga kokkuvõttes ta ei olnud rahul. See võttis talt ja kõigilt muilt vabadust kõvasti vähemaks. Ta oli 1930ndatel üsna aktiivne. Ja noorematele, nagu Bernhard Kangro ja Ants Oras oli ta nagu väike ikoonike, kellest võeti eeskuju ja keda järgiti, kelle madinaid igasuguste autoriteetidega, kes olid pühaks kuulutatud, järgiti. Eks see oli Hindrey omadus, et selliseid puuslikke ning autoriteete ta eriti ei sallinud ja üritas neid kohe algatuseks kiiresti põhja lasta. Paljud toonased artiklid on sellest vaimust kantud. Ainult üks teema on tal küll, mis on püsiv, kommuniste ta ei sallinud.

JKR: 1930ndatel aastatel oli muidugi oma mõtete vaba avaldamisega raskusi kõvasti. Oli olemas juba selline nagu tsensuur.

ML: Hindrey avaldamiskoht oli tol ajal peamiselt ajakiri Tänapäev. Mida regulaarselt kinni pandi. Selles suhtes koges ta tsensuuri üsna tugevalt. Ilukirjanduse peale vähemalt toona keegi ei hakanud.