ELU25 ⟩ Urmas Sõõrumaa: viime Tallinnas autod maa alla!

VEND, KES TAHAB AUTOD MAA ALLA AJADA: Urmas Sõõrumaa on tüüp, kes alustas oma äri taksojuhi, kapsa- ning kartulimüüjana, liikus edasi turvaärisse ning lõpuks kinnisvarasse. Urmas on üles ehitanud Rotermanni kvartali, ehitab Patarei merekindluse kompleksi ning on tuntud ka kui kultuuritoetaja. Juku-Kalle Raid meelitas Urmase Kuku klubisse vanade mälestuste ja tulevikuvisioonidega mängima.

Urmas Sõõrumaa, keda enamasti Sõõrukaks kutsutakse, ütleb, et tahab tagasi anda kümnise kohale, kus tema ärid on õitsenud. Siin peab ta silmas Tallinna linna. Täiesti vabast tahtest ja «oma kulu ja kirjadega» – nagu rääkis Oskar Luts – üritab Sõõrukas linnast töötavat tervikut moodustada. Inimesed maa peale, autod maa alla, arvab Sõõrukas linna tulevikku silmas pidades.

Juku-Kalle Raid (JKR): Sa oled südameasjaks võtnud linnaruumi kujundamise ja muutmise. Räägiks kõigepealt sellest, kas sul oli juba lapsepõlves kombeks nõukogude legodega mängida? Näiteks, mina küll kleepisin paberist Vabaõhumuuseumi kokku. Et oma unistuste ruumi teha.

Urmas Sõõrumaa (US): Minu lapsepõlv möödus ikkagi nii padumaakohas, et ma ei mäletagi, millal ma oma esimesed legod sain. Mingid puidust asjad olid küll. Aga pigem ikka igasugustest metsast saadud asjadest ehitasin, puupulgad ja ise meisterdatud vidinad. Ja Vabaõhumuuseumist ma kuulsin ilmselt alles siis, kui tulin linna kooli ja olin umbes 15-aastane.

JKR: Aga – kus su lapsepõlv täpselt möödus? Kuidas me seda kirjeldame?

US: Pihali külas, mis kunagi oli Pühali küla ja Vene ajal muutus Pihaliks – Hageri kirikumõisa territooriumil. Kus on vähemalt teadaolevalt 11 põlvkonda minu esivanemaid tööd rüganud ja teeninud, mõni neist isegi õndsaks kuulutatud. Hageri kirikumõisas oli baltimaade esimene kunstikool, seal on Kreutzwald leeris käinud, aga kooli üks rajamise initsiaatoritest oli väidetavalt Gustav Adolf Hippius – baltisaksa maalikunstnik, kelle mõned maalid on sattunud ka minu galeriisse. (Sõõrukas näitab arvutist maale ja ka Hippiuse pilti ning siis enda pilti, kus ta on Hippiuseks kostümeeritud.)

JKR: (Uudishimulikult.) Kes kostüümikunstnik oli?

US: Selles kirikumõisas, kus Hippius askeldas, elas minu kuuenda põlve vanaema Anno, kes sünnitas vallaslapse, kelle nimi oli Prits ehk Frits. Kuna need noored tüdrukud talle meeldisid, ta neid maalis, siis... on väga suur tõenäosus, et seal on tugev side olemas. Mina pooldan sellist elule lähenemist, et mitte midagi juhuslikku siin maailmas ei ole.

JKR: Sa sattusid linna ja alguses läks su elu kindlasti hoopis teist rada.

US: Jah, eks ta on läinud teist rada. Aga nagu enamal juhul ikka, siis tirib ju sinna juurte juurde tagasi. Aga kui tulin linna, õppisin Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikumis. Siis edasi vene sõjavägi, sport. Tartu ülikool, õigusteaduskond. Hullumoodi tööd. Spordiga olen ise tegelenud ja spordiorganisatsioone juhtinud ja toetanud – kogu oma teadliku elu. Ja nii ma siis olen.

JKR: Mis bisnesi sa kõigepealt üldse püsti panid? Me teame ju erinevaid võimalusi, kuskil seal 1980ndate keskel, mil hakkas see koperatiivindus.

