ELU 25 ⟩ Aimar Ventsel: pärast duumavalimisi Venemaa multikultuursusest

Vene karu. Venemaa ühtsuse ja lahususe sümbol.

FOTO: Internet

VENE RIIK ON RAHVASTEST TEHTUD KILLUSTIK: Venemaa duumavalimised möödusid kõikvõimalike rikkumiste saatel. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel arutleb, mis hoiab erikultuurset Venemaad koos. Kõigepealt on see inimlik umbusk naaberküla ja -keele vastu. Kõik umbusaldavad kõiki.

Tänase seisuga on Venemaa koosseisus 22 vabariiki, nendest elanikkonna arvult on suurim Baškorostan ja väiksem Altai, territooriumilt on väikseim Ingušeetia ja suurim on Sahha Vabariik (Jakuutia). Erinevaid rahvaid on Venemaal 200 ringis. Nad asetsevad võimuvertikaalis hierarhiliselt, lähtudes nõukogudeaegsest struktuurist. Kui Nõukogude Liit kokku vajus, siis endised autonoomsed nõukogude sotsialistlikud vabariigid Venemaa koosseisus kuulutasid ennast suveräänseteks vabariikideks.

Etnilises mõttes on Venemaa nagu kaltsutekk, erinevad rahvad elavad läbisegi ja mitte ainult omanimelisel territooriumil või külas.

Peale selle on olemas autonoomsed rahvuslikud oblastid, rahvusrajoonid ja kõige alumisel astmel on rahvuskülad. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et antud etniline rühm peaks olema omanimelisel administratiivses üksuses enamuses, ent alati see pole nii. Kuid see pole isegi oluline. Etnilises mõttes on Venemaa nagu kaltsutekk, erinevad rahvad elavad läbisegi ja mitte ainult omanimelisel territooriumil või külas.

Kaltsuteki seletusi

Johtuvalt sellest käib mitmerahvuslikkusega Venemaal kaasa vähemalt kaks probleemi. Esimene probleem on Vene Föderatsiooni iseloom. Venemaa põhiseaduse päise esimene lause algab «Мы, многонациональный народ Российской Федерации» ehk «Meie, mitmerahvuselise Venemaa Föderatsiooni rahvas» osundades justkui sellele, et Venemaa on ametlikult multikultuurne riik.

Ent sellega on väike jama. Umbes 78 protsenti Venemaa elanikkonnast on venelased ja nende keel on ka riigikeel. Siin ongi dilemma: kas Venemaa on tegelikult ka mitmerahvuseline riik või on tegemist rahvusriigiga, kus elab veel hulgaliselt vähemusi? Teine probleem on selles, et rahvusvabariikide titulaarrahvas peab tihti omanimelist vabariiki enda omaks ja kõiki teisi sellel territooriumil elavaid rahvaid võõrasteks. Sellel pinnal on pidevalt olnud hõõrdumisi. Nii peavad tatarlased Tatarstanis elavaid baškiire enam-vähem sissetungijateks ja jakuudid hõõruvad Jakuutias elavatele evenkidele pidevalt nina alla, et nad elavad vales kohas.

Äkki arvate?

Aastaid tagasi käisin ma Izevskis, Udmurtia pealinnas, Venemaa etnoloogide aastakonverentsil. Udmurtia on nime järgi vabariik, mille elanikkonnast 60 protsenti on venelased ja natukene alla kolmandiku udmurdid. Kui kõndida ringi mööda Izevskit, siis pole üldse sellist tunnet, et sa oled mittevene vabariigi pealinnas. Ma nägin vist umbes kolme udmurdikeelset silti ja udmurdi keelt kuulsin vaid paaril konverentsi banketil. Avaüritusel esinesid maailmakuulsad Buranovski Vanaemad (Buranovskije Babuški) ja neile hõigati kohalike etnoloogide poolt tänusõnu.

Nende reaktsioon oli stiilis: «Me elame Venemaal! Siin on riigikeeleks vene keel! Äkki arvate veel, et ma pean udmurdi keele ära õppima?»

