ELU25 ⟩ Ahto Muld: tantsud tähtedega surnukuuri esikus

Orlando Figese raamat "Nataša tants" võiks olla iga lugemisoskust omava inimese öölaual. Tuhatoos ei pea olema.

FOTO: Juku-Kalle Raid

BALALAIKARÜTMIS MÜTTAVAD TALUMEHED OTSIVAD HINGE: KesKusi raamatukriitik Ahto Muld otsib vene hinge, kuna tema postkasti saabus hüva teose kordustrükk, kus üritatakse asjatult aru saada sellest, mis asi on «vene hing». Orlando Figes, «Nataša tants», Varrak 2021, 712 lk. Inglise keelest Virve Krimm. Teadustoimetaja David Vsevjov. Žanr: kollektiivi lolliks ajamise õpik.

Vene futuristist poeet Vladimir Majakovski kurtis üle 100 aasta tagasi oma poeesis «Kuulake», et mingi armutu lollpeade kamp kipub nimetama tähti, kellega telekas tantsitakse, aga mida samal ajal astronoomiliselt igal õhtul taevalaotusel süüdatakse, lihtsalt süljelärakateks. Aga Majakovski ise muidugi loodab samas poeesis, et igal õhtul süttiks kasvõi üksainus täht!

Poeedi nimekaim Vladimir Uljanov, poetaguses salakeeles Lenin, sallis seda joga väga hästi, sest just tema süttis igal õhtul tähena Kremlis uuesti ja säras päev läbi nõukogude Venemaa taevas, aga nendega, kes teda «süljelärakaks» pidasid, ta pikemat tantsu ei teinud. Särav kompartei täht sulges sihukese elemendi Solovetši saartele vangilaagrisse või laskis nad Tšekaal maha tappa.

«Kuulake» poeesi kandis omaloodud muusika taustal 1987. aastal ette Eesti täht Vladimir, vabandust, Peeter Volkonski koos ansambliga Rosta Aknad. Aga – nagu Majakovski oli sedastanud, enne kui endale kuuli pähe lasi: «Ma ei kannata välja seda tähetut piina!» Kogu vene kultuur on justkui pidev «Tantsud tähtedega» saade; kõik keerutavad kõigiga, igaks juhuks, ainult et stuudiost viiakse osalejad tavaliselt otse tapamajja, nagu igapäevastele kahurilihaloomadele kohane.

Orlando Figese «Nataša tantsu» pealkiri on küll otsene vihje Tolstoi «Sõjale ja rahule», kus aristokraadiplika Nataša hakkab tantsides tammuma nagu talupoeg – kraabi venelast ja välja tuleb tatarlane, ütles Napoleon –, aga jumala pärast, kuna venelastel on üldse kokku kuus eesnime, siis võib «tantsija» olla igaüks. Tavaliselt on see karu. Vene karutantsitajad panid mõmmari kuumale metallplaadile seisma, mitte ei õpetanud välja ja seal ta siis tammus, sest tema käppadel oli kuuma metallplaadi peal sitt olla. Proovi ise pliidi peal rahulikult seista ja pidada jutlust kõiksuse rahust. Kuuma metallplaadi temaatika on ülekantud tähenduses meeldinud kõikidele Venemaa valitsejatele; selle maa kultuuriloo lahutamatu osa on, kuidas valitseja jälgib alluvaid, kes hüppavad hirmuga ringi, kuna kõrvetavad muidu ennast ära. Nalja kui palju.

Raamat keskendub laias laastus veel ühele täiesti idiootsele ning väga tähtsale teemale, millest jahub kogu idanaabrite kultuur: see on nn vene hing. Mitte keegi pole sihukest asja näinud, keegi ei tea, millest jutt, aga muudkui mölisevad päevad läbi, tühjenevate viinapudelite ees, silmad punased, suust kerkimas pooleldi seeditud vobla haisu. «Vene hinge otsingud» on suurema osa sealsete kirjanike, kunstnike, muusikute, poliitikute, torumeeste, trammijuhtide, tsaaride, parteisekretäride, litside, luuletajate, õpetajate, kurjategijate, lasteaialaste, vanguvalvurite, kokkade, kelnerite ning sunnitööliste meelisteema. «Vene hing» peaks olema midagi erilist, suurt, ainukordset, ülejäänud nõmedale ning materiaalsele maailmale ülevalt vastanduvat, ainult et kus ta asetseb ja kuidas seda täpselt kirjeldada, ei oska ükski eelpoolmainitud töllidest mitte iialgi loogiliselt kirjeldada. See mula läheb alati esimese kolme minutiga rappa ning lõppeb juustekatkumisega, silmadepööritamisega ja «noh, teate ju küll!» karjumisega.

Terve kamp vene marurahvuslasi kujutab ette, et Venemaa, kus asub Moskva nime kandev suurküla ehk Kolmas Rooma, on kutsutud ja seatud päästma maailma – ja eriti läänemaailma! –, ainult et keegi ei tea, mille või kelle eest. See kõik on nagu mingi narkouimas hipi sonimine, kes on just koolibussi alla jäänud ning usub seetõttu, et nägi oma silmaga jumalat, kelleks ta peab hetk enne allajäämist vilksamisi läbi bussiakna nähtud kohkunud bussijuhi lõusta.

Liiga suur territoorium, eraomandi ning mõistuse puudumine, usk kõikvõimsasse tsaari ning ikooni imettegevasse jõusse ei anna mingit lootust, et Venemaast lähisajanditel mingi vähegi normaalne paik saaks.

Üldiselt on Vene kultuurilugu saba ja sarvedeta jauramine, äärmiselt müstiline, pikitud täis pooletoobiseid külahulle, kes oma ususekte asutavad, verejanulisi diktaatoreid, kes rahvast jumala – ehk oma – näo järgi ümber kujundavad, idiootidest kirjamehi, kes Venemaa vaieldamatusest «erilisusest» jahuvad ning miljoneid põmmpäiseid alamaid, kes kõik kogu seda värvilist ja söögikõlbmatut kraami täie innuga usuvad. Pole midagi teha, liiga suur ja haldamatu territoorium, eraomandi ning mõistuse puudumine, sajanditepikkune ajupestus, usk kõikvõimsasse tsaari ning ikooni imettegevasse jõusse ei anna mingit lootust, et Venemaast lähisajanditel mingi vähegi normaalne paik saaks – ikka kiputakse maailma «vabastama» ning kõigile naabritele oma seedimatut sitta söögi pähe taldrikusse äsama. Lõbus on see elu, kui maailmas leidub vankumatu loll, kes karutantsu teeb ning suust naljakat plära välja ajab! Jõudu tantsule surnukuuri esikus!