ELU 25 ⟩ ELEKTRI HINNATÕUSU PIMEDUSES: professor Marju Kõivupuu räägib Juku-Kalle Raidile elektrist, ravimtaimedest ja surmast

Marju Kõivupuu on folklorist, kes on uurinud ka kahte vastandlikku värki: surmakultuuri ja ravimtaimi. Ja kes ei teadnud lapsena elektrist mitte midagi – selle puudumise tõttu tema kodus. Lisaks võib teda kuulata igal pühapäeval ERRi programmis «Mnemoturniir». KesKusi peatoimetaja Juku-Kalle Raid rääkis Marju Kõivupuuga elektrist, ravimtaimedest, surmast ja lätlastest.

Juku-Kalle Raid (JKR): Marju, sa oled pärit sellise kentsaka nimega külast nagu Mäepõru küla Võrumaal. See on ehtne padu-Lõuna-Eesti nimi.

Marju Kõivupuu(MK): See on padu-Lõuna-Eesti nimi ja ta on Saru küla alamküla, need on ära jaotatud. Sarumõisa, Saru Andruse, Saru Mäepõru. Et kuidagi viisi teha nendel juppidel nagu vahet. Umbes nii nagu Lõuna-Eestis on pikkadel jõgedel ja järvedel igas otsas on oma nimi ja siis on kokku lepitud, kuidas me seda geograafilisele kaardile kanname. Aga kui sa lähed mingisse soppi, siis keegi ei tea, kuidas seal kutsutakse. Siis on sealt pärit matemaatikaprofessor Jaan Sarv. Siis ma näitan, kust pärit olen, panen sinna Mäepõru juurde täpi ja ta ütleb, et pühajumal, kuidas sa saad olla pärit mitte kusagilt.

Elektrivalgust ma nägin üldse esimest korda Valgas ja ma väga tean, kui valus see kogemus mulle oli.

(Naerab.) See on millegi tagune kant. Kas mäetaguse või mingisugune selline kahtlaselt pime ja tume sopp. On üks teine liitsõna, aga see hakkab sõnaga karu (Kõivupuu liitsõna lõpp on perse). Seal oli üks päris natuke vanem talu ja siis oli seal ka asunikuelamisi. Ja vanaema ja vanaisa olid sinna asutanud endale elamise ja mina tulin ilmale aastal 1960. Miks see selline koht on – elekter veeti sinna sisse 1972. Elektrivalgust ma nägin üldse esimest korda Valgas ja ma väga tean, kui valus see kogemus mulle oli. Nii ere! Arusaamatu! Nüüd kingiti mulle petrooliumlamp ja ma püüdsin lastele seletada, et kas te saate aru sellest jutustusest, kui valgus tuli. Et kuidas ema toob selle petrooliumlambi. Et kas te nüüd saate aru, mis tähendab särav valgus. 

JKR: Elekter oli võõrkeha.

MK: Muidugi! Mida kuradit, nüüd on kogu vaade, kogu maastik meil elektripostidega ära rikutud. Need ei kuulu sinna. Sa oled mingisugune mõttetu varateismeline ja saad aru, et see ei ole enam see. Nad ei kuulu siia, sest neid ei ole mitte kunagi olnud ja nad hakkavad sellele kõigele – nagu vaade – käppa peale panema, eks! (Naerab.) Nad on ära rikkunud kõik.

JKR: Kunagisel peaministril Tarandil viidi minu teada elekter sisse vist alles siis kui ta sai keskkonnaministriks. Mingi 1992?

MK: On selliseid maakohti küll, kuhu erinevatel põhjustel vool ei ulatu. Et tollel ajal pärast sõda olid pigem tehnilised probleemid. Praegu on rohkem rahalised probleemid. 

JKR: Kas sa käid oma kodukohas tihti ämbrike ja kühvlike käes mängimas?

MK: Väga ei käi, sest aeg on teinud oma töö. Ma käin rohkem surnuaial ja mõned sugulasedki on veel täitsa alles. Et ma ikka püüan mõned korrad aastas ikka sattuda. Nüüd, kui ma lastega käisin oma sünnikohas, maja pole, aga siis on õunapuud hakanud andma juurevõsu. Et käin vahest vaatamas, kuidas seal õunte ja pihlakate ja kõigega on. Ma tegin kunagi ühe pildigi sellise, kus olen mina titest peast õuna on pihus. Ja siis panin oma noorema poja, kui ta mulle veel lõuani ulatus samasse kohta seisma. Sealt saab vahest õunu.

JKR: Neist ubinatest saab ju väga head puskarit teha.

MK: Kui teadusrahadega on nagu on, siis saan mõelda, kuidas äritegevust tuleks laiendada.

Elamine iseenesest on äärmiselt ebatervislik. Sellepärast, et kui me siia ilma sünnime, siis tõenäosus on tubli 99,99 protsenti, et eks meid siit ka ära kutsutakse. Kuhu täpsemalt, seda me ei tea.

JKR: Räägime skisofreeniast ka! Ühest küljest sa uurid rahvalikke ravimitaimi, teisest küljest surmakultuuril. Et võib öelda, et igaüks, kes on ravimtaime korra hammustanud, varem või hiljem ka sureb.

MK: Põhimõtteliselt küll. Elamine iseenesest on äärmiselt ebatervislik. Sellepärast, et kui me siia ilma sünnime, siis tõenäosus on tubli 99,99 protsenti, et eks meid siit ka ära kutsutakse. Kuhu täpsemalt, seda me ei tea.

JKR: Kuhugi nad lähevad ja tagasi nad ei tule.

