/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/21/14154613t1hf42b.png)
Kui Pipedrive'i enamusosalus müüdi möödunud sügisel enam kui miljardi dollari eest Ameerika investoritele, nimetati seda suurimaks edulooks pärast Skype'i. Vähesed teavad aga seda, et ükssarviku ülesehitamisega samal ajal pidas üks firma asutaja Urmas Purde võitlust raske ajukasvajaga.
Raske haiguse tõttu pidi Urmas õppima korduvalt uuesti kõndima, sööma ja rääkima. Tänaseks on 47-aastane mees kõigi märkide järgi haigusest võitu saanud ning nüüd rääkis ta sellest «Pealtnägijas».
Veel mõni aeg tagasi oli ettevõtja peaaegu kõnevõimetu ja suhtles välismaailmaga tekstisõnumite abil. Insuldi ja mitme ajuoperatsiooni tagajärjel oli kolme lapse isa ja Eesti ühe edukaima tehnoloogiaettevõtte rajaja aastaid justkui enda kehas vangis. Nüüdseks suudab ta osaliselt kõndida ja rääkida. Järelravi saab ta Indoneesias asuval Bali saarel.
Urmas ja neli teist meest asutasid 2010. aastal Pipedrive'i, Eesti ettevõtte, mis arendab müügijuhtimise tarkvara. Tol ajal võeti läänemaailmas ettevõte leigelt vastu ning Urmas kolis perega Californiasse, et Ameerika investoritele lähemal olla. Samal ajal leidsid arstid tema peast kasvaja. Urmast kimbutasid aeg-ajalt kuulmis- ja tasakaaluhäired, kuid kuna alguses arvati, et kasvaja pole agressiivne, rabas ta tööd edasi.
/nginx/o/2021/10/21/14154615t1hc889.png)
«Mulle jäi illusioon, et ma suudan seda kasvajat mõjutada. Ja peaaegu unustasin ta vahepeal ära. Kuni siis oligi vist 2011. aastal, kui mul tasakaal ära läks. Ja siis ütles arst, et teie kasvaja on hakanud kiiresti kasvama,» meenutab Urmas.
Ettevõtja käis operatsioonidel nii Eestis kui neli aastat hiljem ka Ameerika Ühendriikides. Urmas valmistas pere ja kolleegid nii õiguslikult kui ka moraalselt ette halvimaks.
Los Angeleses tehtud teise operatsiooni järel tundus, et kasvaja on kontrolli alla saadud ning mees jätkas Pipedrive'i arendamist. Kui Urmas aga veebruaris 2017 koos vanema pojaga Aasiast naasis, tundis ta lennukis sõites veidrat valu. «Ärkasin üles selle peale, et pea kuidagi valutas imelikult.» Üks hetk küsis ta valuvaigistit ja rääkis pojaga, et üks külg on imelik, järgmisel hetkel kuulis juba, kuidas lennuki kapten kõlarite abil arsti otsis.
Insuldi saanud eestlane toimetati alguses Helsingi haiglasse ja nädal hiljem PERHi intensiivravi osakonda. «Ma ei saanud eriti hästi aru, kes ma olen ja kus ma olen. Mingil hetkel hakkasin taustal olevat inimkõne eristama. Ja siis kuulsin, kuidas kaks õde omavahel rääkisid, et kui see tüüp nädal aega vastu peab, siis ta jääb elama. Aga ma ei usu, et ta vastu peab,» meenutab Urmas. Ta arvab, et paar nädalat peeti teda juurviljaks.
Kui vahetu oht oli möödas, hakkas pikk ja kurnav taastusravi. «Mul oli hetki, kus tõepoolest oleks tahtnud käega lüüa. Kuigi täna on neid põhjuseid päris palju, miks elus olla, siis mingil hetkel, kui need põhjused otsa said ja ära kulusid, siis oli küll kõige mustemal hetkel ainult mõte oma lastest see, mis elus hoidis.»
2018. aastal toimus Los Angeleses kolmas lõikus, millega suudeti arstide parima teadmise järgi kasvaja lõplikult eemaldada. Nende hinnangul on Urmas nüüd terve, ent täieliku taastumiseni on veel pikk maa minna, sest liikumine ja eneseväljendus on tal veel raskendatud. Et paranemist kiirendada, kolis mees mullu sügisel Bali saarele, soetas villa ja palkas abilised, kes teda iga päev aitavad.
«Ma olen hästi palju õppinud ette mõtlema. Et nii, mul on veepudel seal toas, sel on kork peal, see on olemas. Saad sa panna praegu kardina kinni, sest mul on siis pärast väiksem šanss seda kardinat tõmmates kuskile kukkuda. Ma olen õppinud rohkem ette mõtlema, mida ma teen, ja siis palun abi vastavalt,» räägib Urmas.
Võitlus ellujäämise nimel algas pea 15 aastat tagasi. Kümne aasta jooksul elas Urmas üle kolm operatsiooni ning kulutas väikese varanduse kõikvõimalikele ravidele. Kuna paranemine võib võtta aega aastakümneid, on ta teinud nalja vananemise üle. «Kunagi suren üllatuse kätte, et pean surema täiesti tervena,» naljatleb ta. Kui tavaliselt hakkab inimestel 50ndates energia raugema, siis Urmasel tuleb taastusraviga oskuseid ja jaksu hoopis juurde.
Tähelepanuväärne on see, et kui Urmas õppis uuesti rääkima, kõndima ja isegi sööma, müüsid eestlased Pipedrive'i enamusosaluse Ameerika investeerimisettevõttele. Pipedrive'ist sai Eesti viies ükssarvik ehk ettevõte, mille turuväärtus ületab miljardit dollarit.
Urmase kõige suurem unistus on praegu kõndimine. «Ma tahaksin minna oma lastega Antarktikasse reisile,» räägib ta. «Õnneks on mul terapeudid, kes on natuke peast hullud. Üks terapeut tahab mind panna tantsima, teine tahab panna lumelauaga sõitma. Ütlesin, et mõlemad on väga hullumeelsed mõtted, aga okei,» naljatleb Urmas.
/nginx/o/2021/10/21/14154614t1h5444.png)
Üks asi, mida insuldi tagajärgedega tegelemine talle on õpetanud, on kannatlikkus, sest miski ei tule üleöö. «Kui iga päev teha tööd, siis võib-olla tulevikus on need asjad võimalikud. Aga kui tööd mitte teha, siis kindlasti ei ole.»