Lauljatar Anne Velli peab siirast esinemist ülitähtsaks: publik saab aru, kas oled aus või teeskled

Anne Velli Foto: Peeter Langovits

Lauljatar Anne Velli rääkis raadio Elmar hommikuprogrammis oma aastatepikkusest lavakogemusest ja publikuga suhtlemisest. Muuhulgas tegime juttu vanavanemate olulisusest. Kas vanaemade ja vanaisade rollid on aastatega muutunud ja millised olid Velli suhted tema enda esivanematega? Kuula ja loe lähemalt! 

Oma tegemiste kõrval on laulja Anne Velli juba aastakümneid leidnud aega, et sõita pisikeste lasteaia laste juurde üle Eestimaa, et neid rõõmustada lõbusate ja haaravate teatritükkidega. Velli märkis, mis teda inspireerib selle tegevuse juures kõige enam. 

«Ma ei oskagi ühte konkreetset põhjust välja tuua! See on justkui üks osa minu elust. Ma ei kujutagi seda enam teistmoodi ette, kõik need särasilmad ja vahetu kontakt annavad mulle alati imelise kogemuse. Lapsed on ausad, nad ei ole õppinud keerutama ega valetama. On suur õnn neile esineda. Ma mitte mingi hinna eest ei tahaks sellest tööst veel loobuda, vähemalt mitte senikaua kuni jaksan ja mul veel häält ning võimeid on,» märkis Velli entusiastlikult.

Laulja tõi välja, kas laste või täiskasvanute ette astumisel käitub ta erineval moel. «Ühest küljest on kõik päris ühtemoodi. Publik on ju publik. Sa pead talle ennast avama. Sa ei saa lavale minna poolikult - stiilis, et täna teen kehvemini või ma ei viitsigi eriti. Sa pead endast andma maksimumi ja siis võid olla kindel, et saalist tuleb sulle see ka kõik tagasi,» sõnas ta.

«Publik saab aru, kas oled aus või teeskled. Kui sa suudad lavalt neid ennast uskuma panna siis ka kuulajad avavad end ning on sinu vastu lahked ja kenad,» rääkis kogenud lauljatar, kes on olnud mainekates koosseisudes laval olnud juba kuuekümnendatest.

Velli usub, et laste keskel viibimine annab talle rohkelt särtsu ja elujõudu. «Kujutage ise ette - te lähete mingisugusesse toredasse lasteaeda, annate etenduse ja peale lõpukummardust lapsed lihtsalt spontaanselt tulevad ja kallistavad. Kas võib leida midagi paremat ja ilusamat? Kusjuures - mind nad ju üldse ei tunne ja pole ka kunagi varem pole näinud,» lisas ta.

Vellil on täna pereringis vanaema roll kanda. Ta tunnistas, et lastelaste ja vanavanemate vahel on eriline side. «Vanavanemad on laste jaoks nii tähtsad! Kui mina üles kasvasin, siis oma ema nägin kahjuks harva. Ajad olid lihtsalt sellised, et pere elatamiseks pidi väga palju tööd tegema.  Meid kasvatas vanaema, kes oli sündinud aastal 1882 ja teda ei ole meie keskel juba 56 aastat...ja ei ole päeva, mil ma teda ei meenutaks. Me kasvasime üles tema vanasõnade peal. Me ei saanud kunagi sakutada ega riielda...kuid tema tarkussõnad tulevad väga tihti meelde. Vanavanemad on nii tähtsad, nad ei kao mitte kunagi ega kusagile. Kui nad ka lähevad teispoolsusesse, siis hinge jäävad nad number üks kohale,» rääkis ta.

«Vanaema oli minu jaoks kõik! Ta oli suur armastus, ta armastas meid väga tagasihoidlikul ja maainimese moel. Nunnutamist ei olnud, kõik käis väga rahulikult. Oma tegudega ta näitas, et armastab meid. Ajad olid rasked ja erinevad toidud polnud kättesaadavad. Ometigi leidis ta võimalusi, mil moel valmistada meile iga päev veidike erinevat laadi sööki,» sõnas Velli. 

«Hetkel on mul üks lapselaps ja arvatavalt tuleb veel - tütar veel alles mehelemineku eas. Esimene lapselaps on aga juba noormees - kui ta helistab, siis ei tunne enam häälestki ära, hääl on nii madal! Ta teeb kõvasti sporti ja viimasel ajal kohtume küllaltki harva - elame ka erinevates linnades. Kuid kui ta tuleb minu juurde, siis valmistan endiselt tervituseks pannkooke,» sõnas ta.

Velli leiab, et vanaemaks olemine on ajapikku oluliselt muutunud. «Minu vanaema oli tore maanaine, kes kandis krunni ja põlle. Tänapäeval on selliseid vanaemasid vähe. Inimeste eluiga on pikenenud ja praegune seitsmekümnene on nagu endine viiekümnene. Inimesed elavad kauem ja nad on ka tervemad. On võimalusi rohkem - saab välismaale puhkama, on põnevaid hobisid ja paljud käivad ka veel tööl,» tunnistas lauljatar raadio Elmar hommikuprogrammis.