STRIIMSILM Netflixi vallutav märul «Kate»: kõik vaatavad, aga keegi eriti heaks ei pea

Liina Suvi Ristoja
, Spektri toimetaja
Copy
Mary Elizabeth Winstead Netflixi hitis «Kate»
Mary Elizabeth Winstead Netflixi hitis «Kate» Foto: Filmikaader

Netflixi kasutajate (sh Eesti) vaadatuimaks filmiks on nädalavahetusel tõusnud märul «Kate», mida valdav enamus justkui eriti heaks ei pea, aga vaatajaid lisandub sellegipoolest mühinal.

Rotten Tomatoes portaalis on film saanud kriitikutelt hindeks «mädased» 42% ning ka publiku skoor jagab vaatajad kahte lehte – keskmine hinne kõigest 58%. Kuidas selline film siis Eesti esikpmne tipus troonib? Põhjuseks muidugi asjaolu, et tegemist on Netflixiga, kus kõrge vaatamiste hulk pigem platvormi turundus- ja ettesöötmisvõtetele au teeb, sest publiku heakskiiduga ei ole siin midagi pistmist – tellimuse eest on juba makstud niikuinii ja vaatamisena läheb kirja ja mõni minut uudishimu, kui sisuühik kord juba käima on pandud. 

Juba treilerist on selge, et originaalsusega film lajatama ei püüdle ning oodata on täpselt sedalaadi filmi, mida kõrgemate kunstiliste väärtustega filmitegijate poolt põlastavalt «täiteks» (content) nimetatakse – voogedastusajastu tulekuga pead tõstnud nähtus, kus film või sari pannakse häbematult justkui klotsikaupa kokku, pidades silmas kindla sihtrühma maitse-eelistusi, mis kuskilt platvormi andmekuhjadest immutatud. Sisu võib, aga ei pea eriline olema – tähtis on kõrge tootmisväärtusega teostus ehk pakend. Audiovisuaalne kiirtoit, kui soovite. Kui aga eesmärgiks ongi lihtsalt meelelahutus – miks siis ka mitte?

Jah, filmi sisu on banaalne (naismõrtsukas peab lühikese ajaga tuule alla tegema oma verivaenlastele) ja mõjub nagu popurrii paljudest viimase aja märulifilmidest («John Wickist» «Raevunud kaunitarini» välja), lisades näpuotsaga ka värskemat Aasia-trendi («Kummitusmaa vangid», «Shang-Chi ja Kümne Rõnga legend»). Küll aga ei saa salata, et visuaalselt on tegemist korralikult toodetud ja ligitõmbava vaatamisega, millele lisab vürtsi asjaolu, et film on üles võetud eksootilistes paikades (filmiti muuhulgas Tais ja Jaapanis). Siinkohal vääriks märkimist, et filmi muidu igati silmapaistmatu režissöör Cedric Nicolas-Troyan (kes on varem teinud ainult ühe väga halva filmi), ehitas oma filmikarjääri üles hoopis visuaalefektide meistrina.

Kui enamik kriitikuid on ühel meelel, et film on sisuliselt tühine žanriderivaat, siis pole võimalik mööda vaadata asjaolust, et näitlejatööd on tugevad. Peaosas suundub taparetkele omal ajal Tarantino filmist «Grindhouse: Surmakindel» (2007) püünele võrsunud ja samal aastal ka «Visa Hing 4» filmis Bruce Willise tütart mänginud Mary Elizabeth Winstead, ühes peamises kõrvalosas jagab Netflixi vaatajale lahkelt oma riukalikku sarmi aga Woody Harrelson.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles