ELU25 ⟩ Kakk Valter: otsatu rahatrükk ja koleda hinnatõusu tulemine

MEID KÕIKI ON PETETUD: Nii suured kui väikesed lääneriigid on ennast lõhki laenanud. Mis tähendab seda, et lüpsta saab tavaline ja korralik hoiustaja. Ning mitte vähe. Kakk Valter, majandushuviline ja seetõttu ka rikas röövlind selgitab tänasel päeval rahaga toimuva lahti.

«Üks tont käib ringi mööda maailma...» Mäletate, kuidas üks habemik alustas sellega üht kirjutist, mis maailma päris tükiks ajaks untsu keeras? Jah, ka see habemiku valla päästetud tont käib siiani ringi ja külvab tüli, kuid praegu on meil hoopis abstraktne tont, kes ringi tuuseldab ja meie kõigi elu keerulisemaks teeb. Peene nimega on selle tondi nimi Inflatsioon. Arusaadavam oleks aga nimetus Kole Hinnatõus. Jah, kole. Ei saa aga välistada, et ühel hetkel on see juba Suur ja Kole Hinnatõus.

Katteta trükivärvine raha

Mis selle taga on? Kui hästi lihtsustatult vaadata, siis laenasid suured ja ka väiksemad lääneriigid end lihtsalt lõhki. Poliitikutel oli vaja lubada kogu aeg üha rohkem ja selleks kulus kogu aeg ka üha rohkem raha.

Selleks aga, et sellest kohest ja vahetut õnnetust ei tekiks, hakati lõhkilaenamisest tekkinud auku ühel hetkel lappima rahatrükiga.

Sellele ei olnud aega kellelgi mõelda, et laenu saab võtta seni, kuni selle laenu teenindamisega hakkama saadakse. Kui ei saada, ongi käes lõhkine olukord. Selleks aga, et sellest kohest ja vahetut õnnetust ei tekiks, hakati lõhkilaenamisest tekkinud auku ühel hetkel lappima rahatrükiga.

Kui esialgu paistis, et seda tehakse natukene ja seni, kuni olukord veidi paraneb, siis ühel hetkel selgus, et ega see olukord tegelikult paranema ei kipu. Nimelt kogu lõhkilaenamisega kaasnenud pidu ja lühiajalistele lahendustele orienteeritud majanduspoliitika kahjustas korralikult majanduste struktuuri nii, et need majandused enam oma jõuga liiga hästi kasvada ja lõhkisest olukorrast välja tulla ei suutnud.

Seega on tulnud rahatrükki ka jätkata, sest peo ajal tekkisid püsikulud, mille kinnikeeramine tooks kiirelt palju jama. Aeg-ajalt muidugi öeldakse, et ükskord algab aega, kus seda rahatrükki enam vaja ei ole ning «liigne» raha korjatakse väljalt suisa kokkugi. Kõik need ütlemised on hästi toredad, sest sellega ei kaasne kunagi päris usutavat selgitust, kuidas need omadega haiged majandused äkitselt hakkavad korraliku vungiga tööle, et enam pidevalt aukude lappimist trükivärvise rahaga vaja ei ole.

Kes saavad pügada?

Rahatrükk on kasulik ennekõike neile, kes sellele värskelt trükitud rahale ligi pääsevad. Esimene võitja on valitsus ning erasektoris need sektorid, kus varadel on väga tähtis koht. Näiteks tööstus.

Kui aga rahatrükk toob inflatsiooni, siis kaotajateks on säästjad. Peamiselt keskklass ja need, kes pole ka veel keskklass. Seega rahatrükk ja inflatsioon teevad enim liiga neile, kes on kõige nõrgemad ja neile, kes on kõige tublimad säästjad.

Laenaja tänab inflatsiooni kui hingeõnnistust ning loodab, et mida suurem see on, seda parem. Kui te aga olete ausate säästjate poolel, saate te pügada.

Rahatrükk loob olukorra, kus «rikkus» tõstetakse ümber säästjatelt laenajatele. Kui võtta lihtne näide, siis säästja saab praegu oma hoiuselt nulli. Kohalik viimane inflatsiooninumber oli aga 5 protsenti. See tähendab seda, et lihtsalt raha hoides on see protsent, mida säästja raha hoides oma ostujõus vaadeldaval perioodil kaotab.

