ELU25 ⟩ EPIDEEMIA ASJUS: Pöördumine Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja avalikkuse poole

Tallinn, Toompea. Riigikogu hoone. FOTO: ERIK PROZES / POSTIMEES Foto: ERIK PROZES/

30 avaliku elu tegelast kirjutasid pöördumise Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja avalikkuse poole. Pöördumise ajendiks on mure selle pärast, kui kergelt on inimesed valmis näilise turvatunde nimel loobuma nendest õigustest ja leppima pikaajaliste piirangutega, ning kui mõtlematult on ühiskonda suunatud hirmu ja vastandumise poole.

"Eesti on parlamentaarse demokraatia riik, nagu tihti korratakse. Tegelikult oleme nihkunud juba enne pandeemiat parlamentaarsusest eemale, valitsuskesksuse poole. Koroonapandeemia ajal on aga Riigikogu vaikinud ka inimõigusi puudutavate piirangute puhul, rakendamata elementaarset parlamentaarset kontrolli", seisab pöördumises.

Täistekst siin: 

Pöördumine Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja avalikkuse poole.

Kui demokraatiaga hakkab juhtuma midagi lubamatut, siis ikka nii, et esialgu ei suudeta ohtu märgata, järgmiseks ei taheta märgata ja lõpuks ei julgeta märgata.

Demokraatia peamist saavutust võib väljendada ühe sõnaga: vabadus. Demokraatliku ühiskonna põhialus on kodanike õigus ise mõtelda ja otsustada.

Meie pöördumise ajendiks on mure selle pärast, kui kergelt on inimesed valmis näilise turvatunde nimel loobuma nendest õigustest ja leppima pikaajaliste piirangutega, ning kui mõtlematult on ühiskonda suunatud hirmu ja vastandumise poole.

Globaalselt levivad soovitused võtta pandeemia ajal kõikvõimalike piirangute seadmises eeskuju totalitaarsest Hiinast, on demokraatiale ohtlikud. Põhjendamatud, liialdatud elupiirangud viivad ka meil lõpuks põhiõiguste kriisini.

Eesti on parlamentaarse demokraatia riik, nagu tihti korratakse. Tegelikult oleme nihkunud juba enne pandeemiat parlamentaarsusest eemale, valitsuskesksuse poole. Koroonapandeemia ajal on aga Riigikogu vaikinud ka inimõigusi puudutavate piirangute puhul, rakendamata elementaarset parlamentaarset kontrolli.

Meie valitsus on juhindunud piiratud erialade teadlaste soovitustest, mistõttu on ühiskonna tervikpildi ja kõigi sotsiaalmajanduslike seoste tajumine riigi tasemel puudulik. Tulemusena oleme liikunud pigem segaduste ja lõhenemiste, kui mõistmise ja üksmeele suunas. Ülearused käsud ja keelud muudavad fookuse häguseks ja nii tegeldakse positiivsete PCR- testide arvu langetamisega, jättes tähelepanuta haigete koduse nõustamise haiguse varases faasis, riskirühmade kaitse, koroonat põdenud inimeste rehabilitatsiooni ja piirangutega kaasnevad kahjud.

Avalikus diskussioonis kipub segamini minema õiguse mõistmine ja arvamuste vahetus. Õiguse mõistmiselt tuleb loota ja nõuda maksimaalset eksimatust. Arvamuste vahetuse puhul on vaadete paljusus eelduseks ja nende allasurumine lubamatu. Põhjendamatutele või teaduslikult vaieldavatele elupiirangutele kriitikata allumise nõudmine on ebademokraatlik ja ühiskonnale ohtlik.

Liikumine suletud ühiskonna suunas on nii ebademokraatlik kui ka ebaefektiivne. Püüdes iga hinna eest liikuda õilsa, aga võimatu eesmärgi suunas „saada viirusest lõplikult jagu” ei ole arvestatud kaasnevaid majanduslikke, sotsiaalseid, vaimseid ja moraalseid kahjusid. Sulgemispoliitika majanduslikuks tulemuseks on vaesumine koos kaasnevate negatiivsete mõjudega enamuse inimeste jaoks.

