ELU25 ⟩ Olev Remsu Juku-Kalle Raidile: mullikatest rongis ja Leninist, kes osutus Sinatraks

Kirjanik Olev Remsu taasavaldas 45 aastat hiljem oma esimese raamatu «Homne karikakar» (esmatrükk Loomingu Raamatukogu, 1976). Sellega seoses jutustab ta Juku-Kalle Raidile 1970ndate õhustikust, mullikate vedamisest Kesk-Aasiasse, mille käigus liikusid ülisuured rahad, ning Leninist, kes maffiataustaga soft-jatsu klassikalauljaks Frank Sinatraks muutus. Kuula lisaks JUKU Raadio saadet: https://kuku.postimees.ee/podcast/jukuraadio

Juku-Kalle Raid: Kuu tagasi tuli kordustrükist välja raamat, mis esmakordselt ilmus 1976 Loomingu Raamatukogus, «Homne karikakar», autor Olev Remsu. Sa ise aga tegelesid sel ajal Kesk-Aasiasse mullikate vedamisega.

Olev Remsu: Meie vedasime mullikaid jah. Kõva raha, ütleme – kui stipp oli 35 rubla kuus, siis seal, kui sa olid üksinda vagunis koos mullikatega, mis tuli mitme tuhande kilomeetri kaugusele toimetada, teenisid 20 rubla kopikatega päevas. Sa tulid tagasi, said 300–400 rubla korraga. Väga paljud on loomavedajad olnud. Ja neil on sellest asjast absoluutselt parim mälestus. Eks ikka hipindus on siin ka taga. Sõidad ja elad nagu vaba inimene. Ma mäletan eriti ühte vedamist oma toonase sõbra Arvo Kukumäega. Oli kahevaguniline ešelon, tema ühes vagunis, mina teises. Ta oli niisugune, kes tohutult armastas loomi. Ja söötis neile kõik heinavarud kohe ära. Aga kuna kaubarongi kiirus on Venemaal väga väike, siis kurvis, kui ta nägi heinarõuku, hüppas liikuvalt rongilt maha, haaras sületäie heinu, viskas need sisse ja joostes hüppas ise ka peale. Söötis oma mullikaid, «laenatud» heinade abil. 

Juku-Kalle Raid: Need olid meie tõumullikad, mis pidid rikastama Kesk-Aasia loomade genofondi.

Olev Remsu: See oli mingi NLKP programm. Või otsus Kesk-Aasia toetuseks. Loomakasvatuse arenguks seal piirkonnas. Selletõttu see «kaubandus» nii äkki puhkeski. Ega ükski ENSV ministrite nõukogu ei saanud enam kuidagi vastu panna ja kolhoosid olid väga huvitatud. Sest kuskil Tartu tapamajas said nad selle mullika eest mitu korda vähem.

Juku-Kalle Raid: Nii et Nõukogude Liit nagu ikka. Tavaliselt toimus kaubajaamades seismine jne, seal on tohutu äritsemine, kogu see nõukogude värk.

Olev Remsu: Aga sõidu ajal... sa hoiad jalgu loomavagunist väljas. Sa vaatad seda loodust, olgu see Venemaa üks suurlinna kaubajaam milline tahes. Aga see loodus, tohutu suured jõed, Volga jne, millest üle tuleb sõita ja rong venib ikka tükk aega. Ja kui öösel juhtub rong üle sõitma, sa tunned sellest ratastetärinast, et ahhaa, nüüd olen jõe peal. Kirjeldamatu!

Juku-Kalle Raid: Tuleme sinu 1976. aasta raamatu juurde «Homne karikakar». Sina tahtsid saada juba väiksena kirjanikuks, aga mingil hetkel sa lõid mõttele käega ja saatsid sellesama «Karikakra» Loomingu Raamatukokku ja ise läksid loomi vedama. Ja kui sa mitme kuu pärast tagasi tulid, siis avastasid, et nad on selle raamatu vahepeal ära trükkinud.

Olev Remsu: Nii see on, aga siiski oli mul Loomingus juba ilmunud pikk lugu. Natuke mind kirjanduse ringkondades teati. Tavaliselt need sõidud oli 20–30 päeva. Jõudsin tagasi ja mäletan, et Tartu raudteejaamas «maale astudes» oli toona ajaleheputka. Ja vaatan, et minu raamat on seal müügil.

Juku-Kalle Raid: Loomingu Raamatukogu oli kõva sõna, märgiline sari. 

Olev Remsu: Ma leidsin taskust veel 20 kopikat – mullikate tasu maksti ju alles hiljem! – ja ostsin selle. Ma mäletan, olin seejärel ema juures voodis pikali ja hoidsin seda raamatut enda ees ja ei uskunud. Tohutult õnnelik olin. Ma näpistasin end kintsust, et kas see kõik ikka vastab tõele.

Juku-Kalle Raid: Ning sinu teadmata oli tsenseerimise käigus juhtunud episood Lenini ja Frank Sinatraga.

Olev Remsu: Jüri Ojamaa, kes oli tollal LRi peatoimetaja, kirjutas, et tulgu ma kähku Tallinnasse jne. Ma siis panin järgmisel hommikul hästi kähku Tallinnasse. Ja sain temaga kokku ja esimene asi, mis ta mulle ütles, oli teie, Remsu, võite meid nüüd kohtusse anda. Mina tahtsin talle õnnest kaela langeda, et raamat ilmus ja tema ütleb, et «võid kohtusse minna». 

Ja selgus, et nad olid paari asja muutnud. Üks oli termin «jõuluöö», nad olid pannud «talisteöö». Ja teine – originaalis oli mul seal mingi tegelane Lenini nägu, aga see tõmmati maha ja pandi, et «Frank Sinatra näoga».

Juku-Kalle Raid: Nii et edaspidi – iga kord, kui me näeme Leninit, helisegu meil kõrvus Sinatra ja silme ette kerkigu tema pilt.

Olev Remsu: Miks mitte! Ning tegelikult olid need kaks parandust aega ja situatsiooni arvestades täiesti tühised!