US: Eks ma siis – noore mehena – kasvatasin kapsaid ja sõitsin taksot ja kõike muud sellist. Aga päris süsteemne äri hakkas pihta sellest, et ma iseseisvumise märkide ilmnemisel toimetasin tolleaegses eriteenistuses. Ehk – Toompea lossi valve ja selle külaliste valve. Paljud välisorganisatsioonide esindajad elasid alguses Palace'i hotellis ja hakkasid kohe otsima, kuhu oma elu ja ametiruume teha. Ma pöördusin tolleaegse Valvekoondise poole, et selline soov. Vastuseks sain, et andke meile eelarve, raha, kuus kuud aega ja siis me lahendame asja ära. Mina mõtlesin, et kuidas ma lähen ütlema Ameerika suursaadikule, et kuue kuu pärast. Ma ei saa öelda. Ma sain aru tema silmist, et ta tahab homme. Ja siis ma hakkasingi ise tegema. Ameerika saatkond oli üks minu esimesi kliente – ja on tänapäevani minu loodud turvafirma valve all. Selle Palace'i hotelli valve korraldamise aegu registreerisin oma esimese firma. Mul polnud tegelikult õrna aimugi, mida ma registreerin, mismoodi see aktsiaselts üldse välja näeb. On ta söödav või joodav? Aga hüppasin ikkagi vette. Loomulikult töötasin lisaks Toompeal ja tegin oma eraasju: sõitsin taksot, müüsin hapukapsaid ja kartuleid. Ja üldse kõike, mis põld sügisel pakkus.

JKR: Ma just mõtlesin, et ega sa Viru hotelli ümber sekeldanud nagu paljud teised hilisemalt kõva karjääri teinud tegelased.

US: Ei, ma olin järgmine tase – edasimüüja. Kusjuures tänaseni ei suuda täpselt meenutada, kuidas need teksapüksid kilekotid, nätsupakid ja muu defitsiitne mant mu kätte sattusid, kuid see kõik oli pisut ennem. Palace'i hotelli aegadel lubati kõik hotellitöötajad puhkuse arvelt suvel Soome tööle. Läksid Soome ja teenisid seal oma teise aastapalga. Aga minu palgatud turvameeste kohta öeldi, et neile see ei kehti. Ja et mitte häbisse jääda, orgunnisin ise oma sidemete kaudu neile töö. Läksin ise ka.

JKR: Mis sidemed sul seal toona olid? Me räägime 1980ndate lõpust.

US: See oli ülimalt kirev seltskond, Carl Danhammeritest ja igasugustest muudest. Soomes – kes remontis autosid, kes värvis maju. Ise panin samuti 15–16 tundi päevas, 25 marka tunnis. Ja sain suure hunniku markasid peo peale. See oli ju raju raha. Ja siis mõtlesin, et Urmas, nüüd lähed koju, võtad seal ka ühe kindla asja, teed 15–16 tundi päevas ja ei mingeid muid töid. See oli siis turvafirma ehitamine. Minu turvafirma pani kinni vähemalt 70 protsenti Eesti turust, 50 protsenti Läti, 50 protsenti Leedu omast. Ja ma olen kahe Venemaa suurima turvafirma ülesehitamise juures olnud. Tänaseks olen neist muidugi ammu ilma. Kui soovid täitusid, siis 1000 protsenti. Ikka tasub kõiksusele oma soove südamest öelda.

JKR: Eestis oli siis aeg, kus panid jõujooni paika kõik erinevad allilma grupeeringud. See oli väga ohtlik ja keeruline epohh.

US: Kurikaelade hiilgeaegadel omasid praktiliselt kõik Venemaa suuremad ja tõsisemad grupeeringud siin esindusi. Täpselt sellel ajal kasvas minu turvafirma kõige kiiremini ja pani oma positsioonid paika. Sellist eraturvafima kasvu ei ole kaugeltki olnud ühelgi endisel sotsmaal.

JKR: Kõik ei tahtnud pidevalt katust maksta mingitele suvalistele tüüpidele. Eks nad maksid siis sulle.

US: Mulle maksti ka muidugi. See ei olnud katuseraha, see oli valve eest. Seal sai üsna kiiresti selgeks tehtud, et siit läheb meie piir, siin on varavalve ja isikukaitse. See on meie rida. Maksud, prostitutsioon, narkots, see on teie rida. Meie ei puutu teid, teie ei puutu meid, siit läheb piir. Kes üle piiri astub, ise teab. Ja see pidas paika.

