ELU25 ⟩ Marek Reinaas: andmed kui kapital

KÕIK TEAVAD MEIST KÕIKE, RIIK MUNEB NIISAMA: Eesti 200 Tallinna linnapeakandidaat Marek Reinaas väidab, et Eesti peaks olema kõige parema kasutajamugavusega riik maailmas. Ja selle jaoks ei ole vaja pidada mõttetut maksudebatti ja arutada, milliseid makse tõsta. Rumalale ja kokku jooksnud süsteemile pole mõtet uute maksude näol raha peale kallata. Tarvis on võtta kasutusele raha asemele hoopis väärtuslikum ja nutikam vara – andmed. Nii saame luua personaalse riigi.

Ilmselt olete sattunud lennukis kõrvuti istuma mõne lobisemishimulise tegelasega, kes paaritunnise reisi jooksul räägib ära enda ja oma suguvõsa eluloo, kirjeldab ürgse põhjalikkusega oma haiguseid, mõnuga jutustab oma tööst ja sissetulekutest, elukohast, lemmikloomast ja lõpetuseks käib uhkusega välja kümnendiksekundi täpsusega oma viimase maratonijooksu aja. Selline tegelane võib olla erakordselt tüütu ja ainuke soov, mis peast läbi käib, on see, et miks ei ole võimalik kuulmist mõtte jõul välja lülitada. Andmete hulk, mis teieni jõuab, on massiivne. Selle teadmisega ei oska muud pihta hakata, kui võimalikult kiiresti unustada.

Tegelikult lahke naaber jagas teiega tänapäeval üha enam väärtuslikumaks muutuvat vara – oma andmeid. Mis pikal lennureisil tundub tüütu plärana, siis korralikult kogutuna, salvestatuna ja analüüsituna on kulda väärt. Hans H. Luik ütles targasti, et kui Karl Marx peaks 21. sajandil raamatu kirjutama, siis ta paneks sellele nimeks mitte «Kapital», vaid «Andmed».

Kõik teavad meie kohta kõike!

Infol meie ja meie tegemiste kohta on väärtus ja see väärtus kasvab hüppeliselt kogumina. Ettevõtluses on sellest juba ammu aru saadud. Pangad teavad väga hästi meie majanduslikku seisu ja käitumisharjumusi ning tänu sellele saavad nad pakkuda meile just selliseid laenu- ja kindlustustooteid nagu me vajame. Ja ennetavad enda jaoks makseprobleeme.

Telekomid on täpselt kursis meie suhtlemisharjumustega ja suudavad luua internetipakette, mida on meile lihtne müüa, säästes tootearenduselt ja turunduselt suuri summasid.

Internetihiiud pakuvad meile tasuta meili- ja veebibrauseriteenuseid, kogudes samal ajal andmeid meie huvide kohta, müües seda edasi reklaamiandjatele.

Jaekaubandus teab täpselt, mida ja millal me tarbime, ning lähtuvalt sellest säästab raha logistika ning reklaami pealt. Muuseas – toidupood on üks kõige lihtsamini mõistetavaid skeeme, millest aru saada, et andmetel on reaalne rahaline väärtus. Kliendikaarti sahistades te annate ettevõttele oma andmed ostukorvi kohta ja vastu saate allahindlust või boonuspunkte.

Me oleme nõus oma andmeid jagama, kui me saame vastu käegakatsutavat kasu. Heaks näiteks on geenivaramu. Inimesed annavad lahkelt oma terviseandmed ära ning vastu saavad teadmise oma võimalikest haigustest ning läbi selle pikemad ja tervemalt elatud aastad. Kui see ei ole hea diil, siis mis siis veel – info vahetatakse õnnelike eluaastate vastu. Mefistolik ja muinasjutuline tehing!

Andmete peamine väärtus selles seisnebki, et aitab meil ühest küljest kulusid kokku hoida ja targemini planeerida. Ning läbi selle vältida tulevikus võimalikke jamasid ja probleeme. Teisest küljest aitab disainida just selliseid teenuseid, mida inimestel tarvis on, muutes need personaalsemaks ja lihtsamini kätte saadavaks. Kõik võidavad.

Riigi arhailine meetod

Kahjuks on nii, et andmete väärtuse hindamisel ja nende kasutamisel toimetab eelmise sajandi mallide järgi meie kõige suurem teenusepakkuja – riik. Riik pakub meile ju kõige muu kõrval turvateenust ja hariduseteenust ja tervishoiuteenust. Aga teeb seda moel, mis tänapäeva maailmas tundub arhailine.

