Lugu ilmus esmakordselt terrorirünnakute 20. aastapäevaga seoses. Taasavaldame loo, mis ilmus möödunud aasta 11. septembril.

Tänavu möödub 20 aastat 11. septembri terrorirünnakutest. Neli noort täiskasvanut rääkisid The Guardianile oma loo sellest, kuidas nende elu muutsid igaveseks kahe aastakümne tagused sündmused, mille ajal nad ise veel emaüsas olid.

«Kui mina poleks kõhus olles oma ema iiveldama ajanud, oleks ta olnud 70. korrusel. Isa suri sel päeval, kõigest 27-aastaselt»

19-aastase Nicholase ema immigreerus Brasiiliast Ameerika Ühendriikidesse umbes 30 aastat tagasi. Seega on tal palju sugulasi just Lõuna-Ameerikas. «Mu isa Sebastian oli samas Saksamaalt pärit, tuli siia tööle 1990ndatel. Läbi oma isapoolsete vanavanemate, tunnen tugevat sidet oma isaga ja Euroopa juurtega. Ma arvan, et see minu versioon isaga lähedane olemisest,» nendib Nicholas.

New Yorgis elav Nicholas mäletab, mil rääkis esimest korda emaga 11. septembri terrorirünnakutest. Ta oli umbes kaheksa aastane ning ei saanud täpselt aru, miks telekas alati lapsed sõna «isa» kasutavad. «See ei olnud sõna, mida me kodus kasutasime,» ütleb Nicholas, kelle ema tegelikult samal ajal oma tolleaegse partneriga koos elas. «Ema selgitas siis mulle, et mees, keda ma teadsin isafiguurina, tema tolleaegne elukaaslane, ei ole tegelikult minu päris isa.»

Nicholase ema ja isa kohtusid New Yorgis, mõlemad töötasid finantsalal - ema investeerimispangas Morgan Stanley's ja isa Deutsche pangas.

Kommentaarid
Copy