JKR: Ikkagi väga riskantne.

US: Kui sa oled pidevalt riski keskel, ei pane enam tähele. Kui täna oled Afganistanis, oled sõja keskel, harjud ära. Tagantjärgi muidugi vaatan, et eks ta oli.

JKR: (Uskumatult.) Kas turvafirma maksis tõesti nii palju, et said ära osta kogu kvartali, tulevase kesklinna põhimõtteliselt?

US: (Kindlusega.) Muidugi. 40–50 miljonit euri oli selle turvafirma väärtus. (Meenutades.) Mäletan, kuidas käisin Püssi puitplaatide tehases tol ajal ja vaatasin, kuidas suured masinad röökides puid ampsasid. Sellised kuuemeetrised palgid läksid siuhti sealt läbi. Küsisin, palju teie käive on? Ütlesid mingi 700 miljonit krooni. Minul oli tol ajal 1,2 miljardit. Ma mõtlesin, et saan aru, mille eest neile makstakse, aga mille eest mulle 1,2 miljardit? Tegelikult lihtsalt selle sooja ja kindla tunde eest. Mida see turvateenus ju tegelikult on? Õhumüük, kindluse ja usalduse müük. Jah, ma sain päris kopsaka summa ja ma sain seda raha investeerida ka kinnisvarasse.

Ja kui minna suuremasse plaani, siis minu põhimõte on, et koht, kust sa oled oma energia saanud, peab sinna ka tagasi andma. Oma kümnise. Kui Tallinnas on minu kinnisvaraõnnestumised, siis ma tunnen vajadust Tallinna linnale tagasi anda. Siin on hulga töögruppide tehtud tööd, kuidas Tallinna planeeringut tegelikult lahendada, kuidas avada Tallinn merele. Kuidas viia autoderägastik maa alla. Kuidas teha nii nagu on teinud paljud arenenud linnad – ja ma olen teinud seda kõike oma raha eest, omal algatusel, pannud arhitektide grupi kokku ja proovinud seda igal pool presenteerida.

Tallinna linn on lipsukujuline. Kõik teavad seda. Ja sellest keskkohast läheb läbi 150–180 tuhat autot ööpäevas. Neist 70 protsenti ja rohkem liigub lihtsalt läbi, neil ei ole tegelikult kesklinna asja. Minu seisukoht on, et me peaks tegema Tallinna kaks tunnelit. Üks, mis läheb Liivalaia alt läbi, ja teine, mis läheb Ahtri tänava alt läbi. Ja viia vähemalt 50 protsenti maa peal olevatest autodest maa alla ära. Ja see suur õnnetus ja õnn, Tallinna sadam. Iga suur laev toob 500–700 autot, need liiguvad meie nina all kõige magusama koha pealt läbi, kus tegelikult peaks olema park, kus peaks jalutama ja lapsevankriga kärutama. Seal liiguvad suured rekad.

JKR: Iga päev keeravad rekad kesklinnas pikkade rivide kaupa laevast välja.

US: Ja siis vaatame, millised on teed. Siin on anekdoot, kuidas sakslased küsivad, et miks te neid teid nii lainetavana teete, nii läheb ju rohkem materjali, tehke siledad. Tulin äsja tagasi Jaapanist ja nägin, kuidas nad oskavad 100 aastat ette vaadata. Miks ma olin ka omal ajal Reidi tee vastu – sellisel kujul? Reidi tee on ainult üks jupp ja ma ei näe tervikut.

JKR: (Pistab vahele.) See viib Kalamajja ja siis on kogu laulupidu.

US: Jah, Kalamajja. On sul vaja siis Kalamajja kolmes reas sõita? Teine asi on see, et tegelikult Kadrioru park ja mereäär oleks pidanud kokku kasvama – autod mingu maa alla. Meil on nati nagu nõukaaegne mentaliteet – et me viiks pigem inimesed maa alla kui autod.

Ma proovin külvata seda pilti, et teeme kaks läbivat tunnelit, viime autod maa alt läbi, sadamast tulles lähevad samuti ja siis me võime teha ühe korraliku kergliiklustee mööda Narva ja Pärnu maanteed. Ühe ka Liivalaiast, ühe autode sõiduraja arvelt. Julmalt.