MK: Kunagi ühes noorepõlve luuletuses ma kirjutasin, et ju siis peab parem olema. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed ja inimkultuuri – kuidas me sellega tuleme toime. Ehkki me oleme siia tulnud, tuleb meil laiali minna. Nagu tänagi. Täna me enamvähem teame, kuhu me läheme. Aga kui tuleb keegi, kes paneb käe õlale? Surm? Meile kõigile on antud aeg, mõnele natuke rohkem, teisele vähem. Miks me sünnime just sellesse aega ja kui me tuleme tagasi, siis üldjuhul me ju ei mäleta, kui tuleme tagasi. Me ju ei mäleta oma varasemaid kogemusi.

JKR: Ravimtaimed ja surm klapivad igal juhul kokku.

MK: Jah, see on selline ajatu teema. Inimene püüab jagu saada haigustest ja nüüd just selle koroona ajal oli huvitav vaadata, kuidas keegi. Meil on väga palju moodsaid vidinaid, aga mõtlemine on ikka jäänud sellisele tasemele, kus mustrid tulevad tuttavad ette. Sajandite jooksul ei ole suurt midagi muutunud. Ja nüüd: ikka me kardame vaktsineerimist. Minu meelest me tegelikult elame heaolu ühiskonnas. Vahepeal läksid sellised asjad meelest ära ja nüüd tuletati kogu inimkonnale seda paraku meelde.

JKR: Sa võid ju neid ravimtaimi leotada ja neisse uskuda. Gurbanguli Berdõmuhamedov, Turkmenistani president, teatas mõned kuud tagasi, et koroona vastu aitab kõige paemini, et võtke kohalik mägitaim, leotage seda piirituses, jooge ära ja mingit koroonat pole ega tule.

MK: Selles mõttes on see väga lihtsustatud psühhoteraapia. Ja inimene võtab selle omaks, inimene tahab saada lihtsaid lahendeid ja konkreetseid juhiseid. Teadlased, ärge tulge oma targutustega. See ei sobi avalikkusele, kuidas me ei tea vastuseid? Te olete nii palju õppinud ja teil ei ole ühte lihtsat selget vastust.

Ma tean, et Siguldas iga matsi keppi tegema ei võeta. Vabandust. See kepitegu on väga tõsine asi. (Kohkunult.) Helde aeg, mis ma jälle ütlesin?

JKR: Lisaks veel, teie, teadlased, saate meie kui maksumaksjate raha kogu aeg, aga vastuseid ei ole!

MK: Just täpselt, parasiteerite maksumaksjate kukil ja teil ei ole ühtegi normaalset lihtsat selgelt vastust asjadele, aga vastused peavad olema selged ja lihtsad. Nii et inimene aru saab.

JKR: Kui sa karu sealtsamusestki tulid ja esimest korda elektrit nägid, siis mihuke oli esmane suurlinnakogemus? Jüri Parijõel on ka ju väga lahe jutt «Esimest korda linnas», mis kirjeldab ühe väikese maapoisi ehmatust ülihästi.

MK: Minu linnad olid rohkem Läti poole, sest Valga oli piirilinn ja Alukse oli linn ja Cesis oli linn ja Riia oli linn. Tallinn oli ikka väga kaugel. (Naerdes) Minu jaoks oli kõige kohutavam asi rong. Valgas oli neil pesa ja see oli kohutav. Ja auruvedurid olid koledad, neid oli liiga palju. Neid oleks võinud vähem olla. Ma mäletan ka jäätist. Väga palju oli selliseid asju, mida maal ei olnud. Letile oli kirjutatud «munakoore jäätis». Ma itsitasin, ma ju teadsin, misasi on munakoor. Siin linnas söövad sellist asja? Nojah, tegelikult oli muna-koore jäätis. Riias oli loomaaed ja mul isa oli bussijuht. Ma püüdsin temaga hästi palju kaasa sõita. Teine linn lapsepõlvest oli Leningrad. Sinna sai isaga kaasa.

JKR: Lätist rääkides – seal on ka väga kummaline müügiartikkel. Sigulda kepike.

MK: (Rahuloluga.) Jaa, mul on ta olemas! Lapsed tõid mulle ja ütlesid, et neil on väga kahju, ainult kepi, et kurb, et Lätis roosade kassipiltidega rulaatorit ei olnud. Mida võiks mul hakata ka varsti vaja minema.

Ma tean, et Siguldas iga matsi keppi tegema ei võeta. Vabandust. See kepitegu on väga tõsine asi. (Kohkunult.) Helde aeg, mis ma jälle ütlesin? Kui ma vaatan oma kepikogu, siis mida vanemaks saan, seda priskemaks kepid lähevad. (Nüüd naerab Marju kaua). Lätlased on muideks oma kasemahlatööstusega kah meist mitu sammu ees. Kõivupuu tühjaks pressimine käib seal palju suurema hooga kui meil iial.

Meil lätlastest on see, et kui kui üle piiri Läti poole saad, siis lehmad on ilusamad kui naised.

JKR: Kas lätlased toona eestlastest anekdoote juba rääkisid?

MK: Minu lemmik, mida lätlased eestlaste kohta räägivad on see, et miks eesti näitlejad ei saa Europas tööd, aga läti omad saavad. Näitlejad lähevad casting'ule, peavad midagi lugema. Alustatakse Hamletiga. Eesti näitleja astub rahva ette, toetab kaks kätt selja peale ja alustab: Tu pii or nott tu pii? Sest lätlaste jaoks eesti keeles helilisi häälikuid ei esine. Aga neil esineb neid palju. Meil lätlastest on see, et kui kui üle piiri Läti poole saad, siis lehmad on ilusamad kui naised.