Eesti naise ebamaine kogemus: nägin omaenda keha seal all operatsioonilaual

Operatsioon. Illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kolmapäevases «Õhtu!» saates jagas Riina täiesti ebamaist kogemust, mille elas läbi, kui tema elu operatsioonilaual juuksekarva küljes rippus.

Riina elas enda sõnul läbi midagi erakordset. Kui ta teadvuseta keha operatsioonilaual lebas, leidis ta end järsku lae alt. Kuigi see oli 21 aastat tagasi, rääkis Riina kogu kogemusest, justkui oleks see toimunud eile, märkisid ka saatejuhid.

«Ma olin oma keha kohal, samas asendis nagu see operatsioonilaual oli,» kirjeldas ta. «Ajamäärust seal ei olnud, aeg ei olnud teemaks.»

Riinale jõudis sel hetkel kohale, et ta on justkui kahes kohas korraga. Mis toimub või edasi saab, polnud aga tema valida. Kõige hämmastavam oli see, et naine suutis iseenda ümber näha.

«Ma olin umbes poole meetri kaugusel laest,» meenutas ta. «Ma nägin enda keha seal all, arstid toimetasid selle kallal.» Riinal oli enda sõnul tunne, justkui ta oleks liblikana kookonist välja tulnud.

«Aga siis midagi juhtus, mille tagajärjel mu hing kukkus kehasse tagasi. See oli tohutu kiirusega ja väga ebameeldiv kogemus,» selgitas Riina. «Ma olin tundlik, arstide peale vihane, oleks tahtnud neid jalaga lüüa,» kirjeldas ta esimesi emotsioone teadvusele tuleku hetkest.

Korduvad narratiivid kõikjal maailmas

Surmauurija Karl Käsnapuu sõnul on läbielatu väga sarnane teiste saatusekaaslastega, kes on suutnud oma kogemusi kirjeldada. «See on üks kõige enim levinud kogemus – kehaväline,» kinnitas ta. «Ka uudishimu on tavaline, et tahaks ringi vaadata.» 

Käsnapuu plaanib sel teemal koguni doktoritöö kirjutada. Tema sõnul mõjutavad meie eeldused surmast tohutult meie otsuseid elus. Samas on teadmisi vähe ja vaid osal on religioossed narratiivid juhatuseks.

Uurija sõnul on ka mõned kindlad asjad, mida elu ja surma piiril viibinud inimesed kogevad. Esiteks, kehast eemal viibimine – seda kogevad kuni 18 protsenti neist, kes sellisesse olukorda satuvad.

Järgneb ebamaise rahu tundmine. Paljudel pole surmahirmu ega paanikat. Samuti tekib justkui tunne, et tagasi poleks vaja minna. Samas on «kehasse tagasi mineku» olukord sarnaselt Riinale paljudel valulik. Käsnapuu sõnul on üle maailma inimeste kogemused nii sarnased, et sageli kasutatakse kirjeldamisel samu sõnu.