Teisel konverentsi prallel tulid kohale rahvatantsijad ning siis sai ka udmurdi keelt kuulda. Üks mu kolleeg väitis, et ta kuulis udmurdi keelt ka Iževski tänavail. Mina ei kuulnud. Tatari keelt mõned korrad küll, aga mitte udmurdi keelt.

Eelpool mainitud kolleeg on kõva Facebookis postitaja. Pärast Izevski konverentsi tegigi ta postituse udmurdi keelest Udmurtias. Et miks seda kuulda pole ja miks pole väljas udmurdikeelseid silte. Ja siis läks lahti! Tuli välja, et mõningad kolleegi sõbralisti liikmed, kõrgharidusega etnoloogid, olid Iževskist pärit venelased. Nende reaktsioon oli stiilis: «Me elame Venemaal! Siin on riigikeeleks vene keel! Äkki arvate veel, et ma pean udmurdi keele ära õppima?»

Teised hoidku mokk maas

2011. aastal oli tolle ajal veel suhteliselt mõistlikus Venemaa kultuuriajalehes Literaturnaja Gazeta terve seeria artikleid Venemaa föderalismi teemal. Lõpuartikli kirjutas üks venelasest ajaloolane Moskvast, kes kirjeldas oma Tatarstanis käimist.

Ajaloolane kirjutas, et ta kuulis igal pool tatari keelt ja nentis nördinult: «Mul oli tunne nagu ma ei olekski Venemaal!» Ning soovitas, et mittevenelastest Venemaa elanikud avalikus ruumis oma keelt ei kasutaks, vaid ainult koduseinte vahel. Too antud ajaloolane pole erand. Seda hoiakut, et Venemaa on venelaste riik ja teised hoidku mokk maas, kohtab päris tihti. Enamasti mitteametlikult internetis, ent siiski.

Tüüpilisest elanikust

Üks asi on muidugi selles, et lõviosa etnilisi venelasi elab Venemaal suhteliselt kompaktselt koos Venemaa Euroopa-osas ja mittevene rahvaid nende keskel enamasti ei ela. Teoreetiliselt teab enamik Venemaa venelasi, et kusagil nende riigis elavad ka teised rahvad, ent reaalset kokkupuudet enamikul venelastel nendega eriti ei ole. Ka reisivad venelased sisemaiselt väga vähe.

Siberi kohta arvatakse Venemaa Euroopa-osas tihti, et seal elavad kõik jurtades, sõidavad põtradega ning võitlevad kogu aeg näljaste jääkarudega.

Mind on tegelikult alati hämmastanud, kui halvasti tüüpiline Venemaa venelane tunneb oma kodumaad ja kui vähe ta seal ringi sõitnud on.

Tüüpiline Venemaa elanik puhkab võimaluse korral välismaal (rikkamad Lääne-Euroopas, vaesemad Egiptuses või Türgis) või siis heal juhul Musta mere kuurortides. Vähesed käivad mõne korra elus ära ka Baikali järve ääres või Uurali mägedes. Sellepärast venelased ei hooma oma kodumaa multikultuursust. Mida kaugemal mingi rahvas elab Moskvast, seda enam on tema kohta alandavaid stereotüüpe. Siberi kohta arvatakse Venemaa Euroopa-osas tihti, et seal elavad kõik jurtades, sõidavad põtradega ning võitlevad kogu aeg näljaste jääkarudega. Põhja-Kaukaasia moslemirahvad peaksid elama mäetippudes pisikestes külades, käima ringi kindžallidega ning varastama naisi. Kui mittevenelased juhtuvad veel olema asiaadid, siis põrkuvad nad otse rassismiga. Hiljuti käis ringi telefoniga lindistatud video, kus Moskvas polikliinikus vanem vene naine sõimas kalmõkki kõigi nende sõnadega, millega venelased ikka teise nahavärviga inimesi sõimavad. Kui talle teatati, et tegemist on Venemaa elanikuga, siis teatas ta lühidalt: «Te [asiaadid] olete kõik ühte nägu, mul on teist kõrini!»

