Igasugused koolitajad võivad võtta kogu selle minu jutu siin ning öelda, et tulge minu koolitusele, makske natukene raha ja ma räägin teile, kuidas te mitte ainult ei kaitse end hinnatõusu vastu, vaid saate suisa rikkamaks.
Vaadake ajalukku. Juba keiser Nero leidis, et hõbemütide hõbedasisaldust võiks muude vähem väärt metallidega lahjendada. Valitsustel tekib alati kiusatus liiga palju laenata ja siis see laen ära lahjendada.
Selliste koolitajatega on nii nagu on – kui nad ise oskaks, siis nad ei koolitaks, vaid teeks. Kui nad oma tegevuses aga juba edukad on, siis pole neil aega ega viitsimist koolitada ja veel vähem selle eest natukene rahakest küsida.
Hea mõte on ise vaadata, mis ajaloos inflatsiooniga toimunud on.
Parim viitepunkt on ilmselt see, mis toimus Läänes 1970ndatel. Tuleb vaadata, mis vara toimis ja mis mitte? Vihjata võin ma julgelt, et rahakuhjade otsas istujad said korralikult pügada.
Teate, ega need stsenaariumid toredad ei ole. On kaks võimalust. Trükitud rahamass ja selle eest ostetavale kraamile tekib ühel hetkel tasakaalupunkt kuhugi mujale, kui see on praegu ja inflatsioon peatub – või vähemalt liigub edasi aktsepteeritava aeglusega.
Näiteks 1970ndatel läks Ameerika Ühendriikidega nii, et 1970ndal aastal 1000 dollarit maksnud kauba eest tuli 1980 välja käia 2500 dollarit. Jäi dollar alles ja puha. Tasakaalupunkt lihtsalt nihkus kuhugi mujale.
Keerulisem on olukord siis, kui see tasakaalupunkt kipub liikuma «veidi liiga madalale». Siis kipub tulema rahareform. Teate, et seda ei saa ka praegu välistada, et ka seda me oma eluajal näeme. Siis öeldakse, et nüüd teeme kõik teisiti ja jätame tegemata kõik vead, mis sellise inflatsioonipahanduseni viis. Ja teate – esialgu ilmselt nii ongi. Pikemas perspektiivis võib aga täpselt sama moodi lappama minna kui seekord.
Vaadake ajalukku. Juba keiser Nero leidis, et hõbemütide hõbedasisaldust võiks muude vähem väärt metallidega lahjendada. Valitsustel tekib alati kiusatus liiga palju laenata ja siis see laen ära lahjendada.