Mul on ka lahendus sellele, kuidas maa alla viia. Teeme kesklinna läbimise maksuliseks, samade hindadega kui Stockholm, tasulise parkimisega Stockholmi hindadega oleme juba ammu harjunud. See teeb igale autole paarkümmend euri kuus, mis on kolmandik paaki bensiini. Tallinna linn saaks sealt 25–30 miljonit. Ja selle raha eest võid 500 miljoni eest rajada kergliiklusteid, tunneleid ja promenaade. Ja promenaadi, kus Mere pst pikendus läheb otse mere äärde – et sa näed ka, kuhu lähed. Ma loodan, et kuskil tuleb mõistus koju ja linnahalli ei hakata sellisena korda tegema meie kõigi ühise raha eest.

JKR: Meil kiputakse täna Tallinnas pigem mereäärt kinni ehitama.

US: Sellel kõigel on ju üks põhjus: meie poliitikud elavnevad eriti enne valimisi, vaid lühikest aega silmas pidades. Vaata, kui palju on saanud linnahalli peale lubadusi anda! Mingi «pakasuhha» lepinguid on sõlmitud sinna viis valimisaega vähemalt. Ühe korra, kui te veel mäletate, tahtis Tallinn kinkida 150 miljoni krooni eest linnahalli Sõõrumaale. (Naerab.) Kujutage pilti, täna ei taha keegi, isegi kui peale makstakse!

JKR: Sina oled tegelenud ka Patarei vanglaga, mis on 19. sajandi keskel küll merekindluseks ehitatud. Sellega ei osatud aastakümneid midagi teha. Sul on midagi nüüd tekkimas, ka muuseum jääb alles. Ja sa käisid sealt kurje vaime välja ajamas!

US: Juba 17. sajandil rajati sinna muldkindlus, mis pakkus tallinlastele kaitset ja turvatunnet. Seda ostes andsin endale täiega aru, et tegemist on väga keerulise ja mitmetahulise energeetilise objektiga. Niisama Exceli tabeliga sinna vehkima pole mõtet minna. Sealsed kannatused saavad oma rahu ja sellest tekib koht, kus saavad alguse uued unistused.

JKR: Kui tuleb õigeusu preester Aivar Sarap ja vehib seal viirukipanniga ringi, kas siis saame minevikust lahti?

US: Me ei peagi minevikust lahti saama, küsimus on: mis sellega teha? Nagu me enne rääkisin, et Tallinna linnas peaks minema vähemalt 50 protsenti autosid maa alla. Ega neid ära ei saa kaotada. Nad tuleb kuhugi suunata ehk transformeerida. Selle energiaga on seal täpselt samamoodi. Et kui mingi energia on olemas, on ta tugevam või nõrgem, halb või hea. Tegelikult energiat ära kaotada ei saa, seda saab transformeerida. Ehk see ongi nagu pendel, mis käib ühest äärest teise ja tagasi. Ma arvan, et ma saan aru, millega me tegeleme ja võtame seda täie vastutustundega. Ja ma arvan, et kui te täna sinna lähete, tunnistavad kõik, et olukord on paremaks läinud. Meil on kolmeaastane programm – tegeleda kõikide nende kannatuste ja hingedega, nende mäletamistega. Neid ei saa ära kaotada, neid saab mäletada ja mõnes mõttes nemad vajavad meie abi ja meie nende abi.

Võtame kasvõi inimese, kui kellegi on energiat või kuraasi palju, siis mulle meeldib temaga suhelda. Energia saad kuhugi kanaliseerida. Aga seda, kes on loid, võid jalaga tagumikku taguda, sealt ei tule niikuinii midagi.

Eks Patareist saab natuke minulik multifunktsionaalne koht, kus töötada ja elada. Nii õhtul tegutseda kui ka päeval. Olen mõelnud ka hotelliplaanidele, aga mitte nii jõuliselt. Las saab inimestele selliseks unistamiste ja lootuse täitumise kohaks. Kuna ma panen need hoovid ülevalt läbipaistva katusega kinni, siis on sul seal näiteks oma kabinet ja koht, aga enamust sinu elust käib seal hoovis, kus on teised sinusugused, kellega sul on mõnus mõtteid vahetada jne. See kõik teha hästi roheliseks ja looduskeskseks.

