ELU25 ⟩ Paavo Saari: pea kogu maailma reaktsioon koroonale on sarnane paanikahäirele.

Enamike riikide valitsuste reaktsioon koroonale on väga sarnane paanikale. Valitsused hakkasid ühel hetkel käituma nii, nagu kõikide elu oleks ohus. Meedia ja sotsiaalmeedia võimendasid katastroofisõnumeid, hirmunud rahvas nõudis piiranguid ja valitsus täitiski tellimust.

Paanika ennastvõimendav nõiaring ajab hirmu silmi suuremaks ja nii leitakse üha uusi ohusignaale („uued tüved võivad olla palju ohtlikumad!“ „Keegi nakatus uuesti!“ „haiglasüsteem kukub kohe kokku“ jpmt). Koroonanakajastus ametnike ja ajakirjanike poolt on kaugel tasakaalustatud infojagamisest meid ähvardavate riskide kohta. Kujutage võrdluseks ette, kui politseijuhid ja liikluskorraldajad räägiksid nii: “Niikaua, kui liiklussurmad pole täielikult kontrolli alla saadud, peame kõik loobuma autode kasutamisest. Kuni kasvõi ühe inimese elu on ohus, ei ole autode kasutamine lubatud, välja arvatud operatiivautode vältimatud sõidud.” Tundub absurdne? Tõsi. Aga risk koroonasse surra on enamuse inimeste (st kõigi alla 65-aastaste) jaoks just niisama suur, kui igapäevase autokasutaja risk autoõnnetuses surma saada. Risk on olemas, aga piisavalt väike, et seda teades ikkagi autoga sõitmise eeliseid kasutada.

Aga risk koroonasse surra on enamuse inimeste (st kõigi alla 65-aastaste) jaoks just niisama suur, kui igapäevase autokasutaja risk autoõnnetuses surma saada.

Kuidas me siis siia jõudsime, kui kõik õiged lahendused (et tuleb isoleerida haigeid, pöörata suurt tähelepanu hügieenile, aga mitte sulgeda koole ja muud elu) olid juba enne teada ja paljude riikide pandeemiastrateegiates kirja pandud?

Peamiseks paanikakülvajaks on Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), mille juht vallandas hirmujutu covid-19 erilisest letaalsusest läinud aasta märtsis. See lükati asjatundjate poolt küll kohe ümber, aga elab oma elu siiani edasi (vt Arro, Alas, Hudson, 2021). Ühiskondade sulgemise idee tuleb loomulikult totalitaarsest Hiinast. WHO delegatsiooni raport pärast Hiina-külastust oli täis ohjeldamatut kiitust “Hiina rahva kangelaslikkusele”, ilma mingite tõsiseltvõetavate argumentideta soovitati kõigil teistel Hiina eeskujul ühiskonnad täielikult sulgeda.

Vabas maailmas ennekuulmatu sulgemise võttis kõigepealt ette Itaalia. Selle peale rõõmustas Suurbritannia valitsuse peanõunik Neil Ferguson väga: “me ei uskunud et totalitaarse Hiina lahendus oleks demokraatlikes riikides võimalik, aga Itaaalia tegi selle ära! Siis mõistsin, et meie võime samamoodi teha”. Loomulikult soovitas covidi-professor ühiskonna täielikku sulgemist, sealhulgas keeldu parkides viibida ja oma kallimatega kokku saada, kui te nendega just koos ei ela. Selle absurdse, tsölibaadi-reeglina tuntud korralduse rikkumise pärast jäi ta lõpuks ise oma kohast ilma.

Pealegi pole vanematelt inimestelt küsitud, kas nende eelistus on elada pikemalt, aga isolatsioonis ja ilma oma lähedastega kohtumata.

Peatselt olid suletud peaaegu kõik riigid maailmas. Oli siiski erandeid, nagu meie naaber Rootsi ja mõned USA osariigid. Piiranguid kehtestati tagajärgede hinda küsimata, sest “inimelud on ju hindamatud”. See on võimas väide, millega ei saa vaielda, aga tuleb siiski tähele panna, et koroonaga surnud patsientide mediaanvanus on kõikjal maailmas kohalikust oodatavast elueast kõrgem. Niisiis surevad peamiselt need inimesed, kes sureksid sellel talvel tõenäoliselt niikuinii. Iga inimese surm on lähedastele traagiline, aga seda, et vanad inimesed lõpuks ära surevad ei suuda vältida ka kõige karmimad sulgemismeetmed. Pealegi pole vanematelt inimestelt küsitud, kas nende eelistus on elada pikemalt, aga isolatsioonis ja ilma oma lähedastega kohtumata.

Ühiskonna sulgemine võimatu eesmärgi nimel „viirus kontrolli alla saada“ ei anna kuigi häid tulemusi. Viirus ei hooli sulgemismeetmetest ja elab oma elu nendest sõltumata edasi, nagu suurandmed näitavad: karmide sulgemismeetmetega riikides pole olukord parem nendest, kus piiranguid praktiliselt üldse ei olnud. Viirus jääb meiega, aga on siiski igal taastulekul järjest vähem ohtlik, sest üha enam inimesi on juba saanud immuunsuse vaktsineerimisest või veel parema vastupanu läbipõdemisest. Ta tuleb koos kooliaasta algusega, nagu teisedki viirused ja taandub hiliskevadel. Kindlasti näeme veel enne järgmist suve mitut viiruselainet. Ja kui valitsus laine harjal uusi piiranguid rakendab, näeme sedagi, kuidas loogika „pärast seda, järelikult selle pärast“ lubab neil endale uhkelt õlale patsutada saavutuste eest viiruse seljatamisel ja meile näpuotsaga vabadusi tagasi anda, unustades, et vabadus ei kuulu neile, nagu pole nende oma ka riigieelarve, mida paisutades nad meid kõiki (väheste eranditega) koroona ajal oluliselt vaesemaks tegid.