Kui aga keegi on võtnud laenu näiteks intressimääraga 2 protsenti, siis on reaalsus see, et laenaja maksab vaadeltaval perioodil intressi -3 protsenti. Jah, miinus kolm protsenti! Laenaja tänab inflatsiooni kui hingeõnnistust ning loodab, et mida suurem see on, seda parem. Kui te aga olete ausate säästjate poolel, saate te pügada.

Tahad korterit osta? Ei osta! Ostad mingi kubriku.

Pügatavate poolel olete te ka siis, kui te olete oma elus sellises kohas, kus teil on kinnisvara veel soetamata ja vastavad laenud võtmata. Rahatrükk ja vägisi odavaks aetud laenuressurss loomulikult tähendavad seda, et kui raha pakutakse palju ning odavalt ning kui näiteks kinnisvara pakkumine nii kiiresti järele ei tule – ega saagi tulla – siis liigub kinnisvara hind üles.

Seega, mida aeg edasi, seda väiksema ja kehvema ning viletsama asukohaga pinna te oma laenuvõimekusega saate. Samuti ajab rahatrükk üles toormete hinnad ning see tähendab juba ka seda, et kallimaks muutuvad läbi ehitusmaterjalide hindade ka ehitushinnad.

Kõik muu läheb ka kallimaks!

Hea küll – toormed ja ehitushinnad. Aga toormete hinnad mõjutavad ka sisuliselt kõiki teisi hindu.

Kõige hullem on lugu muidugi energiaga, sest meie laiuskraadil kipub olema külm. Jälle on tavaline inimene hädas, sest enda soojas hoidmine hakkab muutuma üha kallimaks.

Kuna aga energia on oluline sisend ka tuhande muu asja puhul, siis lähevad kallimaks ka need tuhat muud asja.

Aga mis siis teha?

Igasugused koolitajad võivad võtta kogu selle minu jutu siin ning öelda, et tulge minu koolitusele, makske natukene raha ja ma räägin teile, kuidas te mitte ainult ei kaitse end hinnatõusu vastu, vaid saate suisa rikkamaks.

Vaadake ajalukku. Juba keiser Nero leidis, et hõbemütide hõbedasisaldust võiks muude vähem väärt metallidega lahjendada. Valitsustel tekib alati kiusatus liiga palju laenata ja siis see laen ära lahjendada.

Selliste koolitajatega on nii nagu on – kui nad ise oskaks, siis nad ei koolitaks, vaid teeks. Kui nad oma tegevuses aga juba edukad on, siis pole neil aega ega viitsimist koolitada ja veel vähem selle eest natukene rahakest küsida.

Hea mõte on ise vaadata, mis ajaloos inflatsiooniga toimunud on.

Parim viitepunkt on ilmselt see, mis toimus Läänes 1970ndatel. Tuleb vaadata, mis vara toimis ja mis mitte? Vihjata võin ma julgelt, et rahakuhjade otsas istujad said korralikult pügada.

Kuidas see jama lõpeb?

Teate, ega need stsenaariumid toredad ei ole. On kaks võimalust. Trükitud rahamass ja selle eest ostetavale kraamile tekib ühel hetkel tasakaalupunkt kuhugi mujale, kui see on praegu ja inflatsioon peatub – või vähemalt liigub edasi aktsepteeritava aeglusega.

Näiteks 1970ndatel läks Ameerika Ühendriikidega nii, et 1970ndal aastal 1000 dollarit maksnud kauba eest tuli 1980 välja käia 2500 dollarit. Jäi dollar alles ja puha. Tasakaalupunkt lihtsalt nihkus kuhugi mujale.

Keerulisem on olukord siis, kui see tasakaalupunkt kipub liikuma «veidi liiga madalale». Siis kipub tulema rahareform. Teate, et seda ei saa ka praegu välistada, et ka seda me oma eluajal näeme. Siis öeldakse, et nüüd teeme kõik teisiti ja jätame tegemata kõik vead, mis sellise inflatsioonipahanduseni viis. Ja teate – esialgu ilmselt nii ongi. Pikemas perspektiivis võib aga täpselt sama moodi lappama minna kui seekord.

Vaadake ajalukku. Juba keiser Nero leidis, et hõbemütide hõbedasisaldust võiks muude vähem väärt metallidega lahjendada. Valitsustel tekib alati kiusatus liiga palju laenata ja siis see laen ära lahjendada.

Jääge rikkaks!