JKR: Urmas, kas sa mäletad, kuna sa esimest korda hakkasid tõsiselt mõtlema, mis asi on energia liikumine? Kust tuleb, kuhu läheb. Seda muuseas kutsutakse ka esoteerikaks.

US: Ma ei oska täpselt öelda, minu põhiline spordiala oli karatee. Tolleaegsed treenerid ikkagi pidasid sellest filosoofilisest poolest ka lugu, mitte ei olnud ainult võistlus. Tihtipeale sul ei ole vaja purustada, on vaja torgata nõrga koha peale ja põmm! – enam see käsi või jalg ei liigu. Ma arvan, et sealt tulid esimesed taipamised. Järgmisena oli minu õpetaja tuntud arhitekt ja geobioloog Rein Veeber. Temalt olen hästi palju õppinud ja siis igasugused muud rännakud ja kogemused. Eks igaühel tekib varem või hiljem küsimus, miks asjad on just nii – ja miks ja kes mina üldse olen. Näiteks, kui inimeselt on jalg ära võetud ja see valutab ja sügeleb edasi – ma küsin, mis asi see valutab?

JKR: see on fantoomvalu.

US: Pane ükskõik mis nimi. Aga valutab energiakeha. Aga kui võtta kogu sinu keha ära? Arvad, et energiakeha kaob või? Ei kao. Nüüd on küsimus, mis sellega saab. Kas sa saad sügada või kellelegi ennast väljendada? Kui sul on suu peas olemas, siis saad kellelegi öelda ja keegi siis posib või midagi teeb. Aga kui sul tervet keha ei ole? Mis sellisel puhul aitab? Aitab see, et aktsepteeri juba varem kõike seda, mis on ja ära mõista kohut. Kui seda enamuse aega oma elust harjutad, siis tuleb ka vajalikul hetkel välja. Edasi loe Tiibeti suremise kunstist.

JKR: Sinu arusaamiste järgi on lääne maailm liiga pragmaatiline. Enam-vähem teame ka, kust selline mõtteviis sisse sõitis. Puhas teaduseusk. Räägime 18.–19. sajandist. Kas sa tahad seda öelda, et me usume liialt vaid käegakatsutavaid asju?

US: Paljud sellised asjad, mida kiputakse «uhhuu» alla liigitama, on ju ka teaduslikult tõestatud. Aga inimesed on niikuinii erinevad. Tarmo Urb vist ütles, et sa võid võtta 100 inimest ja anda neile kuu aega ühtemoodi sööki, aga nad kõik keeravad pärast peldikus erineva sita kokku. Mitte keegi ei suuda sellest aru saada, et kuidas see täpselt nii on, mis asi meid veel mõjutab. Ma usun, et see energeetikamaailm on hästi võimas. Ja ma usun ka seda, et inimene kasutab väga väikest osa oma ajumahust. Kui me oskaks sellest 5 protsendi asemel 50 protsenti tööle panna, kujutage ette. Aju on meie kõige suurem pidur ja ta on ka kõige suurem võimalus. Inimese keha on nagu loomal ja saab paljudest asjadest aru. Aga inimesel hakkab aju tööle kohe ja mõtleb, et see ei ole võimalik.

JKR: See, mida sa ei näe, ei tähenda seda, et seda pole olemas?

US: Kõik ei pea kaugeltki mõtlema nagu mina. Või sina. Osad on täiesti teistsugused ja sellepärast ongi loodus nii imeline, et seal on nii imelisi erinevaid asju. Hädad hakkavad sellest, et me tahame teisi oma pildi järgi õnnelikuks teha, mõni tahab tervet maailma. Ma ei kujuta ette, millist energeetilist vastutust kannavad need, kes Afganistanis selle pasa seal kokku keerasid. 20 aastat raiusid haavu sinna teise rahva hinge. Käisid seal korda loomas ja nüüd pühivad käed puhtaks. Igaüks leiab oma termini, kuidas meie «missioon on täidetud».

Kui inimene tegeleb iseendaga, kas koroona kontekstis või mõnes muus kontekstis, tuleb kõige suurem edu. Aga jamad hakkavad pihta, kui hakatakse teiste eest mõtlema ja otsustama. Või veel hullem, teise riigi eest.