Üleolev suhtumine mittevenelastesse

Huvitav, et samamoodi nagu keskmine venelane vaatab ülalt alla oma mittevenelasest kaasmaalasele, vaatavad suuremate mittevene rahvaste esindajad ülalt alla väiksematele rahvastele.

Mul on olnud kokkupuuteid näiteks jakuudi rassismiga evenkide, jukagiiride või dolgaanide suhtes. Täiesti legendaarne on baškiiride ja tatarlaste vastasseis. Baškiirias suhtutakse tatarlastesse kui sissetungijatesse, Tatarstanis samamoodi baškiiridesse. Nii nagu venelased nõuavad jakuutidelt vene keele oskust, nii nõuavad jakuudid Jakuutiaas elavatelt evenkidelt ja tšuktšidelt jakuudi keele oskust.

Samas võib seda juttu ajav jakuut järgmise hingetõmbega avaldada oma arvamuse naaberküla evenkidest, mis omas rassismis toob külmavärinad seljale.

Ühes asjas on minu välismaalase staatus Venemaal hea, tänu sellele räägivad jakuudid, tatarlased ja teiste rahvaste esindajad mulle sellest, mis neile venelaste juures ei meeldi. Näiteks ei meeldi Venemaa asiaatidele see, et Venemaal sisuliselt pole asiaate kõrgetel kohtadel. Sergei Šoigu oma tuva juurtega millegipärast ei loe. Ei meeldi venelaste üleolev suhtumine mittevenelastesse. Samas võib seda juttu ajav jakuut järgmise hingetõmbega avaldada oma arvamuse naaberküla evenkidest, mis omas rassismis toob külmavärinad seljale.

Etnilised pinged

Viimastel aastatel on etnilisi pingeid vähendanud välisvaenlase olemasolu. Kollektiivne vihkamine on suunatud Lääne, Ameerika, Euroopa vastu. Teine vihkamise objekt on Venemaal töötavad Kesk-Aasia ja Kaukaasia võõrtöölised. Paar aastat tagasi olid Jakutskis kirgiiside ja armeenlaste vastased pogrommid, kusjuures viisid neid läbi jakuudid. Põhjuseks oli klassikaline võõrviha: Jakuutia on jakuutide maa ja pole neil «teistel» midagi «meie maalt» otsida.

Multikultuurne Venemaa on selles mõttes huvitav nähtus, et kogu see mitmekultuurilisus on täis pingeid ja pinna all hõõguvaid solvumisi. Mõne venelase jaoks on tatarlased, tšetšeenid või burjaadid inimesed, kes on venelastelt ära võtnud õigusega neile kuuluvaid territooriume ning kelle keele või kultuuri toetamine riigikassast on liigne privileeg.

Mittevenelased vaatavad venelastele tihti nagu kolonistidele, kes inimesi omaenda kodumaal kohtlevad teise sordi inimestena. Aga need pinged ei ole sellised, mis tekitaks suuri konflikte.

Ma olen dolgaani põhjapõdrakarjuseid kuulnud keset tundrat Obamat kirumas täpselt samamoodi nagu mu Moskva sugulased oma köögis.

Venemaast rääkides tuleb alati lahus hoida kaks tasandit. Lokaalsel tasandil võivad tuvalased ja venelased olla teineteisel kõri kallal (tuvalaste venelastevihkamine on Siberis legendiks saanud) ent teisel – ütleme siis «geopoliitilisel» – tasandil ollakse kõik vennad ja õed, sest kusagil on see roiskuv Lääs/Euroopa/USA, kes meid kõiki ähvardavad. Ma olen dolgaani põhjapõdrakarjuseid kuulnud keset tundrat Obamat kirumas täpselt samamoodi nagu mu Moskva sugulased oma köögis. Ja see ühtsus hoiabki Venemaad koos.