Nakkushaigused on nagu mört, mis seob ökosüsteemis üht olendit teisega. Viirused on biosfääri kiskjad. Ainult nad löövad hambad sisse seestpoolt. Nende tegutsemine on niisama loomulik kui see, mida teevad öökullid hiirtega.
Kuigi koroonaviiruse “ootamatut” ilmumist püütakse siduda lekkega biorelva laborist Wuhanis, või G5 mõjudega, on ta olemas olnud enne ning temataolise haiguse esilekerkimise oht olnud kaua teada isegi eestikeelses teabes – artiklites, dokkfilmides, raamatutes.
Olendite sees ja ümber eksisteerib hiiglaslik virosfäär, mille kõrval kõigele muule jääb kääbuse roll. Kuuekümne viimase aasta jooksul on tundmatusest esile kerkinud enam kui kolmsada viiskümmend nakkushaigust ning nende ilmnemine näib kiirenevat.
HIV, SARS, ahvirõuged, kollapalavik, ebola, dengue, hanta, hendra, nipah, entsefaliit, gripp ja uus moodne katk. 78% esilekerkinud zoonoosidest on pärit metsloomadelt. Kuidas nad inimestele hüppavad?
Vastus triviaalne. 7 miljardi inimese masinate ja tehnoloogiaga võimendatud pingeline tegevus rebib ökosüsteemi tükkideks (metsaraie, raadamine, teedeehitus, kuivendamine, jõgede kanaliseerimine, tammitamine, kaevandamine, linnade laiendamine, kalavete tühjakspüük).
Kuid tsivilisatsioon raputab ökosüsteemist haigused välja. Neid segatakse ja nad hakkavad kohe külge. Hakake vikatiga heina niitma, vaadake, mis lendu tõuseb, minema jookseb.
Selle mõju hakkab kriitiliseks muutuma. Ökosüsteemis elab miljoneid teadusele tundmatuid olendeid. Need elavad mõnel loomal, bakteril, seenel, protistil või taimel ja on “lukustatud” jäika, kindlasse ökoloogilisse konteinerisse, mis piirab nende arvu ja geograafilist ulatust.