COVID-viirusega seotud piirangute mõjukuse kohta on ilmunud arvukalt teaduslikke uurimusi, mistõttu teame, et mitmete piirangute kasulikkus võib jääda kaasnevatele kahjudele alla.

Peame normaalseks aastakümnete jooksul enne koroonapandeemiat juurdunud praktikaid: haigete isoleerimine, riskirühmade kaitsmine, hügieeninõuete järgimine, mõõduka distantsi hoidmine, kooli- ja tööruumides värske õhu ja vajaliku õhuniiskuse tagamine.

Piiramised piiramiste ja käsud käskude pärast on lubamatud, kui tegu on vähese kasulikkusega või lausa kahjulike abinõudega, nagu enamik sulgemismeetmeid ja (suvaliste) maskide (valimatu) kandmise sundus. Lubamatu on vaktsineerimise ümber tekitatud infomüra ja sunduse õhkkond, mis on tekitanud bumerangiefektina protesti vaktsiinide vastu. Täiesti õigustamatu on riiklikult korraldatud kampaania ja sotsiaalne surve laste vaktsineerimiseks. Lapsed, välja arvatud riskirühmadesse kuuluvad, ei ole raskekujulisest koroonaviirusest ohustatud ja teadusuuringud ei näita, nagu aitaks laste vaktsineerimine haiguse levikut pidurdada.

Kutsume üles loobuma manipuleerivast kommunikatsioonist, asuma avatud infojagamise juurde ja taastama vaba mõttevahetus ka pandeemia teemal.

Hirmustsenaariumite toel, prognooside ja tegelikkuse segamise abil ühiskonna juhtimine viib ummikusse, murendab demokraatia aluseid ja suurendab ühiskonna lõhestamist.

Kokkuvõtteks konkreetsed ettepanekud Vabariigi Valitsusele:

1) Kaasata Teadusnõukogusse majandusteadlased, ühiskonnateadlased, õiguseksperdid ja ettevõtjad.

2) Uuesti läbi mõtelda otsused maskide, vaktsineerimise, testimise ja piirangute kohta, lähtudes faktidest ja kõikehõlmavatest mõjudest.

3) Lõpetada laste massilise vaktsineerimise propageerimine ning läbi piirangute nende vanemate sundseisu panemine.

4) Edaspidi piiranguid kehtestades planeerida koheselt ka toetused kannatada saavatele sektoritele.

Allkirjad (perekonnanimede tähestikulises järjekorras):

Margit Aasmäe, ettevõtja

Annar Alas, ettevõtja

Tõnis Arro, ettevõtja

Andrus Arro, arst

Talis Bachmann, psühholoogiateadlane, professor

Indrek Hirv, luuletaja

Katrin Johanson, õpetaja, kirjanik

Riina Kallaste, taastusarst

Mihkel Kangur, bioloog, teadur

Paul Keres, vandeadvokaat

Mihkel Kunnus, kirjanik, kultuurikriitik

Helen Lasn, arst

Peeter Laurits, kunstnik

Rain Lõhmus, investor, ettevõtja

Eero Merilind, arst

Kaie Metsla, Edmund Burke Seltsi liige

Meeme Mõttus, stomatoloog

Kersti Nigesen, koolijuht

Tiit Ojasoo, lavastaja

Kaarel Ots, finantstegelane

Hardo Pajula, Edmund Burke Seltsi liige

Juku-Kalle Raid, luuletaja, ajakirjanik

Katrin Raie, koolipidaja

Risto Rossar, ettevõtja

Mart Saarma, molekulaarbioloog, akadeemik

Tõnu Sikk, disainer

Riin Sildos, arst

Jüri Teras, arst

Toomas Trapido, bioloog, õpetaja

Ines Vaide, arst