:format(webp)/nginx/o/2021/09/20/14082050t1h1383.jpg)
Rahvusvahelise astronoomide meeskonna sõnul lahendasid nad 900 aastat vana kosmilise müsteeriumi supernoova (SN1181) ümber, mida nähti Hiina ja Jaapani taevas 1181. aastal.
Meeskonna avaldatud uue uuringu kohaselt sobib kiiresti laienev udukogu Pa30 ajaloolise supernoova profiili, asukoha ja vanusega, teatab scitechdaily.com. Udukogu ümbritseb üht Linnutee kuumimat tähte, Parkeri tähte.
Alates 1006. aastast on Linnuteel olnud vaid viis eredat supernoovat. Neist on jäänud saladuseks Hiina supernoova, mida tuntakse ka kui 1181. aasta Hiina külalistähte. Seda nägid ja dokumenteerisid algselt 12. sajandi Hiina ja Jaapani astronoomid, kes märkisid, et see oli sama ere kui planeet Saturn ja oli nähtav kuus kuud. Nad registreerisid ka supernoova ligikaudse asukoha, kuid tänapäeva astronoomid ei olnud varem tuvastanud plahvatuse jäänuseid. Ülejäänud neli supernoovat on tänapäeva astronoomidele hästi tuntud ja nende hulka kuulub kuulus Krabi udukogu.
Selle 12. sajandi plahvatuse allikas jäi saladuseks kuni Hongkongi, Ühendkuningriigi, Hispaania, Ungari ja Prantsusmaa astronoomide meeskond, sealhulgas professor Albert Zijlstra Manchesteri ülikoolist, tegi uue avastuse.
Astronoomid leidsid uues uuringus, et udukogu Pa30 paisub äärmiselt kiiresti, 1100 kilomeetrit sekundis. Sellise kiirusega kuluks Maalt Kuule sõitmiseks vaid viis minutit. See paisumiskiirus vastab 1181. aastal aset leidnud kosmilisele sündmusele.
«Ajalooliste ülestähenduste kohaselt oli erk külalistäht, nagu Vana-Hiina astronoomid seda kirjeldasid, kahe Hiina tähtkuju Chuanshe ja Huagai vahel. Parkeri täht sobib sinna ideaalselt. See tähendab, et nii supernoova vanus kui asukoht sobivad 1181. aasta sündmustega,» selgitas uuringus osalenud Briti Manchesteri ülikooli astrofüüsik Zijlstra.
Teadlased pakkusid varem, et Pa30 ja Parkeri täht tekkisid kahe valge kääbuse ühinemisel. Astronoomide teatel tekib siis haruldane ja suhteliselt nõrk supernoova, mida nimetatakse Iaxi-tüüpi supernoovaks.
Valge kääbus on väikeste mõõtmetega, väikese heledusega ja väga suure tihedusega nn surnud täht, milles ei toimu enam termotuumareaktsioone ja mis jahtub aeglaselt, kuni muutub mustaks kääbuseks.
«Umbes kümme protsenti supernoovadest on seda tüüpi ja nende kohta ei ole eriti palju teada. Asjaolu, et SN1181 oli nõrk, kuid tuhmus väga aeglaselt, sobib sellele tüübile. See on ainus selline sündmus, kus saime uurida nii jääkudukogu kui ka tähte ning saada ka plahvatuse tüüp ja kirjeldus,» lisasid astronoomid.
Zijlistra lisas, et Parkeri täht ja udukogu Pa30 on SN1181 vasted ning tegemist on ainsa teadaoleva Iax-tüüpi supernoovaga, mille puhul nad said teha üksikasjaliku uuringu jääktähest ja udukogust.
Astronoomide meeskond lahendas nii ajaloolise kui astronoomilise müsteeriumi.
Supernoova on oma arengu lõppjärku jõudnud täht, mille plahvatuse tagajärjel tähe heledus kasvab hetkeliselt miljoneid kordi. Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt (neutrontäht, must auk), energiahulk on võrreldav kogu Päikese eluea jooksul selle kiiratava energia hulgaga.
Supernoova võib tekkida vähemalt 8–10 korda Päikesest massiivsemast üksiktähest või kaksiktähest. Massiivse üksiktähe korral on plahvatuse põhjuseks tuumkütuse lõppemine tähe sisemuses. Tähe keskmest lähtuv kiirgusrõhk kaob ja järgneb tähe gravitatsiooniline kollaps, mis põhjustabki supernoova plahvatuse.
Kaksiktähe korral on üksikud tähe komponendid väiksema massiga, kui supernoova tekkeks vaja. Suurema massiga täht areneb kiiremini, tuumkütus saab otsa ning tekib valge kääbus ehk tihe ja kuum jäänuktäht, milles enam energiat juurde ei teki. Kui komponentide vahekaugus on piisavalt väike, hakkab osa teise tähe ainest gravitatsiooni mõjul valgele kääbusele voolama. Aine surutakse kääbuse pinna lähedal tugevas gravitatsioonis kokku ning selle temperatuur tõuseb. Kui aine juurdevoolu jätkudes ületab kääbuse mass 1,4 Päikese massi, algab äkiline kogu kääbust hõlmav termotuumareaktsioon ning kääbus hävib supernoova plahvatuses.