Ilmselt olete sattunud lennukis kõrvuti istuma mõne lobisemishimulise tegelasega, kes paaritunnise reisi jooksul räägib ära enda ja oma suguvõsa eluloo, kirjeldab ürgse põhjalikkusega oma haiguseid, mõnuga jutustab oma tööst ja sissetulekutest, elukohast, lemmikloomast ja lõpetuseks käib uhkusega välja kümnendiksekundi täpsusega oma viimase maratonijooksu aja. Selline tegelane võib olla erakordselt tüütu ja ainuke soov, mis peast läbi käib, on see, et miks ei ole võimalik kuulmist mõtte jõul välja lülitada. Andmete hulk, mis teieni jõuab, on massiivne. Selle teadmisega ei oska muud pihta hakata, kui võimalikult kiiresti unustada.
Tegelikult lahke naaber jagas teiega tänapäeval üha enam väärtuslikumaks muutuvat vara – oma andmeid. Mis pikal lennureisil tundub tüütu plärana, siis korralikult kogutuna, salvestatuna ja analüüsituna on kulda väärt. Hans H. Luik ütles targasti, et kui Karl Marx peaks 21. sajandil raamatu kirjutama, siis ta paneks sellele nimeks mitte «Kapital», vaid «Andmed».
Kõik teavad meie kohta kõike!
Infol meie ja meie tegemiste kohta on väärtus ja see väärtus kasvab hüppeliselt kogumina. Ettevõtluses on sellest juba ammu aru saadud. Pangad teavad väga hästi meie majanduslikku seisu ja käitumisharjumusi ning tänu sellele saavad nad pakkuda meile just selliseid laenu- ja kindlustustooteid nagu me vajame. Ja ennetavad enda jaoks makseprobleeme.
Telekomid on täpselt kursis meie suhtlemisharjumustega ja suudavad luua internetipakette, mida on meile lihtne müüa, säästes tootearenduselt ja turunduselt suuri summasid.