Kui kusagil oleks tarvis pikemat planeerimist ja tulevikuprobleemide ennetamist, siis seda eelkõige riigi poolt pakutavate teenuste disainimisel. Ja selle jaoks ongi tarvis andmeid koguda ja neid analüüsida. Et me ei ehitaks koolimaju sinna, kus tulevikus õpilasi ei ole. Et meie tasuta bussiliinid ei sõidaks aegadel ja kohtadesse, kuhu keegi sõita ei soovi. Et me ei kõngeks arstijärjekorras samal ajal, kui ülikoolist astub ellu järjekordne lend võimetuid haldusjuhte.

Millegipärast on ju nii, et me läheme totaalselt marru, kui peab liigsed minutid kassajärjekorras passima, aga oleme õnnelikud, kui saame tohtri juurde pärast pooleaastast kannatlikku ootamist. Põhjus on lihtne – riik ei kogu ja analüüsi piisavalt andmeid, mis nende kasutuses on.

Personaalset riiki on vaja

Riik peab oma teenuste pakkumisel kasutama palju rohkem tarkust ja nutikust, et teenused oleksid mugavamad, vähem bürokraatlikud, odavamad ja personaalsemad. Ega eeskujusid pole vaja kaugelt otsida, tasub vaadata, kuidas ettevõtlusmaailm toimetab ja selle järgi oma sihte seada. Eesti peaks olema kõige parema kasutajamugavusega riik maailmas. Ja selle jaoks ei ole vaja pidada mõttetut maksudebatti ja arutada, milliseid makse tõstma peaks hakkama. Rumalale ja kokku jooksnud süsteemile pole mõtet uute maksude näol raha peale kallata. Tarvis on võtta kasutusele raha asemele hoopis väärtuslikum ja nutikam vara – andmed. Nii saame luua personaalse riigi.

Eestis on personaalsele riigile üleminekuks kolm väga vajalikku eeldust: me oleme väikesed, meil on digivõimekus, mis aitab andmeid kasutusele võtta, ja me usaldame oma riiki. Kusjuures viimane on vaat et kõige olulisem. Sest me oleme valmis lennukis juhuslikule naabrile kogu oma eluloo ette laduma, andma pangale või telekomiettevõttele kogu info oma tarbijakäitumisest, aga riigile andmete edastamisesse suhtume ettevaatlikult. Põhjus on lihtne – me ei näe reaalset käegakatsutavat kasu, mis on andmete kasutada andmise eelduseks. Siin ongi tarvis mõtteviisi muutust: meie kui kodanike kasu on paremad ja personaalsemad teenused, bürokraatiavaba asjaajamine, pikk planeerimine ja allahindluse asemel tõsiasi, et mingeid uusi rumalaid makse ei kehtestata.

Parem riigikorraldus

Rahal on väärtus. Andmetel on väärtus. Kui suhtuksime andmetesse samal moel nagu rahasse, siis võiks riigi kontekstis asi paika loksuda. Me oleme ju valmis suure osa oma sissetulekust maksma riigile selle jaoks, et vastu saada teatud teenuseid. Maksude eest me ootame vastu head haridust, pädevaid arste ja isegi sõjaväeorkestrit. Kuigi meil kehtib eraomandi puutumatus, siis osa oma rahast anname riigile ilma liigseid küsimusi esitamata. Sest me saame aru, et ühiskondlik hüve kaalub üles privaatsed huvid. Sama peaks kehtima suhtumises oma andmetesse – me edastame riigile oma privaatset infot ja vastutasuks saame parema riigikorralduse ja mugavad teenused. Andmekaitsebüroole lisaks tuleb luua andmekasutusbüroo.

Muuseas, ettevõtluses see mudel peaaegu kehtib – ettevõtted edastavad kohustuslikus korras oma majandusandmeid statistikaametile ja vastutasuks peaksime saama parema ettevõtluskeskkonna. Kas me seda ka päriselt saame ja mida riik statistikaametile edastatud infoga peale oskab hakata, on iseküsimus.

Kokkuvõte on lihtne. Andmed on uus kapital. Rumala ja ajast ja arust maksudebati asemel tuleb luua personaalne riik. Jätame raha inimestele, selle asemel kogume tänapäeval hoopis väärtuslikumat kraami – andmeid.