Viirus muutub pandeemiast endeemiliseks haiguseks seda kiiremini, mida rohkem lastakse loomulikul immuunsusel rahulikult tekkida, eelkõige nende hulgas (lapsed ja noored), keda haiguse raske kulg peaaegu üldse ei ohusta.

Riikide paanika on kallis ja kahjulik, rakendatud abinõud toovad rohkem kahju kui kasu, nagu on näidanud oma artiklites Risto Rossar, Villu Zirnask ja Kaarel Ots (Rossar, 2021, Zirnask, 2021, Ots, 2021). Pankrotistunud ettevõtted, kaotatud töökohad, viletsusse paisatud pered – seda ei suuda mõista need, , kes otsuseid teevad ilma, et nende enda “nahk oleks mängus” (skin in the game). Üldine meeleheide ja sotsiaalne isolatsioon suurendab enesetappude ja narkosurmade arvu - need kaks ületavad mitmetel hinnangutel piirangutega säästetud elude arvu. Võib olla kõige drastilisem näide on India, kus ühiskonna sulgemise tõttu suri tuhandeid inimesi sõna otseses mõttes nälga ja kurnatusse, kui nad püüdsid jalgsi oma töötamiskohast suurlinnades jõuda tuhande kilomeetri kaugusel asuvasse kodukülla - ühistransport ju ei käinud… Laste akadeemilist mahajäämust distantsõppe aastal on hinnatud kuni aastapikkuseks, aga kui suur on nende sotsiaalsele ja emotsionaalsele arengule antud hoop, on hoopis raskem mõõta. On teada, et laste ja noorte hulgas on enesetapumõtete esinemissagedus mitmekordselt kasvanud.

Viirus muutub pandeemiast endeemiliseks haiguseks seda kiiremini, mida rohkem lastakse loomulikul immuunsusel rahulikult tekkida, eelkõige nende hulgas (lapsed ja noored), keda haiguse raske kulg peaaegu üldse ei ohusta. Rootsis, kus lasteaiad-koolid on kogu pandeemia-aja jooksul olnud kontaktõppel, ei surnud covidi kätte mitte ühtki last. Covid-19ne IFR (nakatumisssuremuse suhtarv) on globaalselt gripiga enamvähem sama (0,15% vs 0,1%, Ioannidis, 2021). Tõsi, kuna covid eelistab vanu inimesi, on suremus arenenud riikides, kus inimesed kauem elavad, suurem: Eestis väidetavalt 0,3% (Lutsar 2021).

Lõpuks jõutakse ka peamise järelduseni, et midagi paremat vanadest headest abinõudest, nagu käte pesemine, haigete isoleerimine, ruumide õhutamine ja mõistliku distantsi hoidmine, tegelikult polegi.

Ükskord hakatakse ka faktidele ausalt silma vaatama. Ühel päeval uurib ka keegi meie ametnikest ja valitsusest süvenenult Rootsi kogemust selmet pealiskaudselt öelda „oli neilgi probleeme“. Avatud silmadega andmeid vaadates on võimatu mitte näha, et tegelikult tegid just nemad õigesti, kui nad kogu maailma sajatustest ja hurjutamisest hoolimata jäid truuks seisukohtadele, mida enamik riike oma pandeemiastsenaariumides oli aastakümneid ette näinud, kuni neist Hiina eeskujul ja WHO üleskutsel paanikahoos loobuti. Kunagi saadakse aru sellestki, et kui järjest kasvav hulk (praegu kolmandik) positiivse testi andnutest on vaktsineeritud, ei ole mingit põhjendust jätkata kellegi diskrimineerimist vaktsineerimistõendi alusel. Lõpuks saadakse aru, et sund ja surve tekitavad pigem trotsi ja vastuseisu, olgu tegemist siis maskide või vaktsiinidega. Lõpuks jõutakse ka peamise järelduseni, et midagi paremat vanadest headest abinõudest, nagu käte pesemine, haigete isoleerimine, ruumide õhutamine ja mõistliku distantsi hoidmine, tegelikult polegi.

Kui kaugel on see lõpp, sõltub meie valitsejate tarkusest. Kui seda õigeaegselt napib, jääb võimalus kodanikuallumatuseks, mis juba praegu hiilivalt kohal on.

Viited:

L u t s a r, Irja 2021. Arvamusi ja eksiarvamusi koroonast ja koroonaviirusest. — Akadeemia, nr 9, lk 1557–1569

A r r o, Tõnis, Annar A l a s, H u d s o n, Nick 2021. “Koroonast emotsioonideta.” — Akadeemia, nr 9, lk 1537–1556

Ioannidis, John P. A. “Reconciling estimates of global spread and infection fatality rates of COVID-19: An overview of systematic evaluations”. — European Journal of Clinical Investigation, 2021, Vol. 51, No. 5: e13554; doi: 10.1111/eci.13554.

Rossar, Risto, 2021: Covid-19 piirangud lähevad igale tööl käivale eest- lasele maksma 8500 eurot aastas”. — Eesti Päevaleht/Delfi, 04.04.2021.

Ots, Kaarel, 2021 Hirmul on suured silmad. Edasi Eksklusiiv, Päevakommentaar 21.04.2021.

Zirnask, Villu, 2021, Aitab poolikust teadusest (25.03.2021) ja paljud teised artiklid Eesti Päevalehes.